EV100 Rukkilill tordil või kahel

Ma teen tihti asju, mida ma ei mõtle ja aega-ajalt leian end mõtlemas asjadele, mida olen tegemata jätnud. Õppinud olen seda, et tuleb teha peamiselt seda, mida armastad, või siis seda, mida peab tegema. Ja ka mul on üks sülem asju, mida ma sügaval südames meeletult armastan teha, aga ma poleks arvanud tegelikult, et sinna hulka mahub ja kunagi täieõiguslikult kuulub ka kõnede pidamine. Selles on midagi. Noh, kohe kindlasti see, et see meeletu tähelepanuvajadus, mis minus peitub, saab rahuldatud ja mu edevusejumalanna saab  mu paremal õlal rõõmsalt tantsu lüüa. Aga selles on tegelikult veel midagi. Ma tunnen, et ma saan mingisuguse "looma" endast välja lasta, öelda seda, mida ma tegelikult ka mõtlen ja mitte endale hommikuti ja õhtuti peeglisse, vaid laiemale auditooriumile, oma inimestele. Ma tunnen, et ma saan inimetele anda ja inimesed on valmis kuulama, kaasa mõtlema. Ehk on see see miski, mille pärast "kulutasin" nii palju aega ja energiat, miks sõitsin kilomeetreid, miks olin. Seda tegin ja teen alati suurima hea meelega ja mul on suur au olnud vabariigi aastapäeval juba 3. korda sõna võtta, seekord siis uue Mulgi Majaka ees.

Samuti oli mul au veeta õhtu toredate inimeste ja hea söögiga Viljandi valla EV100 aktusel. Siiras naer, naljad, lõbusad jutud ja koosveedetud omad hetked, vahepeal ei olegi lõõgastuseks ja muredest välja astumiseks muud vaja. Mul oli äärmiselt armas õhtu hea muusika ja seltskonnaga aitäh! Ja mis muidugi kõige parem oli, oli söök. Kilu võileivad, millest said vahepeal heeringa omad, torditükk, millest sai kaks. Täielik nauding. Julgen kohe niimoodi avalikult öelda, et kavatsen täna ka mõnuga magusat süüa, sest mis sünnipäev see ainult kapsa ja kaalikaga tegelikult oleks? Ja tegelikult, mis see minu heietus kõnepidamisest on, kui enamik teist ei kujuta ettegi, mis võis minusuguse neiu suust välja tulla. Pean ära mainima, et te jäite ikkagi suurest osast ilma, sest lugedes ei saa päris seda tunnet, mida mina edasi anda püüdsin, aga mingi ettekujutuse ma annaksin teile ikkagi, edev nagu ma olen. Täies mahus kõne täielikult teie ees!

Lugupeetud kohalviibijad, kallid kaasmaalased! Eestlased! Eesti!

Kujutlegem ette. Kujutlegem ette sügavat stagnatsiooniaega Eestis, Mustlas, aastat 1988. Kujutlegem ette kolme  põnevil silmapaari ööpimeduses helkimas, kolme rinnus rahutult pekslevat süda, mis kord ärevuse, kord hirmu nime kannavad. Kujutlegem ette neid sel ajal haruldasi, odavalt ostetud välismaiseid talvetosse, mille jäljed 30 aasta taguses veebruarikuises Mustlas võinuks tähendada noormeestele vanglatrelle, kujutlegem ette neid tosse ööl vastu 24. veebruari 1988 ärevalt krudisedes lumele jälgi voolimas, teadmata siis veel, et need jäljed ei jää vaid lumele, vaid on kord juba astudes kirjutanud end kodukoha südamesse ja Eesti ajalukku. Need samad süütud jäljed ja teinegi paar on põhjuseks, et heiskasime täna hommikul just siia Eesti vabariigi lipu. Kujutlegem ette siis ka seda, kuidas tegid seda 3 noormeest 30 aasta taguses pakases. Ohtlikult, hulljulgelt ja mässumeelselt, aga 30 aastat tagasi tõesti lehvis ärevalt 24. veebruari varahommikus tänase trikoloori asemel suusakepi otsa seotud päris ehtne eestiaegne poolpuuvillane sinimustvalge. Mõelgem selle peale. Just selle peale, mis paneb küll kolme noormeest võtma ette nii ohtliku julgustükki nii äreval ajal? Me võime liigitada seda mässumeelsuse või hulljulguse alla või nimetada seda uljaks tembuks või pisikeseks vembuks. Võime lugeda, mis tahes emotsioone või ajendeid ja kujutleda ette, mis toimus nende noorte meeste peas, aga sügaval südames teame ehk kõik, et selle taga oli vähemal või suuremal määral ikkagi ka see, mida tähistame täna siin, see kes oleme ja kellena vabasse maasse hingame. See, kelleks end sügaval südames tegelikult peame. See, millest tegelikult sajaga hoolime. Julgen ette kujutada ja täna valjult vabasse Eesti õhku puhtas eesti keeles öelda, et selles teos oli eestlust. Seda tunnet. Tunnet, mida ei saa küll katsuda kahe pehme käega, kuid mida saab hoida, ehk mitte neis kahes raskustest räsitud pihus, kuid südames soojas kindlasti. See tunne. See on kaevatud siia samasse musta mulda, millel tallume radu mälestustesse. See viheldakse välja pühapäevaõhtuti kasevihtadega saunalava. See heisatakse uhkusega vardasse igal tähtsal päeval. Seda korjatakse suvel põllult ja see päästetakse valla iidses rahutoovas metsas. See lõigatakse  sügisel maalt ja pistetakse naerul suu ja rõõmsa meelega oma kahe kuldse käega punutud korvi. See süüakse sisse mulgipudru ja seapraega ning juuakse verre kodumahla ja värske piimaga. Seda kantakse laulu- ja tantsupeol ja seda kantakse südames. Igavesti. See ongi eestlus, Eesti. Ja sellepärast on oluline mäletada. Nagu laulis ka Chalice: "Ei lõika keegi läbi meie juuri. Tean, kes ma olen, kui mäletan, kes ma olin". Mäletagem siis aastat 1988, neid samme ja rahutult pekslevaid südameid, kui vaatate üles Mulgi Majaka poole, üles selle vabal maal vabas õhus uhkusega lehviva sinimustvalge poole. Ja ma ei eeldagi, et leiate hetke või kaks igas päevas, et mõelda sellele, mis oli, sest tänases Eestis on oluline mõelda ka sellele, mis tuleb, aga ma loodan, et me kohtume, kui mitte varem, siis aasta pärast, siin samas Mulgi Majaka esisel platsil ja jätame igal järgneval aastal nende kolme noormehe auks ka enda jäljed sellesse loosse, Eesti loosse. Saagu Mulgi Majakast ja tänasest esimesest kohtumisest siin traditsioon, et me mäletaksime, seda, kes me olime ja seda, milleks on võimeline üks tunne. Tunne, mida küll keegi ei näe, kuid mis voolab meis kõigis, mis meid kõik ühtseks rahvaks seob.
Ja kui me mõtleme ehk, et polegi Eestile veel midagi kinkinud, siis see, et seisame täna siin, kahe jalaga kindlalt Eestimaa veidi konarlikul pinnal, et hingame homsesse Eestimaa rinnalt. See on ehk suurim kingitus, mille oleme teinud ja sellest piisab, kui oleme ja kui mäletame.

Head vabariigi 100. aastapäeva!   

IGNORANTSU Riho

Hola amigo!

Pole ammu näinud, mis? Näinud kohe kindlasti mitte. Ükskõik, kes Sa seda postitust ka praegu ei loeks, ma arvan, et sellest on pikalt aega möödas, kui teineteise silmades kohtusime. Või, kas üldse oleme kohtunud kuskil väljaspool neid lauseteks vorbitud sõnu? Aga ma ei heida meie olematuid kohtumisi Sulle ette. Endale võiks, aga nagu ütles üks mu välimaalasest tuttav: „It’s life“. Elu on kiire. Minul on elu, Sinul on elu. Päev tuleb ja päev läheb ja kaugus lahutab tahest tahtmata. Kui mitte südameid, siis pilke kindlasti. Võibki tõesti olla, et see üks kord elus pole mina süüdi ja ma võin kallata enda asemel hoopis elu vihast röökivate ja kurbuses vaikivate sõnadega üle. 

Ja võib ju olla, et me ei peagi nägema. Ma ei pea olema kohtunud Su siiraste silmadega ega teadma Su kirjutamatut lugu, selleks et siia kirjutada. Ja selleks ma siin ju olen. Et kirjutada. Ja kuigi kaugus on röövinud pilke, siis loodan siiralt, et see pole lahutanud meie südameid.

Ma võiks vajuda piinlikusest laukasse või põleda eriti eredalt põrgus, aga ma otsustasin end otse teie ees häbiposti lüüa. Vaikus me vahel on nii pikalt kestnud, et tõesti natuke häbi on seda numbritesse ümber sõnastada ja sellepärast ma seda ka ei tee. Eriti agarad leiavad tee numbriteni ise, nagu ikka. Ma tegelikult üldse ei imestaks, kui mu lugejad on mu ammu minevikku kirjutanud, jätnud vähemalt aastasse 2017, ja ka seda ei heida ma teile ette. Aga mul on hea meel, kui Sa loed praegu seda rida siin, seda sissekannet. Tea, et sa oled üks ütlemata tore sell ja naerata, sest Sina oledki minu inspiratsioon!

Ma hakkasin uuesti kirjutama, sest ma tahtsin. Teeme selle kohe selgeks eks. Mul ei ole mingit mul-tuleb-nii-äge-periood-elus või mul-on-nii-palju-mida-jagada asja. Tegelikult ma ise arvan, et mu elu on ikka üks suur seiklus juba olnud, ma olen ikka päris päris vingeid asju teinud ja teen ka edaspidi, aga hetkel ei tabanud mind mingi vapustus või hull tegemiste-toimetuste periood. Mind tabas üks väike, aga suur kirg, tahe. Tahe kirjutada. Mitte, et ma ei kirjutaks. Luuleridu ja isegi kõnesid tuleb mu sulest aega-ajalt küll. Aga siin blogis kestis haudvaikus juba liiga pikalt ja mina olin seda juba liiga pikalt ignoreerinud. Nii et, siin ma siis olen. Kirjutan juba kolmandat lõiku, aga polegi õieti midagi veel öelnud. Kusjuures, sellest oskusest on mul päris palju kasu ka olnud. Noh sellest "hämamisest". Eriti ülikoolis, sest mu kirjutised on toonud mulle maksimumi ja isegi punkte üle maksimumi. Kui teistel ei tule miinimum 2500 tähemärki kokku, siis mina vaevan oma pead sellega, et kuidas ja kust oma sõnu kärpida, sest maksimum 4000 tähemärki sai umbes poole peal (liialdus) ületatud. See selleks. Ma lihtsalt loodan, et sellest on edaspidigi rohkem kasu kui kahju. Vähemalt siin.

Kuulen teid küsimas "Aga miks see paus siis ikkagi sisse tekkis?"

Isegi mõtlen selle peale. Ma arvan, et mul oleks olnud millest kirjutada ja mul oleks olnud ka aega, et sellest millestki kirjutada.

Aga.

Ma mõtlen, et.

Mõtlen, kas tegelikult saab head sisu toota, kui sul pole ühtegi õlekõrt, millest kinni hoida või soovi oma aega üldse kuidagi kasutada? Ma mõtlen, et kui oled sisemiselt nii segaduses, et suuda homselegi mõelda, rääkimata tegelikult tänasest. Päris tume algus oli sügisel ja see pimedus kestis pikemalt, kui oleksin soovinud. Aga tänaseks on see läikima löödud, nii et sellel pikalt ei peatu. Mul oli lihtsalt äärmiselt raske ennast uude ellu sisse seada, sest ma kaotasin ühel hetkel rohkem, kui võitsin, olin rohkem, kui pidin. Aga nagu ma ütlesin, siis nüüd see särab nagu kuldkuul keset helesinist taevast. Ei, ma ei ütle, et mul nüüd kõik hästi on, aga tead, kui ma olin sellest otsatust stressist välja tulnud, ma mõtlen pigem, et harjunud sellega, siis ma ühel hetkel tundsin, et armastan. Tõeliselt. Ma leidsin oma tõelise armastuse ja selleks ei olnud kaks kätt hoidmas mul ümbert kinni, vaid selleks oli elu. Ma ei tea, mis oli see, mida ma armastasin või hindasin nii, et lausa naerusuil keset Tartu tänavaid kõndisin. See oli see miski rahulolu. Raske oli, aga ma olin rahul, olin õnnelik sellega, mis mul on, seal, kus olen. Kuidas? Ei oska öelda. Aga ma tahan seda uuesti tunda. See oli imeline. 

Minu viga ongi vist see, et liiga palju vaba aega on see, mis mõjub mulle vaimse katastroofina, aga katsun sellest üle olla. Ma mõtlen, et alates esmaspäevast ma ilmselt sooviksin, et mulle vabu hetki kahe peoga uksetaha tuuakse, sest lisaks tööle algab ka uus semester, nii et stressi jagub. Aga tõsiselt rääkides, siis eelistan 10 h tööpäeva kodus laisklemise asemel üsna kindlalt. Mis järgmisest nädalast saab? Ei tea. Ma ei tea, mis homsestki saab. Aga ma leian aega ka, et aega-ajalt kirjutada, seda ma tean.

Kuigi ma ei tea, millest ja mida ma kirjutama hakkan, siis ma arvan, et selle tänase laadseid emotsionaalseid väljaütlemisi hüppab ka kindlasti sisse, aga mu eesmärk on leida ka praktilisemaid vaatenurki, kui lihtsalt elust rääkimine, sest seda viimast võime sama hästi ka klaasikese veini ja taevatäie tähtede kõrvale harrastada.

Ma tahan eriliselt tänada neid inimesi, kes on mu blogi kohta küsinud ja ka pärast nii pikka pausi huvi uue sissekande vastu üles näidanud. Suur kummardus teile, kes te mu Instagrami küsitlusele jaatavalt vastasite. Teid oli äärmiselt meeldivalt palju ja teie olite viimane tõuge! Tegelikult kõige suurem aitäh mu parimale sõbrannale, sest kui tema oleks kasvõi üksinda EI öelnud ja seda ka mõelnud, siis ehk Sa poleks oma väärtuslikku aega mu uuele algusele siin praegu kulutanud.

Siinkohal on sobilik vist otsad kokku tõmmata. Kohtume juba õige pea. Ja kui ka vahepeal juhtub, et mu elu seisneb nädalate viisi voodis Kättemaksukontorit vaadates, siis nagu mu sõber ütles: "Elu ei peagi huvitav olema, see tuleb huvitaks kirjutada". Ja kui ka Sinul on miskit head soovitust mulle või mõni paeluv teema, millest hea meelega loeksid, siis joonista (kirjuta) mulle, arvestan Sinuga!

Paneme selle uuesti tööle ja kütame üheskoos tulevikku!

PS! Kui tahad mu sissekannetega esimesena kursis olla, siis pane like minu blogi Facebooki lehele!

Uute kohtumisteni!

Sinu Maarja

TASUTA SÖÖK, kasvõi keskajast

Kui keegi mind ei tunne, siis oma olemuselt olen always hungry kind of girl. Kui kuskil on söök, siis seal luusib ka 19-aastane (visuaalsel vaatlemisel ja tegeliku vanuse unustamisel pakutakse vanuseks ka hirmuäratavalt suuremat numbrit) neiu, teise nimega Nälg. Minul ja söögil on suhe. Söök on armastus. Aga ka meie suhtes on omad tõusud, mõõnad ja hetked, kui ei saa koos olla või olukorrad, kus mõistame, et mõjume üksteisele halvasti. Nagu igas tõelises armastusloos ikka, leiame ka meie ikka ja jälle tasakaalu, mõistame teineteist ja oleme raskel hetkel alati olemas. Kogu aeg ei saa kümne küünega kinni hoida, tuleb osata anda vabadust ja hingamisruumi. Seetõttu pole lisakilod mu kehasse suure seltskonnana veel sisse kolinud ja minu teine nimi Nälg ei ole alati õigustatud. Kuid suhte parimatel päevadel ja isiklikel nõrkushetkedel kutsub Söök ikkagi mind hellitavalt just selle teise nimega.

Eelmise nädala lõpus leidsin end oma endise kooli poole kihutamas (oletame, et see on kujundlik väljend), eelkõige, et saada osa millestki ajaloolisest, aga ka selleks, et oma armas kolmas kodu üle vaadata. Mind kutsuti vaatama kuidas keskaeg meie kodukohta ja laste südameid vallutama tuleb (söök oli ka kavas, nii et minu süda oli juba mõttes vallutatud). Nimelt olid Ahtme gümnaasiumi ja Tarvastu gümnaasiumi noori keskaja huvilisi erinevate töötubadega üllatamas Monika Hint, Monika Pill Bonifatiuse Gildi rõivakojast ja Olde Hansa peakokk Emmanuel Wille. Monika Hint õpetas tegema luust vilepilli, Monika Pilli juhendamisel õmblesid noored keskaegseid peakatteid ja Emmanuel Wilde valmistas koos huvilistega keskaegseid toite. Esimesest töötoast ma osa ei saanud, aga oma kurvastuseks kuulsin, et jäin millestki huvitavast ilma. Nägin piltidel ja noortel kaelas tehtud vilepille ja olid küll uhked.

Kahes järgnevas töötoas olin kohal aga nagu viis kopikat!
Reedel valmisid väga uhked peakatted. Tehti nii mütse, kui kapuutse. Lõigati ja õmmeldi täiesti ise. Noortele meeldis ja tööd jätkus tundideks ja tundideks. Pealtvaatajana tekkis küll natuke tunne nagu oleksin ajas tagasi rännanud. Ja see tunne oli mõnus.

Nädalavahetuse tipphetkeks pean aga laupäeva! Söök! Ma mõtlen, et...kas teie olete kunagi söönud suitsetatud mandleid? Sibulamoosi? Rääkimata keskaegsest veganburgerist, spinatipirukatest ja magusast hommikupudrust, mida noored ise tegid.
Aga kõigest lähemalt!
Sibulamoosist ja mandlitest ei oska ma lähemalt rääkida, kui vaid seda, et puudutasid mu maitsemeeli meeldivalt. Eriti mandlid! Neid krõbistaks pidevalt. Sibulamoos oli magus, aga soolane ka, aga ikka pigem magus. Ja kõvasti maitsvam kui kõlab!

Alumine on sibulamoos ja ülemine miski pasteet. (Muuseas oli hinnatud kokal kaasas teisigi huvitavaid maitseid, aga egas kõigi keskaegse kraam nimetused ja retseptid meeles püsi + jäin tutvustusest ilma).

No ja need mandlid...

Põhimõtteliselt sellest vasakpoolsest sai parempoolne. Kuigi tegemist on burgeriga, kus pole liha ja võib-olla ei jäta eriti maitsvat muljet olin ma väga üllatunud kui esimese ampsu võtsin. See oli tõsiselt maitsev. Burgeri vahel on läätsesupp, salatileht ja idud.

Teine roheline kraam, mis üllatas oli spinati saiake. Natuke oli nagu muru maitset ka, aga muidu oli OK! Ausalt ka!

Vaadake nüüd seda pilti. Vaadake veel. Noh, teen sellise hommikupudru valmis, tulete sööma?  Esmamulje on petlik, sõbrad (nagu enamasti ikka) ja te kahetseksite kui ei tule. Üldjuhul, kui peaksite hommikul minu kõrval ärkama (ma ei tea küll miks), siis söögiks ma putru ei paku, sest ma pole pudruusku (olen pudruta ka vaadake kui suureks kasvanud, mis siis veel oleks saanud kui putru oleks hommikuti näost sisse kühveldanud...). Ma pole kunagi pudruga sina peale saanud, aga see asjandus siin pildil, seda võiksin vabalt igal hommikul mõnuga süüa (kui keegi selle valmis teeks). Tegemist on odra tangudest pudruga, mis maitseb nagu piparkoogid. Tõeline nauding ja minu selle päeva suurim üllataja! (VÕITJA)

Ma pole päris kindel, millega tegu on, aga see asi oli hea! Ehk natuke liiga magus, aga maitsev. See, mida ma tean on see, et kõik, mis pildilt paistab pole päris see, millena ta paistab (vihje sellele, et valge vahukoor on tegelikult vahustatud kikerherne vedelik).

Ja natuke seda ka, mis roll minul sel päeva oli.

Kokkuvõtteks võin öelda, et nii minu kui ka teiste noorte säravad naeratused ja põlevad silmad rääkisid vaid sellest, et üks osa projektist on õnnestunud. Nimelt on tegemist keskaegse karnevali projektiga, milleks noored nendes töötubades ettevalmistusi teevad. Karnevali kohta infot veel ei jaga (ega ei oskakski väga jagada), kui õige aeg käes kuulete sellest! 

PS! K.K.Alp märgistusega pildid klõpsutas noor tulevikulootus Karl Kristofer Alp, teised on minu amatöörlikud katsetused.

Mina tänan ja olge tublid! Tehke uusi asju ja katsetage, ka neid, mis teis esialgu vastumeelt tekitavad, sest võite avastada tõelisi pärleid sügavalt mere põhjast!

Teie Maarja  

LEMBITU Et homne saaks parem

"Lembitu-kuningas ilma kuningriigita" - tingimata minu selle suve parim teatrielamus. Mitte, et ma nüüd hirmpalju ennast kultuurselt hariks või midagi (ilmselt leiaks tee teatrisse sagedamini, kui oleks sõpru, kelles sõna "teater" umbes samasuguseid tundeid tekitab nagu viieaastasel põngerjal pulgakomm). Kuid alati, kui mul võimalust on ja midagi võimast toimumas on, üritan end kohale vedada. Seekordki olin valmis astuma võitlusesse üksinda. Tähendab olin valmis võitlust vaatama üksinda. Mu maailma vahvaim sõber kinkis mulle pileti ja ma ei jõudnud mõeldagi, kui juba leidsin end Lõhavere linnamäe poole kihutamas. Lõhavere linnamägi on muidu ka ajaloohõnguline paik, kus meelsasti jalutada ja ajaloo tunnis õpitut meenutada, aga reede õhtul oli teiselpool piletikassat justkui teistsugune maailm. Astusin samm sammu haaval edasi, aga leidsin, et astun iga sammuga ajas aina tagasi ja tagasi. Päris mäe otsa jõudes oli tehnika ainuke, mis veel tänapäeva meenutas. Õhustik oli juba see, mis aitas tulevasse etendusse mugavalt sisse elada. 

Oma rõõmuks leidsin rahvamassist ka oma sõpru ja tuttavaid ja seadsin end nende kõrvale sisse ja olin sajaga valmis etendust nautima. 

Olgu siinkohal öeldud, et mulle etendus väga meeldis. Miks? 

Esiteks seetõttu, et mitmele ei meeldinud. Mitte, et ma oleks mingi põhimõttemees, kes armastab asju lihtsalt sellepärast, et teised vihkavad. aga ma leian, et see teeb asjad atraktiivsemaks.  Nii ka selle teatritüki. Mulle meeldib, et tänapäevases kergemeelses ja ilustatud maailmas suudetakse toota sellist kraami, mis kõnetab inimesi-kasvõi viisil, et sunnib poole etenduse pealt lahkuma (jah, seda juhtus Lembitul). Järelikult on etendus suutnud puudutada seda kõige valusamat kohta või on võitluses õrnalt aga kindlalt mõõgaga riivanud. Kui sa suudad teha midagi, mis suudab publikus ka negatiivset reaktsiooni vallandada, siis minu meelest oled teinud midagi vägevat! Kummardus lavastajale! 

Antud etendusele heideti ette selle jämekoomikat ja "vägistamist". "Karmid kriitikud" tundsid ilmselt piinlikust kerkimaks esimeseks teiste tunnete kõrval ja see muutus niivõrd talumatuks, et sundis jalad selga võtma ja tuhatnelja põrutama. Samas neelatakse isuga "Klassikokkutulekut" ja muid lihtfilm, mis klišeedest hullemini kui suved sääskedest kubisevad. Kusjuures Lembitu-tükk sellele märkimisväärselt alla jääb. Tegelikult see vägistamise temaatika suutis ka minus tekitada pisut negatiivseid vaateid, aga pigem sellest küljest, et seda ühte asja prooviti toppida sellesse etendusepurki liiga palju ja seda hakkas natukene üle ääre ajama. Õnneks imes kõrrega liialdused ära fakt, et tabav nali õiges kohas suudab unustada negatiivsed tunded. 

Rääkides najast, siis seda jätkus algusesse ja keskele ja lõppu. Kogu ajaloolisuse ja loo sügavuse juures suutis see stoori panna ka südamest naerma. Eriti meeldis mulle see kutt, kes Ümera all käinud oli ja selle järgi elu seadis. Lause "Aga me Ümera all.." suutis juba näole muige tuua. Ta saab minupoolt lemmiktegelase tiitli!

Muidugi oli üks mu lemmiknäitleja ka Kristjan Lüüs, kes suutis muidugi oma rolli hästi sisse minna, aga ilmselt ka sellepärast, et ta on ju meie Kristjan (loe: tunnen teda juba varasemalt) Pärast suur taplemist ajasime temaga ka paar sõna juttu ja tegime ka "fännipilte". Nii harva näeb, siis peab ikka jäädvustama ka eksole. Igatahes oli megavahva jälle näha. Ja kõik tänu mu lemmikule Kevinile, kes kasutas ära oma võimu ja mulle etenduse telgitaguseid ja muud näitas. Huvitav oli näha lava ka teistelt poolt, seda nii otsese kui ülekantud tähenduses! Kuuni ja tagasi Kev! Aitäh sulle! 

Omamoodi vahva oli ka see, et laval nii palju tuttavaid ringi vuras. Või, et üldse nii paljud inimesed oli rolli saanud. Taustanäitlejaid oli nii palju, et mu silm ei osanud neid kokku lugeda, aga jah, neid oli umbes täpselt palju. Ja see andis tervikule nii palju juurde ja see oli võimas! Igaüks ajas oma asja ja andis sellega oma osa tervikusse, mis kokkuvõttes superäge oli! 

Kõige vägevamaks kujunes muidugi lahing. Oli verd ja pisaraid, nagu lahingus ikka. Ja täitsa tõetruu mulje suutis jätta. Kogu etendus suutis. Ja ma olen väga rahul, et oma reede niimoodi veetsin. 

Lavastuses oli näha seda eestlaste jäärapäisust ja kodumaa-armastust, võitlust kuni surmani. Samuti võib selle kaugest minevikust ainest saanud loost tõmmata paralleele tänapäevaga, kohe rohkesti. Peabki ju olema ka meil, tänapäeva inimestel sellest loost midagi õppida. Oli nii peidetuid kui ka väga otseseid vihjeid. See oli lahe! 

Noh, kui ma päris aus olen, siis ma suutsin etenduse ikka niimoodi ära vaadata nagu mulle kombeks-korraldan midagi piinlikku või naljakat. Eks seegi kord. Vedasin enne etendust enda kondid ju tublisti tribüüni kõrgeimale reale ja kui parasjagu vihma kallama hakkas olin tubli ja tegin kiire jopevahetuse ja kohe nii kiire, et mu kallis nutitelefon tegi suure lennu alla murule. Õnneks oli ekraan juba katki ja selle pärast ma ei muretsenud. Ma tegelikult üldse ei muretsenud, enne kui sõber kõrvalt küsis, et noh, kavatsedki telefoni vihma kätte ligunema jätta või. Loll Maarja, rumal. Kerge paanika hakkas juba tekima, aga kui ma ümber jõudsin end keerata ja oma kadunud sõbrale julgustuseks lehvitada oli ta juba jalad alla saanud ja minekut teinud. Etenduse vaheajal jõudsin aga vaevalt tõusta, et oma kallist jooksusõpra otsima asuda nägin, et mu härra oli leidnud Peep Maasiku nimelised jalad ja härra lavastaja teavitas rõõmsalt kogu pealtvaatajaskonda, et keegi on toredasti telefoni lendu lasknud. Ja mitte, et mul vähe piinlik oleks olnud, lehvitasin lavastajale suurelt ja laialt, et noh peale lavastaja ikka kogu rahvas näeks, et mina olen see tubli lennutaja. 

Ühesõnaga etendus läks igati korda! 

 Ja mul on hea meel teie kõigi üle, kes te ka seda nägite! Ja ma kuulaksin hea meelega ka teie arvamusi, nii et kommenteerige, kirjutage ja joonistage julgesti!

Teie Maarja

WEEKEND "Kes on see DJ Christian Saburo ja miks mind peaks huvitama?"

"Weekendil" käisid?
Tore.
Mina ei käinud.
Ja te ei kujuta ettegi, kuidas ma seda igal aastal kahetsen. (Hiljuti olin seltskonnas, kus KÕIK üksteise võidu väitsid, et ei saa aru, mida sealt "Weekendilt" otsitakse, et see ei kutsu ju kuidagi. Ma lihtsalt istusin vaikuses.) Kahetsus on tavaliselt aga senikaua, kuni sellest suursündmusest umbes nädal mööda vuhiseb ja suuremad emotsioonid ja väiksemadki meediakanalid selle ümber tiirutamise lõpetavad. Siis seisan peegli ette ja kiidan ennast: "Tubli Maarja, teenisid raha selle kulutamise asemel."
Aga selle sama peegli ees võib näha mind ikka endale kordamas "Ükskord osaleme me "Weekendil" nagunii!".
Tegelikkuses fakt, et ma augustikuu esimesel nädalalõpul Pärnu rannas ei olnud ei tähenda, et ma sellest suursündmusest osa poleks saanud. Olgu Suured ja Võimsad Isandad tänatud- meil on ju sotsiaalmeedia! Igal aastal koosneb see inimestest, kes ei suuda piirduda üksikute videote jäädvustamisega vaid koormavad Snapchati ja Instagrmi ebakvaliteetse kraamiga üle. See jällegi ärgitab koju jäänud inimesi väljendama oma pahameelt selle üle, et "issand kõik kohad on seda "Weekendit" täis". Ühe sõnaga on "Weekend" üks tore üritus: kõik saavad vinguda! Eestlaste suurpüha! Võiks sellel ka "punaseks pühaks" muutma, jälle paar vaba päeva juures.
Asi, mille üle mina aga vinguda ei saa on, et mul nii vahva sõber on, kes mulle Alan Walkeri kontserdit jäädvustas, sest nagu eespool mainitud, ma ise rügasin kontoris tööd teha, aga Walker on armastus ja olin juba pisarate äärel (loe: lihtsalt tavalisest kurvem), sest jäin kontserdist ilma. Aitäh! Ja aitäh kõigile osalejatele, ma sain ilusa ülevaate ka Viljandist!
See, miks ma tegelikult "Weekendist" alles nüüd (issake, millal see festival üldse oli...) juttu teen on, okei jah, ma tegelikult oleksin saanud varem ka teha, aga teate, mu töö koosneb kirjutamisest ja ühes päevas liiga palju kirjutamist on liig. "Weekendi" ma aga tänase postituse teemaks ikkagi võtsin, sest esiteks on mul teile midagi toredat jutustada (õigemini kellegist toredast jutustada) ja teiseks on suurem "Weekendi" teema vaibunud ja ma kiusu pärast tahaks selle veelkord teemaks võtta.
Täna ma siis räägin teile ühest noormehest. Kes mind tunnevad, ma mõtlen mu lähedasemad sõbrad, kes mind päriselt tunnevad, teavad, et "noormeestest rääkimine" pole minu puhul just kuigivõrd eriline nähtus. Seekord ma luban, et toon ka teieni midagi uut. Kiku selle peale.
Ühesõnaga tuleb juttu DJ Christian Saburost. Kui sa käisid "Weekendil" või hoiad meedial silma peal, siis peaks see nimi sulle midagi ütlema. Sosistama kõrva ääres "Andekas noormees, Tulevikutäht". Kui mitte, siis tänu minule järgmine korda seda nime kuuldes see kindlasti juhtub.
Alustame aga kohe päris algusest.

Kes on see noormees?
Tegu on 19. aastase Viljandist pärit noormehega, DJ, kodaniku nimega Kuldar-Kristjan Kurg. Viljandlastele ilmselt tuttav kutt. Kristjan osales DJde võistlusel, kus võitja sai au osaleda "Weekend" festivalil. Seda Christian Saburo tegigi. Võitis ja osales "Weekendil"! Milline vägev kutt!
Sellest, kes see noormees on saad täpsemalt lugeda Sakalas ilmunud intervjuus, mille leiad siit. Mina räägiks teile aga noorhärra senise elu suurimast kogemusest, mida ta mulle lahkelt jagas!

 Kuidas esinemine Weekendil läks?
Christian Saburo rääkis, et esinemine läks tal väga hästi. Jäi endaga väga rahul. (Kuidas saakski teisiti kui annad endast parima eks) Suurt hirmu suure lava ees artist aga ei tundnud. "Enne esinemist tekkis küll kerge lavahirm, kuid see kadus peale mõnda aega laval olekut kui sooja sisse sain," lausus ta. See esinemine erines tema teistest esinemistest just sellepärast, et see toimub vabas õhus. Tavaliselt leiab Saburot esinemas siseruumides. "Lisaks esinesid peale minu seal ka üle maailma tuntud artistid ning eelnevalt ma pole nii suurel laval veel esinenud," jutustas Christian Saburo.

Kuidas fännid oli?
Artisti enda sõnul oli tema esinemine küll varajane, aga sellest hoolimata oli rahvast kohal palju.  Tema hinnangul on see esinemine suurima rahvaarvuga tema esinemiste ajaloos. "Inimestele tundus ka mu esinemine ja muusika väga meeldivat, sest hüpati kaasa ja karjuti," kirjeldas Saburo kuulama tulnud publikut. Samuti leiab DJ, et publik jättis talle väga sooja ja hea mulje.

Kas unistus täitus?
Nagu Sakala artiklist lugeda saab oli DJ unistuseks "Weekendil" esineda. "Esimese suurema muusikafestivali kohta oli see küll see millest unistasin," oli artist rahulolev. "Kohe ei saagi kõige suurema lava peale ning kõige suurema publiku ette," ütles ta ja kinnitas. et sai siiski selle maigu kätte ja katsub aina suuremate lavade peale saada. Tema enda sõnul on tema järgmiseks suureks unistuseks esineda kuskil välismaa festivalidel. "Üritan pürgida maailmakuulsa festivali "Tomorrowland" lavale," rääkis artist oma suurtest plaanidest.

Mida "Weekendist" ise arvad?
Christian Saburo on oma sõnul festivalil kaks korda käinud. "Kõige enam meeldib mulle selle festivali juures see melu mis seal on. Kõik inimesed on ühte kohta kokku tulnud, et veeta toredalt aega ja nautida head muusikat," rääkis Christian Saburo ise.

Sel aastal kuulas noormees lisaks esinemisele ka teisi artisti. "Eriti meeldisid mulle The Chainsmokers, Jauz, Martin Garrix, Angerfist ning Macky Gee," selekteeris Saburo oma lemmikud.

 Nii võttis oma esinemise kokku artist ise. Okei, tore eks, aga ikkagi leiate end küsimas, et miks mina sellest kirjutan. Ilmselt mõtlete, et võiksin ju Sakalasse kirjutada. EKSOLE. Seekord aga on nii, seekord on siin! Ja ärge arvake, et kasutan oma ametit ära kuidagi (eelis ikkagi oli), sest Christian Saburo on täiesti teadlik, et minusugune tagasihoidlik isik temast räägib ja oma koha minu blogis leidis noormees omal soovil. Niiet meelitaja ma ka pole (kui siis natukene).
Aga ikkagi, miks. Peamiselt selle pärast, et noormees tekitas minus huvi ja on minu meelest inimene, kellest ma võiksin rääkida. Minu arvates on nii tore, et meie oma noorhärra nii kaugele on jõudnud JUBA! Meie Viljandi kutt. Minu jaoks on imetlusväärne, et minuvanune noorhärra on elus juba nii palju saavutanud ja nii hea on näha, et Kuldar-Kristjan jätkab veel suuremate unistustega, mitte ei jäta teed pooleli lihtsalt seetõttu, et on midagi juba saavutanud. Seda pühendumust ja kirge oli tunda igas tema lauses ja on näha, et noormees teeb tööd selle nimel, millest unistab. Tal on soovid ja ta on valmis ka pingutama! Isegi, kui sa pole DJ, siis selline tegutsemisviis peaks olema sulle eeskujuks! Ei ole alati nii, et kõik tuleb kätte, tuleb ise ka vaeva näha. Minu loo mõte on selles, et kui sul on südames soov, ma mõtlen selline soov, mida tahad nii väga, nii väga väga palju, siis ära lasel sellel vaid sooviks jääda! Vooli sellest hoolikalt täitunud unistus, pinguta! Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus! (vahest võib küll tunduda, et tuleb vaid miinimumpalk ja armastuse jaoks ei olegi aega, aga tegelikkuses on Tammsaare mõttel mõte sees). Mina usun, et täpselt nii palju on siin elus võimalik, kui palju oled sina võimeline nimel pingutama! Kui ei pinguta, siis polegi võimalik.
Varsti on sügis ja hakkavad puhuma uued tuuled (noh need külmemad, mis talve toovad ja nii), avanevad uued võimalused, sest puhkus ja laisklemine saab läbi. Ava oma silmad ja tee tööd, pinguta, ela ja armasta! Just sellise pühendumusega nagu Christian Saburo, just nii suurte unistusega kui sellel noormehel! Leia sinagi enda jaoks see miski, mis sul silma särama ja südame naeratama paneb.
Leia see kirg.
Pühendu.
Pinguta.
Elu on täna,
mitte homme.

Armastusega
Teie Maarja

"Mida sa nüüd peale gümnaasiumi teed?"

See sama küsimus. “MIDA SA PEALE GÜMNAASIUMI TEED?” See painas mind ennast mõni aeg tagasi. See on paratamatult iga kooli lõpetava lapse kõige hirmsam unenägu. Lisaks sellele, et see piinab teda päeval, kummitab see ka teda öösel unenägudes ja sunnib higimullid otsa ees ehmatusest kell kolm voodis istukile kargama. Aga ka see pole veel piisav. Siis tulete Teie. Teie olite veel hullemad. Iga küsimuse “Noh, mis nüüd edasi teed?” peale kerkis sisemuses viha, mingi kirjeldamatu soov pöörata ots ringi ja lihtsalt minema jalutada. Õnneks asendusid kõik vastused nagu “aga mis see sinu asi on?” või “kust kurat ma seda praegu tean” naeratuse ja sõbraliku vastusega “ajakirjandust ja kommunikatsiooni”. Jah, hetkel kui ma olin kõige ebakindlam vastasin ma maailma kõige kindlamalt, et ma lähen õppima ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Ma polnud selles üldse nii kindel, kui kindlalt mu sõnad tol hetkel ruumis kõlasid. Ma põdesin. Ma olin rohkem kindel, et ma ei saa sinna kooli siis, kui selles, et ma saan. Ma kahtlesin endas tohutult, sest iegi, kui gümnaasiumi lõpetajal on soovid ja unistused, siis ta kahtleb, tal on hirm. Rääkimata siis veel sellest, kui lõpetajal pole endalgi kindlat sihti silme ees. Tal on keeruline. Ja siis tulete teie.  Teie, kes te mitte kuidagi seda perioodi kergemaks ei te. Teie,  kes te juhite selle kõige õudsema õudusuneäo kõige õudsema stseenini. Ma mõtlen näiteks seda, et kuidas ma peaksin selgitama teistele, mis on mu suurim unistus, kui ma pole suutnud seda unistust veel enda jaoks plaanidesse panna? Mis siis saab, kui ma ei saagi sinna kooli sisse, kas olen suguvõsa häbiplekk? Kas olen see saamatu sõber?

Ei. Ärge nüüd valesti aru saage. Ma armastan Teid kõiki endiselt sama palju kui enne!  Ma tegelikult ei ole kuri, ei ole pahane, sest ilmselt olen ise sama uudishimulik ja küsin järgnevatelt lõpetajatelt “Mida sa peale gümnaasiumi teed?” sama rõõmsa näoga nagu teie minult küsisite. Lihtsalt sellepärast, et ma saan ja lihtsalt sellepärast, et ma tahan, mind huvitab. See on paratamatus. Üks elu osa. Seda on tehtud enne teid ja seda tehakse ka pärast mind. Mitte midagi erakordset selles erakordselt hallis maailmas. Mitte ühtegi uut halli varjundit.

Ah ja, kui teid siis nüüd endiselt huvitab ja miskil seletamatul põhjusel veel ei tea siis jah tere Tartu ja tere ülikool, mina lähen sügisel Tartu Ülikooli ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima. Karm võitlus on selja taga ja õppekoht on kinnitatud. Palju õnne mulle!

Ma ei kujuta ette, mis minust kuu aja pärast saab, kes minust saab. Mu senine elu on pea peale keeratud ja ma ei tea, kas ma saan hakkama. Aga ka see on paratamatus, see on elu. Küll Te peagi kuulete minust ja minu tegemistest, sest pürgin läbi raskuste tähtede poole.

Igavesti ehk lõppev

12 aastat on koolipinki nühitud ja on üks oluline asi, mida ma õppinud olen....*trummipõrin*.... Ilmselt iga õpetaja palub käed taeva poole, et see oleks tema õppeainega seonduv, ilmselt iga sõber tahab loota, et see on tema antud nõu või mõttetera. Jah, ma tean peast Phytagorase teroeemi, tean millal oli Vabadussõda, oskan kirjutada kirjandit, arvutada raketi kiirust, teha reaktsioonivõrrandeid (neid lihtsamaid) ja rääkida nii inglise kui ka saksa keeles (erinevatel tasemetel muidugi). Ma olen õppinud ka teilt, mu sõbrad, rohkem, kui te ette kujutate. Te olete aidanud kaasa minu kujunemisele. Nii ka kool. Aga on üks asi, millele ma olen alles nüüd, 12. klassi lõpuks, 18. eluaasta lõpuks tähelepanu pööranud. See on fakt, et mitte miski ei kesta igavesti. Seda on rõhutanud ka üks mu õpetajaid, aga kõige rohkem on seda mulle ninaalla hõõrunud elu. Ei eksisteeri sõna "IGAVESTI", sest mitte miski ei kesta igavesti. Ei kesta mina, ei kesta sina, ei kesta kodu, ei hoov selle ümber, ei kesta mälestus, ei kesta unistus, ei kesta ükski tund, ega ükski vaheaeg, ei kesta see tuttav mugavustsoon ega tuttavad tunded, ei kesta ka me Maa, ei inimkond. Ühel päeval ei ole enam mitte midagi neist. See ei pruugi olla täna, see ei pruugi olla homme, ei pruugi juhtuda 100 ega 1 000 000 aasta pärast, aga ühel hetkel see juhtub. Kõigel, mis ükskord on alanud, sellel on ka lõpp. Ja me kunagi ei tea, kui palju aega on meil lõpuni. Me ei oska uneski aimata, kui rõõmustav, või vastupidi, kui valus üks või teine lõpp on. Mõnele perioodile elus on antud 12 aastat, mõnele inimesele 91, teisele 29 aastat. Mõnele tundele on antud voli eksisteerida vaid paar hetke, teine pesitseb hinges seni, kuni hingad. Mõni lõpp on ootamatu, mõnda saab siiski ette aimata. Sa ei saa inimkaotust ei ette näha ega selle tekitavat piinavat valu hinnata. Sa saada aga näha ette, et õpid 12 aastat ja siis lõpetad gümnaasiumi. Surm on julm, see sulgeb ühe ukse, rebib julmalt meie elust ühe olulise osa, sulgeb selle valguse. Kooli lõpp on aga uks uude maailma. Jah, see on ka omamoodi valus, ikkagi 12 aastat samade inimestega samades ruumides, see on justkui lahkumine teisest kodust, aga see lõpp avab sulle uusi võimalusi, ukse ukse järel. See lõpp on uue ilusa algus, ilma, et peaksid end ennem maast kokku korjama ja uuesti üles ehitama. See on erinevus nende kahe lõpu vahel, aga oh my, maailmas on lõppe nii palju ja nii erinevaid, nii kuradima palju, nii kuradima erinevaid.

Nad on alati olemas. Igalpool meie ümber, meie sees. Igal lõpul on oma nägu ja oma tegu, aga on ka üks asi, mis neil ühist on. Neil on üks eesmärk, üks ülesanne täita. Nad panevad meid proovile. Sunnivad meid alustama uuesti, tegema midagi, mida me pole varem teinud, kogema midagi, mida pole varem kogenud. Olgu lõpp hea või olgu ta halb, see on ikkagi millegi lõpp, mis tähendab, et see kaob, selle asemele tuleb midagi uut. Mis? Selles seisnebki erinevus. Mõni lõpp paneb sind  naerul näo ja põleva hingega uusi mägesid vallutama, uusi teid rajama. Mõni teine aga tallab su maa põhja, lükkab su kuristikku pisaraist märja näo, kurbusest valutava pea ja valust röökiva südamega.