tag:blogger.com,1999:blog-35172298941339830942024-03-05T15:56:00.804-08:00Maarja elublogiMaarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.comBlogger32125tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-16454776088853083562018-02-23T22:28:00.001-08:002018-02-23T22:33:01.030-08:00EV100 Rukkilill tordil või kahel<div class="MsoNormal" style="line-height: 150%; text-align: justify;">
<span style="font-family: "times new roman" , serif;">Ma teen tihti asju, mida ma ei mõtle ja aega-ajalt leian end mõtlemas asjadele, mida olen tegemata jätnud. Õppinud olen seda, et tuleb teha peamiselt seda, mida armastad, või siis seda, mida peab tegema. Ja ka mul on üks sülem asju, mida ma sügaval südames meeletult armastan teha, aga ma poleks arvanud tegelikult, et sinna hulka mahub ja kunagi täieõiguslikult kuulub ka kõnede pidamine. Selles on midagi. Noh, kohe kindlasti see, et see meeletu tähelepanuvajadus, mis minus peitub, saab rahuldatud ja mu edevusejumalanna saab mu paremal õlal rõõmsalt tantsu lüüa. Aga selles on tegelikult veel midagi. Ma tunnen, et ma saan mingisuguse "looma" endast välja lasta, öelda seda, mida ma tegelikult ka mõtlen ja mitte endale hommikuti ja õhtuti peeglisse, vaid laiemale auditooriumile, oma inimestele. Ma tunnen, et ma saan inimetele anda ja inimesed on valmis kuulama, kaasa mõtlema. Ehk on see see miski, mille pärast "kulutasin" nii palju aega ja energiat, miks sõitsin kilomeetreid, miks olin. Seda tegin ja teen alati suurima hea meelega ja mul on suur au olnud vabariigi aastapäeval juba 3. korda sõna võtta, seekord siis uue Mulgi Majaka ees.</span></div>
<div class="MsoNormal" style="line-height: 150%; text-align: justify;">
<span style="font-family: "times new roman" , serif;">Samuti oli mul au veeta õhtu toredate inimeste ja hea söögiga Viljandi valla EV100 aktusel. Siiras naer, naljad, lõbusad jutud ja koosveedetud omad hetked, vahepeal ei olegi lõõgastuseks ja muredest välja astumiseks muud vaja. Mul oli äärmiselt armas õhtu hea muusika ja seltskonnaga aitäh! Ja mis muidugi kõige parem oli, oli söök. Kilu võileivad, millest said vahepeal heeringa omad, torditükk, millest sai kaks. Täielik nauding. Julgen kohe niimoodi avalikult öelda, et kavatsen täna ka mõnuga magusat süüa, sest mis sünnipäev see ainult kapsa ja kaalikaga tegelikult oleks? Ja tegelikult, mis see minu heietus kõnepidamisest on, kui enamik teist ei kujuta ettegi, mis võis minusuguse neiu suust välja tulla. Pean ära mainima, et te jäite ikkagi suurest osast ilma, sest lugedes ei saa päris seda tunnet, mida mina edasi anda püüdsin, aga mingi ettekujutuse ma annaksin teile ikkagi, edev nagu ma olen. Täies mahus kõne täielikult teie ees!</span></div>
<div class="MsoNormal" style="line-height: 150%; text-align: justify;">
<span style="font-family: "times new roman" , serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal" style="line-height: 150%; text-align: justify;">
<span style="font-family: "times new roman" , serif;"><br /></span></div>
<div class="MsoNormal" style="line-height: 150%; text-align: justify;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjsjmHq1bTjFiul9ZkUkt8NTrHcChIc769Jy53O5HHW91DJQZyyBc5hLhB1vdqaRPCAe8qB3OCmmaGOnuj7skWBk90csrL5SvIgt4ify1wAZWXvnzyw_dwdNIrFGvXlECmcRviWsxAT3xA/s1600/28166608_1547129582001604_8211564623937016035_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="960" data-original-width="768" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjsjmHq1bTjFiul9ZkUkt8NTrHcChIc769Jy53O5HHW91DJQZyyBc5hLhB1vdqaRPCAe8qB3OCmmaGOnuj7skWBk90csrL5SvIgt4ify1wAZWXvnzyw_dwdNIrFGvXlECmcRviWsxAT3xA/s320/28166608_1547129582001604_8211564623937016035_n.jpg" width="256" /></a><span style="font-family: "times new roman" , "serif"; font-size: 12.0pt; line-height: 150%;"><i>Lugupeetud
kohalviibijad, kallid kaasmaalased! Eestlased! Eesti!<o:p></o:p></i></span></div>
<div class="MsoNormal" style="line-height: 150%; text-align: justify;">
<span style="font-family: "times new roman" , "serif"; font-size: 12.0pt; line-height: 150%;"><i>Kujutlegem
ette. Kujutlegem ette sügavat stagnatsiooniaega Eestis, Mustlas, aastat 1988.
Kujutlegem ette kolme põnevil silmapaari
ööpimeduses helkimas, kolme rinnus rahutult pekslevat süda, mis kord ärevuse,
kord hirmu nime kannavad. Kujutlegem ette neid sel ajal haruldasi, odavalt
ostetud välismaiseid talvetosse, mille jäljed 30 aasta taguses veebruarikuises
Mustlas võinuks tähendada noormeestele vanglatrelle, kujutlegem ette neid tosse
ööl vastu 24. veebruari 1988 ärevalt krudisedes lumele jälgi voolimas, teadmata
siis veel, et need jäljed ei jää vaid lumele, vaid on kord juba astudes
kirjutanud end kodukoha südamesse ja Eesti ajalukku. Need samad süütud jäljed
ja teinegi paar on põhjuseks, et heiskasime täna hommikul just siia Eesti vabariigi
lipu. Kujutlegem ette siis ka seda, kuidas tegid seda 3 noormeest 30 aasta
taguses pakases. Ohtlikult, hulljulgelt ja mässumeelselt, aga 30 aastat tagasi tõesti
lehvis ärevalt 24. veebruari varahommikus tänase trikoloori asemel suusakepi
otsa seotud päris ehtne eestiaegne poolpuuvillane sinimustvalge. Mõelgem selle
peale. Just selle peale, mis paneb küll kolme noormeest võtma ette nii ohtliku
julgustükki nii äreval ajal? Me võime liigitada seda mässumeelsuse või
hulljulguse alla või nimetada seda uljaks tembuks või pisikeseks vembuks. Võime
lugeda, mis tahes emotsioone või ajendeid ja kujutleda ette, mis toimus nende noorte
meeste peas, aga sügaval südames teame ehk kõik, et selle taga oli vähemal või
suuremal määral ikkagi ka see, mida tähistame täna siin, see kes oleme ja
kellena vabasse maasse hingame. See, kelleks end sügaval südames tegelikult
peame. See, millest tegelikult sajaga hoolime. Julgen ette kujutada ja täna
valjult vabasse Eesti õhku puhtas eesti keeles öelda, et selles teos oli
eestlust. Seda tunnet. Tunnet, mida ei saa küll katsuda kahe pehme käega, kuid
mida saab hoida, ehk mitte neis kahes raskustest räsitud pihus, kuid südames
soojas kindlasti. See tunne. See on kaevatud siia samasse musta mulda, millel
tallume radu mälestustesse. See viheldakse välja pühapäevaõhtuti kasevihtadega
saunalava. See heisatakse uhkusega vardasse igal tähtsal päeval. Seda
korjatakse suvel põllult ja see päästetakse valla iidses rahutoovas metsas. See
lõigatakse sügisel maalt ja pistetakse naerul
suu ja rõõmsa meelega oma kahe kuldse käega punutud korvi. See süüakse sisse
mulgipudru ja seapraega ning juuakse verre kodumahla ja värske piimaga. Seda
kantakse laulu- ja tantsupeol ja seda kantakse südames. Igavesti. See ongi
eestlus, Eesti. Ja sellepärast on oluline mäletada. Nagu laulis ka Chalice:
"Ei lõika keegi läbi meie juuri. Tean, kes ma olen, kui mäletan, kes ma
olin". Mäletagem siis aastat 1988, neid samme ja rahutult pekslevaid
südameid, kui vaatate üles Mulgi Majaka poole, üles selle vabal maal vabas õhus
uhkusega lehviva sinimustvalge poole. Ja ma ei eeldagi, et leiate hetke või kaks
igas päevas, et mõelda sellele, mis oli, sest tänases Eestis on oluline mõelda
ka sellele, mis tuleb, aga ma loodan, et me kohtume, kui mitte varem, siis
aasta pärast, siin samas Mulgi Majaka esisel platsil ja jätame igal järgneval
aastal nende kolme noormehe auks ka enda jäljed sellesse loosse, Eesti loosse.
Saagu Mulgi Majakast ja tänasest esimesest kohtumisest siin traditsioon, et me
mäletaksime, seda, kes me olime ja seda, milleks on võimeline üks tunne. Tunne,
mida küll keegi ei näe, kuid mis voolab meis kõigis, mis meid kõik ühtseks
rahvaks seob. <br />
Ja kui me mõtleme ehk, et polegi Eestile veel midagi kinkinud, siis see, et
seisame täna siin, kahe jalaga kindlalt Eestimaa veidi konarlikul pinnal, et
hingame homsesse Eestimaa rinnalt. See on ehk suurim kingitus, mille oleme
teinud ja sellest piisab, kui oleme ja kui mäletame. <o:p></o:p></i></span></div>
<br />
<div class="MsoNormal" style="line-height: 150%; text-align: justify;">
<span style="font-family: "times new roman" , "serif"; font-size: 12.0pt; line-height: 150%;"><i>Head
vabariigi 100. aastapäeva! </i><o:p></o:p></span></div>
Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-45773508092509438522018-02-09T01:34:00.000-08:002018-02-09T13:17:54.466-08:00IGNORANTSU Riho<br />
<i>Hola amigo!</i><br />
<i><br /></i>
<i>Pole ammu näinud, mis? Näinud kohe kindlasti mitte. Ükskõik,
kes Sa seda postitust ka praegu ei loeks, ma arvan, et sellest on pikalt aega
möödas, kui teineteise silmades kohtusime. Või, kas üldse oleme kohtunud kuskil väljaspool neid lauseteks vorbitud sõnu? Aga ma ei heida meie olematuid kohtumisi Sulle ette. Endale võiks, aga nagu ütles üks mu
välimaalasest tuttav: „It’s life“. Elu on kiire. Minul on elu, Sinul on elu. Päev tuleb ja päev läheb ja kaugus lahutab tahest tahtmata. Kui mitte südameid, siis pilke kindlasti. Võibki tõesti olla, et see üks kord elus pole mina süüdi ja ma võin kallata enda asemel hoopis elu vihast röökivate ja kurbuses vaikivate sõnadega üle. </i><br />
<div class="MsoNormal">
<i>Ja võib ju olla, et me ei peagi nägema. Ma ei pea olema kohtunud Su siiraste silmadega ega teadma Su kirjutamatut lugu, selleks et siia kirjutada. Ja selleks ma siin ju olen. Et kirjutada. Ja kuigi kaugus on röövinud pilke, siis loodan siiralt, et see pole lahutanud meie südameid.</i></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Ma võiks vajuda piinlikusest laukasse või põleda eriti eredalt põrgus, aga ma otsustasin end otse teie ees häbiposti lüüa. Vaikus me vahel on nii pikalt kestnud, et tõesti natuke häbi on seda numbritesse ümber sõnastada ja sellepärast ma seda ka ei tee. Eriti agarad leiavad tee numbriteni ise, nagu ikka. Ma tegelikult üldse ei imestaks, kui mu lugejad on mu ammu minevikku kirjutanud, jätnud vähemalt aastasse 2017, ja ka seda ei heida ma teile ette. Aga mul on hea meel, kui Sa loed praegu seda rida siin, seda sissekannet. Tea, et sa oled üks ütlemata tore sell ja naerata, sest Sina oledki minu inspiratsioon!</div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Ma hakkasin uuesti kirjutama, sest ma tahtsin. Teeme selle kohe selgeks eks. Mul ei ole mingit <i>mul-tuleb-nii-äge-periood-elus </i>või <i>mul-on-nii-palju-mida-jagada </i>asja<i>. </i>Tegelikult ma ise arvan, et mu elu on ikka üks suur seiklus juba olnud, ma olen ikka päris päris vingeid asju teinud ja teen ka edaspidi, aga hetkel ei tabanud mind mingi vapustus või hull tegemiste-toimetuste periood. Mind tabas üks väike, aga suur kirg, tahe. Tahe kirjutada. Mitte, et ma ei kirjutaks. Luuleridu ja isegi kõnesid tuleb mu sulest aega-ajalt küll. Aga siin blogis kestis haudvaikus juba liiga pikalt ja mina olin seda juba liiga pikalt ignoreerinud. Nii et, siin ma siis olen. Kirjutan juba kolmandat lõiku, aga polegi õieti midagi veel öelnud. Kusjuures, sellest oskusest on mul päris palju kasu ka olnud. Noh sellest "hämamisest". Eriti ülikoolis, sest mu kirjutised on toonud mulle maksimumi ja isegi punkte üle maksimumi. Kui teistel ei tule miinimum 2500 tähemärki kokku, siis mina vaevan oma pead sellega, et kuidas ja kust oma sõnu kärpida, sest maksimum 4000 tähemärki sai umbes poole peal <i>(liialdus) </i>ületatud. See selleks. Ma lihtsalt loodan, et sellest on edaspidigi rohkem kasu kui kahju. Vähemalt siin.</div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Kuulen teid küsimas "Aga miks see paus siis ikkagi sisse tekkis?"</div>
<div class="MsoNormal">
Isegi mõtlen selle peale. Ma arvan, et mul oleks olnud millest kirjutada ja mul oleks olnud ka aega, et sellest millestki kirjutada.</div>
<div class="MsoNormal">
Aga.</div>
<div class="MsoNormal">
Ma mõtlen, et.</div>
<div class="MsoNormal">
Mõtlen, kas tegelikult saab head sisu toota, kui sul pole ühtegi õlekõrt, millest kinni hoida või soovi oma aega üldse kuidagi kasutada? Ma mõtlen, et kui oled sisemiselt nii segaduses, et suuda homselegi mõelda, rääkimata tegelikult tänasest. Päris tume algus oli sügisel ja see pimedus kestis pikemalt, kui oleksin soovinud. Aga tänaseks on see läikima löödud, nii et sellel pikalt ei peatu. Mul oli lihtsalt äärmiselt raske ennast uude ellu sisse seada, sest ma kaotasin ühel hetkel rohkem, kui võitsin, olin rohkem, kui pidin. Aga nagu ma ütlesin, siis nüüd see särab nagu kuldkuul keset helesinist taevast. Ei, ma ei ütle, et mul nüüd kõik hästi on, aga tead, kui ma olin sellest otsatust stressist välja tulnud, ma mõtlen pigem, et harjunud sellega, siis ma ühel hetkel tundsin, et armastan. Tõeliselt. Ma leidsin oma tõelise armastuse ja selleks ei olnud kaks kätt hoidmas mul ümbert kinni, vaid selleks oli elu. Ma ei tea, mis oli see, mida ma armastasin või hindasin nii, et lausa naerusuil keset Tartu tänavaid kõndisin. See oli see miski rahulolu. Raske oli, aga ma olin rahul, olin õnnelik sellega, mis mul on, seal, kus olen. Kuidas? Ei oska öelda. Aga ma tahan seda uuesti tunda. See oli imeline. </div>
<div class="MsoNormal">
Minu viga ongi vist see, et liiga palju vaba aega on see, mis mõjub mulle vaimse katastroofina, aga katsun sellest üle olla. Ma mõtlen, et alates esmaspäevast ma ilmselt sooviksin, et mulle vabu hetki kahe peoga uksetaha tuuakse, sest lisaks tööle algab ka uus semester, nii et stressi jagub. Aga tõsiselt rääkides, siis eelistan 10 h tööpäeva kodus laisklemise asemel üsna kindlalt. Mis järgmisest nädalast saab? Ei tea. Ma ei tea, mis homsestki saab. Aga ma leian aega ka, et aega-ajalt kirjutada, seda ma tean.</div>
<div class="MsoNormal">
Kuigi ma ei tea, millest ja mida ma kirjutama hakkan, siis ma arvan, et selle tänase laadseid emotsionaalseid väljaütlemisi hüppab ka kindlasti sisse, aga mu eesmärk on leida ka praktilisemaid vaatenurki, kui lihtsalt elust rääkimine, sest seda viimast võime sama hästi ka klaasikese veini ja taevatäie tähtede kõrvale harrastada.</div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhanbgjkiy95PmQV3l7zBFA1ZXpyo2Ktj7EBf0Vtk8KTrrtBMHT7htRsvYqOYw8InhUU4F_aWUVYfftkS3JIy85zp7_WTcnRbMmN4jNcqts-DT9jb7oA9S_wMRiYgsYrQ45QKXb05JITTY/s1600/RPAkdES.gif" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="269" data-original-width="500" height="172" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhanbgjkiy95PmQV3l7zBFA1ZXpyo2Ktj7EBf0Vtk8KTrrtBMHT7htRsvYqOYw8InhUU4F_aWUVYfftkS3JIy85zp7_WTcnRbMmN4jNcqts-DT9jb7oA9S_wMRiYgsYrQ45QKXb05JITTY/s320/RPAkdES.gif" width="320" /></a>Ma tahan eriliselt tänada neid inimesi, kes on mu blogi kohta küsinud ja ka pärast nii pikka pausi huvi uue sissekande vastu üles näidanud. Suur kummardus teile, kes te mu Instagrami küsitlusele jaatavalt vastasite. Teid oli äärmiselt meeldivalt palju ja teie olite viimane tõuge! Tegelikult kõige suurem aitäh mu parimale sõbrannale, sest kui tema oleks kasvõi üksinda EI öelnud ja seda ka mõelnud, siis ehk Sa poleks oma väärtuslikku aega mu uuele algusele siin praegu kulutanud.<br />
<br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGcPPOuxerjnFzUrtedryzzVWvQZcmg7whGqiE4sTJxN_zBo_4Lz1qEtFuZEj2M9WfaIDRC9Yla2lUIFNyvGd4Jh9P8RowNU-nI1v_QZy28F93GU2vZr6XjWGZ2Op6GH6c3bhivAAIE7I/s1600/tumblr_mpn7u7ek351rmw6moo1_500.gif" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="281" data-original-width="500" height="178" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGcPPOuxerjnFzUrtedryzzVWvQZcmg7whGqiE4sTJxN_zBo_4Lz1qEtFuZEj2M9WfaIDRC9Yla2lUIFNyvGd4Jh9P8RowNU-nI1v_QZy28F93GU2vZr6XjWGZ2Op6GH6c3bhivAAIE7I/s320/tumblr_mpn7u7ek351rmw6moo1_500.gif" width="320" /></a></div>
<div class="MsoNormal">
Siinkohal on sobilik vist otsad kokku tõmmata. Kohtume juba õige pea. Ja kui ka vahepeal juhtub, et mu elu seisneb nädalate viisi voodis Kättemaksukontorit vaadates, siis nagu mu sõber ütles: "Elu ei peagi huvitav olema, see tuleb huvitaks kirjutada". Ja kui ka Sinul on miskit head soovitust mulle või mõni paeluv teema, millest hea meelega loeksid, siis joonista (kirjuta) mulle, arvestan Sinuga!<br />
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Paneme selle uuesti tööle ja kütame üheskoos tulevikku!<br />
<br />
PS! Kui tahad mu sissekannetega esimesena kursis olla, siis pane <i>like</i> <a href="https://www.facebook.com/Maarja-Evert-isiklik-blogi-571604002966470/">minu blogi Facebooki lehele</a>!</div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
Uute kohtumisteni!</div>
<div class="MsoNormal">
Sinu Maarja</div>
Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-24779277329458431322017-09-23T09:09:00.000-07:002017-09-23T12:08:52.161-07:00TASUTA SÖÖK, kasvõi keskajast<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiTA6kAkuiRNE-KgnVsgUMQzE2dsJRVHYnBnz1FDF95_GFped1OoXrFi9lo_8arFB4RkNeOP-VQVpj6uXzb6kAoxERVLTm5GvzmiqOqkq2HaK3qmi_jrWrRaEilt5ognx14jLSXhwc4TRk/s1600/SANA_LOGO-1.png" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="642" data-original-width="1600" height="80" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiTA6kAkuiRNE-KgnVsgUMQzE2dsJRVHYnBnz1FDF95_GFped1OoXrFi9lo_8arFB4RkNeOP-VQVpj6uXzb6kAoxERVLTm5GvzmiqOqkq2HaK3qmi_jrWrRaEilt5ognx14jLSXhwc4TRk/s200/SANA_LOGO-1.png" width="200" /></a><i></i><br />
<i><i><br /></i></i>
<i><i><br /></i></i>
<i><i><br /></i></i>
<i><i><br /></i></i>
<i><i><br /></i></i>
<i><i><br /></i></i>
<i><i><br /></i></i>
<i>Kui keegi mind ei tunne, siis oma olemuselt olen always hungry kind of girl. Kui kuskil on söök, siis seal luusib ka 19-aastane (visuaalsel vaatlemisel ja tegeliku vanuse unustamisel pakutakse vanuseks ka hirmuäratavalt suuremat numbrit) neiu, teise nimega Nälg. Minul ja söögil on suhe. Söök on armastus. Aga ka meie suhtes on omad tõusud, mõõnad ja hetked, kui ei saa koos olla või olukorrad, kus mõistame, et mõjume üksteisele halvasti. Nagu igas tõelises armastusloos ikka, leiame ka meie ikka ja jälle tasakaalu, mõistame teineteist ja oleme raskel hetkel alati olemas. Kogu aeg ei saa kümne küünega kinni hoida, tuleb osata anda vabadust ja hingamisruumi. Seetõttu pole lisakilod mu kehasse suure seltskonnana veel sisse kolinud ja minu teine nimi Nälg ei ole alati õigustatud. Kuid suhte parimatel päevadel ja isiklikel nõrkushetkedel kutsub Söök ikkagi mind hellitavalt just selle teise nimega.</i><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Eelmise nädala lõpus leidsin end oma endise kooli poole kihutamas (oletame, et see on kujundlik väljend), eelkõige, et saada osa millestki ajaloolisest, aga ka selleks, et oma armas kolmas kodu üle vaadata. Mind kutsuti vaatama kuidas keskaeg meie kodukohta ja laste südameid vallutama tuleb (söök oli ka kavas, nii et minu süda oli juba mõttes vallutatud). Nimelt olid Ahtme gümnaasiumi ja Tarvastu gümnaasiumi noori keskaja huvilisi erinevate töötubadega üllatamas Monika Hint, Monika Pill Bonifatiuse Gildi rõivakojast ja Olde Hansa peakokk Emmanuel Wille. Monika Hint õpetas tegema luust vilepilli, Monika Pilli juhendamisel õmblesid noored keskaegseid peakatteid ja Emmanuel Wilde valmistas koos huvilistega keskaegseid toite. Esimesest töötoast ma osa ei saanud, aga oma kurvastuseks kuulsin, et jäin millestki huvitavast ilma. Nägin piltidel ja noortel kaelas tehtud vilepille ja olid küll uhked.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiuJL2K8KgZos8MlHculfhtkCP-YFqT_M1jMAE3_NqGOZRVJ2GWUl7Nvve0hNrbf6IsfH694F8lSABL62fPyHaBN6Yuib5TkcPqYrNFiV3atNIJZxPmIfnsXmuk90TTvPOZqmbdaF2WgQ8/s1600/21462925_1960890774196502_2560309911490236364_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="631" data-original-width="960" height="419" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiuJL2K8KgZos8MlHculfhtkCP-YFqT_M1jMAE3_NqGOZRVJ2GWUl7Nvve0hNrbf6IsfH694F8lSABL62fPyHaBN6Yuib5TkcPqYrNFiV3atNIJZxPmIfnsXmuk90TTvPOZqmbdaF2WgQ8/s640/21462925_1960890774196502_2560309911490236364_n.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
<br />
<br />
Kahes järgnevas töötoas olin kohal aga nagu viis kopikat!<br />
Reedel valmisid väga uhked peakatted. Tehti nii mütse, kui kapuutse. Lõigati ja õmmeldi täiesti ise. Noortele meeldis ja tööd jätkus tundideks ja tundideks. Pealtvaatajana tekkis küll natuke tunne nagu oleksin ajas tagasi rännanud. Ja see tunne oli mõnus.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_NFU3cMuWnN1bJQSqxfT1EwEITHY-VhnNz9dA8ASAcWPOiwD5XCkn0fFNPj_4S-LoiHSea15FsS9_ZHwNe7W0L3znmENz3Vi9kZb2t4nD7uekdXwr60qXyAfVaLxwF0rRYhHe14zuVVw/s1600/21731296_1960893887529524_4683572925578753800_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="640" data-original-width="960" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_NFU3cMuWnN1bJQSqxfT1EwEITHY-VhnNz9dA8ASAcWPOiwD5XCkn0fFNPj_4S-LoiHSea15FsS9_ZHwNe7W0L3znmENz3Vi9kZb2t4nD7uekdXwr60qXyAfVaLxwF0rRYhHe14zuVVw/s320/21731296_1960893887529524_4683572925578753800_n.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhrz8eHGe9VirhkQTZOatA0QdlAx_lMJ2Oj_Hn2wBNoxKal6zLhT0SxgYRPTjrP6b67-WhMQaxYZ19A7kHrKP1WmRjBu4cnPep3_LEygTvFTGXRKDGS5Q6hGYq05kpfgeFE07uX7bSjx_I/s1600/21740075_1960894694196110_2422049236077311870_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="640" data-original-width="960" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhrz8eHGe9VirhkQTZOatA0QdlAx_lMJ2Oj_Hn2wBNoxKal6zLhT0SxgYRPTjrP6b67-WhMQaxYZ19A7kHrKP1WmRjBu4cnPep3_LEygTvFTGXRKDGS5Q6hGYq05kpfgeFE07uX7bSjx_I/s320/21740075_1960894694196110_2422049236077311870_n.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjoabbOYMgK5Hnl1C7XglVMQp-mHboahF402Aoiq3G6bvqPHMJ5aRAB3dh1mdXRWhjdo0vHmcoDb4aZVsuYnC_0kWfUYcHjEANca9HMjxjKisXTHizNiVJt-IYFYsJTIuv6QN1NAPlFDPE/s1600/21743016_1960894367529476_6908834152828500350_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="640" data-original-width="960" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjoabbOYMgK5Hnl1C7XglVMQp-mHboahF402Aoiq3G6bvqPHMJ5aRAB3dh1mdXRWhjdo0vHmcoDb4aZVsuYnC_0kWfUYcHjEANca9HMjxjKisXTHizNiVJt-IYFYsJTIuv6QN1NAPlFDPE/s320/21743016_1960894367529476_6908834152828500350_n.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
Nädalavahetuse tipphetkeks pean aga laupäeva! Söök! Ma mõtlen, et...kas teie olete kunagi söönud suitsetatud mandleid? Sibulamoosi? Rääkimata keskaegsest veganburgerist, spinatipirukatest ja magusast hommikupudrust, mida noored ise tegid.<br />
Aga kõigest lähemalt!<br />
Sibulamoosist ja mandlitest ei oska ma lähemalt rääkida, kui vaid seda, et puudutasid mu maitsemeeli meeldivalt. Eriti mandlid! Neid krõbistaks pidevalt. Sibulamoos oli magus, aga soolane ka, aga ikka pigem magus. Ja kõvasti maitsvam kui kõlab! <br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8s3t1gDjTqYiZofu7k4qE1szf805O5nl7R-_nAwunS70ktjpZB6CPZnZeg5A2_Hnfz9CSsyEuGDWFHnFl4VXEb-B6e5eFnseE2HtHule-n7NMTmWhyphenhyphenSqzA2l0P8nMvOaQutP2PQWD7Fc/s1600/21935232_1410969962284234_1471669627_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="720" data-original-width="960" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8s3t1gDjTqYiZofu7k4qE1szf805O5nl7R-_nAwunS70ktjpZB6CPZnZeg5A2_Hnfz9CSsyEuGDWFHnFl4VXEb-B6e5eFnseE2HtHule-n7NMTmWhyphenhyphenSqzA2l0P8nMvOaQutP2PQWD7Fc/s320/21935232_1410969962284234_1471669627_n.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Alumine on sibulamoos ja ülemine miski pasteet. (Muuseas oli hinnatud kokal kaasas teisigi huvitavaid maitseid, aga egas kõigi keskaegse kraam nimetused ja retseptid meeles püsi + jäin tutvustusest ilma).</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh3-wWHzhtm7MEc3hED6XzIXGgrJy5DkllayNeh_GEiZ0DYuMEoD-pkxJGCrxhwQjXtvimsaJaveLUHqmMUfzKyWH5Q8gbNpcCky_OyihD_Wi6nZkdmhrnuNvNQb_fiGwAQx8Lf-5ymd6M/s1600/21935683_1410970222284208_1420280274_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="720" data-original-width="960" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh3-wWHzhtm7MEc3hED6XzIXGgrJy5DkllayNeh_GEiZ0DYuMEoD-pkxJGCrxhwQjXtvimsaJaveLUHqmMUfzKyWH5Q8gbNpcCky_OyihD_Wi6nZkdmhrnuNvNQb_fiGwAQx8Lf-5ymd6M/s320/21935683_1410970222284208_1420280274_n.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
No ja need mandlid...</div>
<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhaZpXw0kF8uanfjJKhiN5DZfomdWK0_zYw4LaH2iGD7xF1Jm4gMe6jzmV6cJKAFRC8kYlcUNdA9PnTuxRJzoIHErEilZ7CB5OJt52Brl_1kZ723zuFXPB1I21sBsAhhix3Qn_CiZ1qKs8/s1600/21751479_1960909160861330_1527896283763026277_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="960" data-original-width="640" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhaZpXw0kF8uanfjJKhiN5DZfomdWK0_zYw4LaH2iGD7xF1Jm4gMe6jzmV6cJKAFRC8kYlcUNdA9PnTuxRJzoIHErEilZ7CB5OJt52Brl_1kZ723zuFXPB1I21sBsAhhix3Qn_CiZ1qKs8/s320/21751479_1960909160861330_1527896283763026277_n.jpg" width="212" /></a></div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipKcQsquceAgV8HJ_eH95INFisa2e9Rx8KBwUlY2SBtcot5czNCglWddJZLoDGILUHzIXhZaSA9ZeBmnzLbf6uIcu8n5TR1KbdrgA_9d_RX50lDQZhEfdhNccwirqIb0csFJuxEQ3gqJU/s1600/21752220_1960909880861258_5328520440625325522_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="640" data-original-width="960" height="266" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipKcQsquceAgV8HJ_eH95INFisa2e9Rx8KBwUlY2SBtcot5czNCglWddJZLoDGILUHzIXhZaSA9ZeBmnzLbf6uIcu8n5TR1KbdrgA_9d_RX50lDQZhEfdhNccwirqIb0csFJuxEQ3gqJU/s400/21752220_1960909880861258_5328520440625325522_n.jpg" width="400" /></a><br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Põhimõtteliselt sellest vasakpoolsest sai parempoolne. Kuigi tegemist on burgeriga, kus pole liha ja võib-olla ei jäta eriti maitsvat muljet olin ma väga üllatunud kui esimese ampsu võtsin. See oli tõsiselt maitsev. Burgeri vahel on läätsesupp, salatileht ja idud.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh-vbvN5n-o1E7raFemVNTB3CJtH0MmbAs2TIITI9Xv4PFGHB2E4bKjVJ2puaTdDnDC8ssMipiC7DWuIawJzDL49tcgtvimt3kmJ3qNTji9dqfjxf7s66nDIDBYHWKyPpIAc1YTbCwtnOI/s1600/21433236_1960909334194646_968825929918096583_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="640" data-original-width="960" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh-vbvN5n-o1E7raFemVNTB3CJtH0MmbAs2TIITI9Xv4PFGHB2E4bKjVJ2puaTdDnDC8ssMipiC7DWuIawJzDL49tcgtvimt3kmJ3qNTji9dqfjxf7s66nDIDBYHWKyPpIAc1YTbCwtnOI/s320/21433236_1960909334194646_968825929918096583_n.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Teine roheline kraam, mis üllatas oli spinati saiake. Natuke oli nagu muru maitset ka, aga muidu oli OK! Ausalt ka!</div>
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgsZ20ZZxapfQO3ytOLsO5Nd3licKJ1gWuv2n0rm95ESATuWSuV0CqIqxIwHGqaCoXiIbUC_xaUUP9RGnRFSfhaTB8djeFUGTn553rRQpfETD5-1VSdT9uAVwQDvSa44conhaI5IvkR1iE/s1600/21742955_1960910047527908_8627835895804488239_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="640" data-original-width="960" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgsZ20ZZxapfQO3ytOLsO5Nd3licKJ1gWuv2n0rm95ESATuWSuV0CqIqxIwHGqaCoXiIbUC_xaUUP9RGnRFSfhaTB8djeFUGTn553rRQpfETD5-1VSdT9uAVwQDvSa44conhaI5IvkR1iE/s320/21742955_1960910047527908_8627835895804488239_n.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Vaadake nüüd seda pilti. Vaadake veel. Noh, teen sellise hommikupudru valmis, tulete sööma? Esmamulje on petlik, sõbrad (nagu enamasti ikka) ja te kahetseksite kui ei tule. Üldjuhul, kui peaksite hommikul minu kõrval ärkama (ma ei tea küll miks), siis söögiks ma putru ei paku, sest ma pole pudruusku (olen pudruta ka vaadake kui suureks kasvanud, mis siis veel oleks saanud kui putru oleks hommikuti näost sisse kühveldanud...). Ma pole kunagi pudruga sina peale saanud, aga see asjandus siin pildil, seda võiksin vabalt igal hommikul mõnuga süüa (kui keegi selle valmis teeks). Tegemist on odra tangudest pudruga, mis maitseb nagu piparkoogid. Tõeline nauding ja minu selle päeva suurim üllataja! (VÕITJA)</div>
<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjlNIhpBHmA_Lv0uupCyh5BvQEG9zZGmx1lW4T-SZYwCvIPjObH1RN-ZQMVSDg4Zw1kwkmwUY59_wI8Z2QK25hdl5soqbf6ZTMiajPPDtV34R0LWtYeT006R5HFcXu801ItSGSyNaFGcxM/s1600/21462764_1960909807527932_1579776114803965007_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="640" data-original-width="960" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjlNIhpBHmA_Lv0uupCyh5BvQEG9zZGmx1lW4T-SZYwCvIPjObH1RN-ZQMVSDg4Zw1kwkmwUY59_wI8Z2QK25hdl5soqbf6ZTMiajPPDtV34R0LWtYeT006R5HFcXu801ItSGSyNaFGcxM/s320/21462764_1960909807527932_1579776114803965007_n.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Ma pole päris kindel, millega tegu on, aga see asi oli hea! Ehk natuke liiga magus, aga maitsev. See, mida ma tean on see, et kõik, mis pildilt paistab pole päris see, millena ta paistab (vihje sellele, et valge vahukoor on tegelikult vahustatud kikerherne vedelik).</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjY6rcJmGF4eo2AoWL2bdLD5SIfhQdN0sUC-o6_avf7GNCUUaw_-D7ezT1d_O3TnU0PG2GQGNyuWiWptYW1_B6JK9xbsGR-WfrJgs6FWX_8CgNuYXz52K7iGkg7jbgOpGMCbln_DQQwNcI/s1600/21751538_1960909094194670_7021535258402659315_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="640" data-original-width="960" height="212" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjY6rcJmGF4eo2AoWL2bdLD5SIfhQdN0sUC-o6_avf7GNCUUaw_-D7ezT1d_O3TnU0PG2GQGNyuWiWptYW1_B6JK9xbsGR-WfrJgs6FWX_8CgNuYXz52K7iGkg7jbgOpGMCbln_DQQwNcI/s320/21751538_1960909094194670_7021535258402659315_n.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwOrS9F6HybzkuS43SAKiFipA19Ocsx8-78IqzO7bbwU5qrkHRhvceWVLTGydY4OvfXdFTqLAnCAoDSdB5ZV4cGy6GULqLHuE5rfo9CarVvZbvLNF2JwP0_PUJ98IHn5yfsVNWoK7rmpY/s1600/21752360_1960909047528008_6012793718383965322_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="640" data-original-width="960" height="212" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwOrS9F6HybzkuS43SAKiFipA19Ocsx8-78IqzO7bbwU5qrkHRhvceWVLTGydY4OvfXdFTqLAnCAoDSdB5ZV4cGy6GULqLHuE5rfo9CarVvZbvLNF2JwP0_PUJ98IHn5yfsVNWoK7rmpY/s320/21752360_1960909047528008_6012793718383965322_n.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Ja natuke seda ka, mis roll minul sel päeva oli.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Kokkuvõtteks võin öelda, et nii minu kui ka teiste noorte säravad naeratused ja põlevad silmad rääkisid vaid sellest, et üks osa projektist on õnnestunud. Nimelt on tegemist keskaegse karnevali projektiga, milleks noored nendes töötubades ettevalmistusi teevad. Karnevali kohta infot veel ei jaga (ega ei oskakski väga jagada), kui õige aeg käes kuulete sellest! </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
PS! K.K.Alp märgistusega pildid klõpsutas noor tulevikulootus Karl Kristofer Alp, teised on minu amatöörlikud katsetused.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Mina tänan ja olge tublid! Tehke uusi asju ja katsetage, ka neid, mis teis esialgu vastumeelt tekitavad, sest võite avastada tõelisi pärleid sügavalt mere põhjast!</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Teie Maarja </div>
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-19737400465648672952017-08-22T06:14:00.002-07:002017-08-22T06:14:29.814-07:00LEMBITU Et homne saaks parem"Lembitu-kuningas ilma kuningriigita" - tingimata minu selle suve parim teatrielamus. Mitte, et ma nüüd hirmpalju ennast kultuurselt hariks või midagi (ilmselt leiaks tee teatrisse sagedamini, kui oleks sõpru, kelles sõna "teater" umbes samasuguseid tundeid tekitab nagu viieaastasel põngerjal pulgakomm). Kuid alati, kui mul võimalust on ja midagi võimast toimumas on, üritan end kohale vedada. Seekordki olin valmis astuma võitlusesse üksinda. Tähendab olin valmis võitlust vaatama üksinda. Mu maailma vahvaim sõber kinkis mulle pileti ja ma ei jõudnud mõeldagi, kui juba leidsin end Lõhavere linnamäe poole kihutamas. Lõhavere linnamägi on muidu ka ajaloohõnguline paik, kus meelsasti jalutada ja ajaloo tunnis õpitut meenutada, aga reede õhtul oli teiselpool piletikassat justkui teistsugune maailm. Astusin samm sammu haaval edasi, aga leidsin, et astun iga sammuga ajas aina tagasi ja tagasi. Päris mäe otsa jõudes oli tehnika ainuke, mis veel tänapäeva meenutas. Õhustik oli juba see, mis aitas tulevasse etendusse mugavalt sisse elada. <div>
Oma rõõmuks leidsin rahvamassist ka oma sõpru ja tuttavaid ja seadsin end nende kõrvale sisse ja olin sajaga valmis etendust nautima. </div>
<div>
Olgu siinkohal öeldud, et mulle etendus väga meeldis. Miks? </div>
<div>
Esiteks seetõttu, et mitmele ei meeldinud. Mitte, et ma oleks mingi põhimõttemees, kes armastab asju lihtsalt sellepärast, et teised vihkavad. aga ma leian, et see teeb asjad atraktiivsemaks. Nii ka selle teatritüki. Mulle meeldib, et tänapäevases kergemeelses ja ilustatud maailmas suudetakse toota sellist kraami, mis kõnetab inimesi-kasvõi viisil, et sunnib poole etenduse pealt lahkuma (jah, seda juhtus Lembitul). Järelikult on etendus suutnud puudutada seda kõige valusamat kohta või on võitluses õrnalt aga kindlalt mõõgaga riivanud. Kui sa suudad teha midagi, mis suudab publikus ka negatiivset reaktsiooni vallandada, siis minu meelest oled teinud midagi vägevat! Kummardus lavastajale! </div>
<div>
Antud etendusele heideti ette selle jämekoomikat ja "vägistamist". "Karmid kriitikud" tundsid ilmselt piinlikust kerkimaks esimeseks teiste tunnete kõrval ja see muutus niivõrd talumatuks, et sundis jalad selga võtma ja tuhatnelja põrutama. Samas neelatakse isuga "Klassikokkutulekut" ja muid lihtfilm, mis klišeedest hullemini kui suved sääskedest kubisevad. Kusjuures Lembitu-tükk sellele märkimisväärselt alla jääb. Tegelikult see vägistamise temaatika suutis ka minus tekitada pisut negatiivseid vaateid, aga pigem sellest küljest, et seda ühte asja prooviti toppida sellesse etendusepurki liiga palju ja seda hakkas natukene üle ääre ajama. Õnneks imes kõrrega liialdused ära fakt, et tabav nali õiges kohas suudab unustada negatiivsed tunded. </div>
<div>
Rääkides najast, siis seda jätkus algusesse ja keskele ja lõppu. Kogu ajaloolisuse ja loo sügavuse juures suutis see stoori panna ka südamest naerma. Eriti meeldis mulle see kutt, kes Ümera all käinud oli ja selle järgi elu seadis. Lause "Aga me Ümera all.." suutis juba näole muige tuua. Ta saab minupoolt lemmiktegelase tiitli!</div>
<div>
Muidugi oli üks mu lemmiknäitleja ka Kristjan Lüüs, kes suutis muidugi oma rolli hästi sisse minna, aga ilmselt ka sellepärast, et ta on ju meie Kristjan (loe: tunnen teda juba varasemalt) Pärast suur taplemist ajasime temaga ka paar sõna juttu ja tegime ka "fännipilte". Nii harva näeb, siis peab ikka jäädvustama ka eksole. Igatahes oli megavahva jälle näha. Ja kõik tänu mu lemmikule Kevinile, kes kasutas ära oma võimu ja mulle etenduse telgitaguseid ja muud näitas. Huvitav oli näha lava ka teistelt poolt, seda nii otsese kui ülekantud tähenduses! Kuuni ja tagasi Kev! Aitäh sulle! </div>
<div>
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyP_55kXOSeASOhfL96vkzrvR0nCpHP1VHUYBKaUhg_fhTMTUxqOFq5E2swtHx5Y2DM15fqHtc0G91kr1WQEyKmxPFgh39SAgOu7F8IuZYNKeXdA_lRBleNnav4lNMfhrcqYZSFaEiDvs/s1600/35845123164_d05e85d565_z.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="427" data-original-width="640" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyP_55kXOSeASOhfL96vkzrvR0nCpHP1VHUYBKaUhg_fhTMTUxqOFq5E2swtHx5Y2DM15fqHtc0G91kr1WQEyKmxPFgh39SAgOu7F8IuZYNKeXdA_lRBleNnav4lNMfhrcqYZSFaEiDvs/s320/35845123164_d05e85d565_z.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1zHLEGInmtREzZMHaY0z_XeJAR7XskqQ9UwnVyroksOAHB6vbOaz8u-9rZkv2lhyRSxGyCOv8SoQKAJ7LTPZlSvqKJ-CF9WEWQfy7HZBzu88qwg2jn75uMy2eGW2l1PoynPSfqVI6z5Y/s1600/36680193255_594e9155ee_z.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="427" data-original-width="640" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1zHLEGInmtREzZMHaY0z_XeJAR7XskqQ9UwnVyroksOAHB6vbOaz8u-9rZkv2lhyRSxGyCOv8SoQKAJ7LTPZlSvqKJ-CF9WEWQfy7HZBzu88qwg2jn75uMy2eGW2l1PoynPSfqVI6z5Y/s320/36680193255_594e9155ee_z.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEijJ9eH667L2l-IFjcaWnIQ3qyeytupcse7d-rcfa3IRtx0tQWdgIy6RYwdPKY-6ANUR1n9pqkDakWw7amHlT7dW6O5NXCv7IHQxCA5ij72bMBRxXts_eb0sEw7n17hjfwrhUdHe1uAmog/s1600/36680201365_c6073876bf_z.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="427" data-original-width="640" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEijJ9eH667L2l-IFjcaWnIQ3qyeytupcse7d-rcfa3IRtx0tQWdgIy6RYwdPKY-6ANUR1n9pqkDakWw7amHlT7dW6O5NXCv7IHQxCA5ij72bMBRxXts_eb0sEw7n17hjfwrhUdHe1uAmog/s320/36680201365_c6073876bf_z.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhPQQXmRfJrjSxhD6A2IXS8gFGhOP-K9h_OrMwLmjBLqQ7gfQWxASrbvFSJffYrSCuI07KzuldMjpPWJAZLzyAXUki1XrXVcrBF0uBDaXkJtwsw5LG3oQ-cdKmJ2bzzdnGAj1cYqWNYq10/s1600/36633818006_9747eed32e_z.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="427" data-original-width="640" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhPQQXmRfJrjSxhD6A2IXS8gFGhOP-K9h_OrMwLmjBLqQ7gfQWxASrbvFSJffYrSCuI07KzuldMjpPWJAZLzyAXUki1XrXVcrBF0uBDaXkJtwsw5LG3oQ-cdKmJ2bzzdnGAj1cYqWNYq10/s320/36633818006_9747eed32e_z.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhC_o9E7ydfbskYVxTmkXRXcwStnrX33OYNrcB-9IgmJJE5feGvOkFiBjR9uol0t4yfU4wo0wQQKOha7daoWMx3AOs1cE-gOnHgjxI9GXPxwxK7Ab9Nbe06LvOb5LyIa6Z1ruA485MSIOs/s1600/36680206825_5ba73dc0d0_z.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="427" data-original-width="640" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhC_o9E7ydfbskYVxTmkXRXcwStnrX33OYNrcB-9IgmJJE5feGvOkFiBjR9uol0t4yfU4wo0wQQKOha7daoWMx3AOs1cE-gOnHgjxI9GXPxwxK7Ab9Nbe06LvOb5LyIa6Z1ruA485MSIOs/s320/36680206825_5ba73dc0d0_z.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh656WQQUXl582AYjBvUQIb_3Hmet8v0GuQ_A_z_uW7X-IroPX2ORA91cLX6S5z4fdVTUVpyDpp6P1KtKnXqZDLdqL73uAm61ycFYYltSDWQWibvyVLJZvuaAxvn2UsRsdUx7CA19vrVjg/s1600/36633823226_e8d62b3113_z.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="427" data-original-width="640" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh656WQQUXl582AYjBvUQIb_3Hmet8v0GuQ_A_z_uW7X-IroPX2ORA91cLX6S5z4fdVTUVpyDpp6P1KtKnXqZDLdqL73uAm61ycFYYltSDWQWibvyVLJZvuaAxvn2UsRsdUx7CA19vrVjg/s320/36633823226_e8d62b3113_z.jpg" width="320" /></a></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
Omamoodi vahva oli ka see, et laval nii palju tuttavaid ringi vuras. Või, et üldse nii paljud inimesed oli rolli saanud. Taustanäitlejaid oli nii palju, et mu silm ei osanud neid kokku lugeda, aga jah, neid oli umbes täpselt palju. Ja see andis tervikule nii palju juurde ja see oli võimas! Igaüks ajas oma asja ja andis sellega oma osa tervikusse, mis kokkuvõttes superäge oli! </div>
<div>
Kõige vägevamaks kujunes muidugi lahing. Oli verd ja pisaraid, nagu lahingus ikka. Ja täitsa tõetruu mulje suutis jätta. Kogu etendus suutis. Ja ma olen väga rahul, et oma reede niimoodi veetsin. </div>
<div>
Lavastuses oli näha seda eestlaste jäärapäisust ja kodumaa-armastust, võitlust kuni surmani. Samuti võib selle kaugest minevikust ainest saanud loost tõmmata paralleele tänapäevaga, kohe rohkesti. Peabki ju olema ka meil, tänapäeva inimestel sellest loost midagi õppida. Oli nii peidetuid kui ka väga otseseid vihjeid. See oli lahe! </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Noh, kui ma päris aus olen, siis ma suutsin etenduse ikka niimoodi ära vaadata nagu mulle kombeks-korraldan midagi piinlikku või naljakat. Eks seegi kord. Vedasin enne etendust enda kondid ju tublisti tribüüni kõrgeimale reale ja kui parasjagu vihma kallama hakkas olin tubli ja tegin kiire jopevahetuse ja kohe nii kiire, et mu kallis nutitelefon tegi suure lennu alla murule. Õnneks oli ekraan juba katki ja selle pärast ma ei muretsenud. Ma tegelikult üldse ei muretsenud, enne kui sõber kõrvalt küsis, et noh, kavatsedki telefoni vihma kätte ligunema jätta või. Loll Maarja, rumal. Kerge paanika hakkas juba tekima, aga kui ma ümber jõudsin end keerata ja oma kadunud sõbrale julgustuseks lehvitada oli ta juba jalad alla saanud ja minekut teinud. Etenduse vaheajal jõudsin aga vaevalt tõusta, et oma kallist jooksusõpra otsima asuda nägin, et mu härra oli leidnud Peep Maasiku nimelised jalad ja härra lavastaja teavitas rõõmsalt kogu pealtvaatajaskonda, et keegi on toredasti telefoni lendu lasknud. Ja mitte, et mul vähe piinlik oleks olnud, lehvitasin lavastajale suurelt ja laialt, et noh peale lavastaja ikka kogu rahvas näeks, et mina olen see tubli lennutaja. </div>
<div>
Ühesõnaga etendus läks igati korda! </div>
<div>
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg5ThQpKMnP063Dl70AYUtDz_WAWbu74z7hfxDgK5xtzQI3oJg-NB9hLHYOIx5u2bXKSuhpirJvAheON1_98SN9f8R9Kf_ievm9L7tyj6Ic8gHv5xCTlWutticXvj0IcsqrPX7K9xRKuMY/s1600/35845048084_46746f9787_z.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="427" data-original-width="640" height="425" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg5ThQpKMnP063Dl70AYUtDz_WAWbu74z7hfxDgK5xtzQI3oJg-NB9hLHYOIx5u2bXKSuhpirJvAheON1_98SN9f8R9Kf_ievm9L7tyj6Ic8gHv5xCTlWutticXvj0IcsqrPX7K9xRKuMY/s640/35845048084_46746f9787_z.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
Ja mul on hea meel teie kõigi üle, kes te ka seda nägite! Ja ma kuulaksin hea meelega ka teie arvamusi, nii et kommenteerige, kirjutage ja joonistage julgesti!<br />
<div>
<br />Teie Maarja</div>
Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-12483095877420047672017-08-16T03:49:00.000-07:002017-08-16T04:02:25.251-07:00WEEKEND "Kes on see DJ Christian Saburo ja miks mind peaks huvitama?""Weekendil" käisid?<br />
Tore. <br />
Mina ei käinud.<br />
Ja te ei kujuta ettegi, kuidas ma seda igal aastal kahetsen. (Hiljuti olin seltskonnas, kus KÕIK üksteise võidu väitsid, et ei saa aru, mida sealt "Weekendilt" otsitakse, et see ei kutsu ju kuidagi. Ma lihtsalt istusin vaikuses.) Kahetsus on tavaliselt aga senikaua, kuni sellest suursündmusest umbes nädal mööda vuhiseb ja suuremad emotsioonid ja väiksemadki meediakanalid selle ümber tiirutamise lõpetavad. Siis seisan peegli ette ja kiidan ennast: "Tubli Maarja, teenisid raha selle kulutamise asemel."<br />
Aga selle sama peegli ees võib näha mind ikka endale kordamas "Ükskord osaleme me "Weekendil" nagunii!".<br />
Tegelikkuses fakt, et ma augustikuu esimesel nädalalõpul Pärnu rannas ei olnud ei tähenda, et ma sellest suursündmusest osa poleks saanud. Olgu Suured ja Võimsad Isandad tänatud- meil on ju sotsiaalmeedia! Igal aastal koosneb see inimestest, kes ei suuda piirduda üksikute videote jäädvustamisega vaid koormavad Snapchati ja Instagrmi ebakvaliteetse kraamiga üle. See jällegi ärgitab koju jäänud inimesi väljendama oma pahameelt selle üle, et "issand kõik kohad on seda "Weekendit" täis". Ühe sõnaga on "Weekend" üks tore üritus: kõik saavad vinguda! Eestlaste suurpüha! Võiks sellel ka "punaseks pühaks" muutma, jälle paar vaba päeva juures.<br />
Asi, mille üle mina aga vinguda ei saa on, et mul nii vahva sõber on, kes mulle Alan Walkeri kontserdit jäädvustas, sest nagu eespool mainitud, ma ise rügasin kontoris tööd teha, aga Walker on armastus ja olin juba pisarate äärel (loe: lihtsalt tavalisest kurvem), sest jäin kontserdist ilma. Aitäh! Ja aitäh kõigile osalejatele, ma sain ilusa ülevaate ka Viljandist!<br />
See, miks ma tegelikult "Weekendist" alles nüüd (issake, millal see festival üldse oli...) juttu teen on, okei jah, ma tegelikult oleksin saanud varem ka teha, aga teate, mu töö koosneb kirjutamisest ja ühes päevas liiga palju kirjutamist on liig. "Weekendi" ma aga tänase postituse teemaks ikkagi võtsin, sest esiteks on mul teile midagi toredat jutustada (õigemini kellegist toredast jutustada) ja teiseks on suurem "Weekendi" teema vaibunud ja ma kiusu pärast tahaks selle veelkord teemaks võtta.<br />
Täna ma siis räägin teile ühest noormehest. Kes mind tunnevad, ma mõtlen mu lähedasemad sõbrad, kes mind päriselt tunnevad, teavad, et "noormeestest rääkimine" pole minu puhul just kuigivõrd eriline nähtus. Seekord ma luban, et toon ka teieni midagi uut. Kiku selle peale.<br />
Ühesõnaga tuleb juttu DJ Christian Saburost. Kui sa käisid "Weekendil" või hoiad meedial silma peal, siis peaks see nimi sulle midagi ütlema. Sosistama kõrva ääres "Andekas noormees, Tulevikutäht". Kui mitte, siis tänu minule järgmine korda seda nime kuuldes see kindlasti juhtub. <br />
Alustame aga kohe päris algusest.<br />
<br />
<b>Kes on see noormees?</b><br />
Tegu on 19. aastase Viljandist pärit noormehega, DJ, kodaniku nimega Kuldar-Kristjan Kurg. Viljandlastele ilmselt tuttav kutt. Kristjan osales DJde võistlusel, kus võitja sai au osaleda "Weekend" festivalil. Seda Christian Saburo tegigi. Võitis ja osales "Weekendil"! Milline vägev kutt!<br />
Sellest, kes see noormees on saad täpsemalt lugeda Sakalas ilmunud intervjuus, mille leiad <a href="http://sakala.postimees.ee/4173749/viljandi-noormees-keerutas-end-esinema-parnu-festivalile">siit</a>. Mina räägiks teile aga noorhärra senise elu suurimast kogemusest, mida ta mulle lahkelt jagas!<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiN7C6iVMdBcGI3A0ZSKWkzNMGcrJU0bUUAobH3yFwxY2suzKhCdGoZr1js9EjGkTFbhh7SgbRIOnGEfaBlXF0UGytQyaJt38suYjkYvaiTuX8ugNLz-1LP-UKEFs-Z750rklYQFRLt4y0/s1600/20638715_669254819936780_4387320017778110262_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="315" data-original-width="851" height="235" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiN7C6iVMdBcGI3A0ZSKWkzNMGcrJU0bUUAobH3yFwxY2suzKhCdGoZr1js9EjGkTFbhh7SgbRIOnGEfaBlXF0UGytQyaJt38suYjkYvaiTuX8ugNLz-1LP-UKEFs-Z750rklYQFRLt4y0/s640/20638715_669254819936780_4387320017778110262_n.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
<b>Kuidas esinemine Weekendil läks?</b><br />
Christian Saburo rääkis, et esinemine läks tal väga hästi. Jäi endaga väga rahul. (Kuidas saakski teisiti kui annad endast parima eks) Suurt hirmu suure lava ees artist aga ei tundnud. "Enne esinemist tekkis küll kerge lavahirm, kuid see kadus peale mõnda aega laval olekut kui sooja sisse sain," lausus ta. See esinemine erines tema teistest esinemistest just sellepärast, et see toimub
vabas õhus. Tavaliselt leiab Saburot esinemas siseruumides. "Lisaks esinesid peale minu seal ka üle maailma tuntud artistid
ning eelnevalt ma pole nii suurel laval veel esinenud," jutustas Christian Saburo.<br />
<br />
<b>Kuidas fännid oli?</b><br />
Artisti enda sõnul oli tema esinemine küll varajane, aga sellest hoolimata oli rahvast kohal palju. Tema hinnangul on see esinemine suurima rahvaarvuga tema esinemiste ajaloos. <b>"</b>Inimestele tundus ka mu esinemine ja muusika väga meeldivat, sest hüpati kaasa ja karjuti," kirjeldas Saburo kuulama tulnud publikut. Samuti leiab DJ, et publik jättis talle väga sooja ja hea mulje. <br />
<br />
<b>Kas unistus täitus?</b><br />
Nagu Sakala artiklist lugeda saab oli DJ unistuseks "Weekendil" esineda. "Esimese suurema muusikafestivali kohta oli see küll see millest
unistasin," oli artist rahulolev. "Kohe ei saagi kõige suurema lava peale ning kõige suurema
publiku ette," ütles ta ja kinnitas. et sai siiski selle maigu kätte ja katsub aina
suuremate lavade peale saada. Tema enda sõnul on tema järgmiseks suureks unistuseks esineda kuskil välismaa festivalidel. "Üritan pürgida maailmakuulsa festivali "Tomorrowland" lavale," rääkis artist oma suurtest plaanidest.<br />
<br />
<b>Mida "Weekendist" ise arvad?</b><br />
Christian Saburo on oma sõnul festivalil kaks korda käinud. "Kõige enam meeldib mulle selle festivali juures see melu mis seal on.
Kõik inimesed on ühte kohta kokku tulnud, et veeta toredalt aega ja
nautida head muusikat," rääkis Christian Saburo ise. <br />
<div>
Sel aastal kuulas noormees lisaks esinemisele ka teisi artisti. "Eriti meeldisid
mulle The Chainsmokers, Jauz, Martin Garrix, Angerfist ning Macky Gee," selekteeris Saburo oma lemmikud.<br />
<br />
<br /></div>
<div>
<br /></div>
Nii võttis oma esinemise kokku artist ise. Okei, tore eks, aga ikkagi leiate end küsimas, et miks mina sellest kirjutan. Ilmselt mõtlete, et võiksin ju Sakalasse kirjutada. EKSOLE. Seekord aga on nii, seekord on siin! Ja ärge arvake, et kasutan oma ametit ära kuidagi (eelis ikkagi oli), sest Christian Saburo on täiesti teadlik, et minusugune tagasihoidlik isik temast räägib ja oma koha minu blogis leidis noormees omal soovil. Niiet meelitaja ma ka pole (kui siis natukene).<br />
Aga ikkagi, miks. Peamiselt selle pärast, et noormees tekitas minus huvi ja on minu meelest inimene, kellest ma võiksin rääkida. Minu arvates on nii tore, et meie oma noorhärra nii kaugele on jõudnud JUBA! Meie Viljandi kutt. Minu jaoks on imetlusväärne, et minuvanune noorhärra on elus juba nii palju saavutanud ja nii hea on näha, et Kuldar-Kristjan jätkab veel suuremate unistustega, mitte ei jäta teed pooleli lihtsalt seetõttu, et on midagi juba saavutanud. Seda pühendumust ja kirge oli tunda igas tema lauses ja on näha, et noormees teeb tööd selle nimel, millest unistab. Tal on soovid ja ta on valmis ka pingutama! Isegi, kui sa pole DJ, siis selline tegutsemisviis peaks olema sulle eeskujuks! Ei ole alati nii, et kõik tuleb kätte, tuleb ise ka vaeva näha. Minu loo mõte on selles, et kui sul on südames soov, ma mõtlen selline soov, mida tahad nii väga, nii väga väga palju, siis ära lasel sellel vaid sooviks jääda! Vooli sellest hoolikalt täitunud unistus, pinguta! Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus! (vahest võib küll tunduda, et tuleb vaid miinimumpalk ja armastuse jaoks ei olegi aega, aga tegelikkuses on Tammsaare mõttel mõte sees). Mina usun, et täpselt nii palju on siin elus võimalik, kui palju oled sina võimeline nimel pingutama! Kui ei pinguta, siis polegi võimalik.<br />
Varsti on sügis ja hakkavad puhuma uued tuuled (noh need külmemad, mis talve toovad ja nii), avanevad uued võimalused, sest puhkus ja laisklemine saab läbi. Ava oma silmad ja tee tööd, pinguta, ela ja armasta! Just sellise pühendumusega nagu Christian Saburo, just nii suurte unistusega kui sellel noormehel! Leia sinagi enda jaoks see miski, mis sul silma särama ja südame naeratama paneb.<br />
Leia see kirg.<br />
Pühendu.<br />
Pinguta. <br />
Elu on täna,<br />
mitte homme.<br />
<br />
Armastusega<br />
Teie Maarja <br />
<br />
<div>
</div>
<div>
</div>
Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-45956946170323659282017-08-07T05:11:00.000-07:002017-08-07T05:11:55.355-07:00"Mida sa nüüd peale gümnaasiumi teed?"<div dir="ltr" style="line-height: 1.38; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: "arial"; font-size: 11pt; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;">See sama küsimus. “MIDA SA PEALE GÜMNAASIUMI TEED?” See painas mind ennast mõni aeg tagasi. See on paratamatult iga kooli lõpetava lapse kõige hirmsam unenägu. Lisaks sellele, et see piinab teda päeval, kummitab see ka teda öösel unenägudes ja sunnib higimullid otsa ees ehmatusest kell kolm voodis istukile kargama. Aga ka see pole veel piisav. Siis tulete Teie. Teie olite veel hullemad. Iga küsimuse “Noh, mis nüüd edasi teed?” peale kerkis sisemuses viha, mingi kirjeldamatu soov pöörata ots ringi ja lihtsalt minema jalutada. Õnneks asendusid kõik vastused nagu “aga mis see sinu asi on?” või “kust kurat ma seda praegu tean” naeratuse ja sõbraliku vastusega “ajakirjandust ja kommunikatsiooni”. Jah, hetkel kui ma olin kõige ebakindlam vastasin ma maailma kõige kindlamalt, et ma lähen õppima ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Ma polnud selles üldse nii kindel, kui kindlalt mu sõnad tol hetkel ruumis kõlasid. Ma põdesin. Ma olin rohkem kindel, et ma ei saa sinna kooli siis, kui selles, et ma saan. Ma kahtlesin endas tohutult, sest iegi, kui gümnaasiumi lõpetajal on soovid ja unistused, siis ta kahtleb, tal on hirm. Rääkimata siis veel sellest, kui lõpetajal pole endalgi kindlat sihti silme ees. Tal on keeruline. Ja siis tulete teie. Teie, kes te mitte kuidagi seda perioodi kergemaks ei te. Teie, kes te juhite selle kõige õudsema õudusuneäo kõige õudsema stseenini. Ma mõtlen näiteks seda, et kuidas ma peaksin selgitama teistele, mis on mu suurim unistus, kui ma pole suutnud seda unistust veel enda jaoks plaanidesse panna? Mis siis saab, kui ma ei saagi sinna kooli sisse, kas olen suguvõsa häbiplekk? Kas olen see saamatu sõber? </span></div>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.38; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: "arial"; font-size: 11pt; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;">Ei. Ärge nüüd valesti aru saage. Ma armastan Teid kõiki endiselt sama palju kui enne! Ma tegelikult ei ole kuri, ei ole pahane, sest ilmselt olen ise sama uudishimulik ja küsin järgnevatelt lõpetajatelt “Mida sa peale gümnaasiumi teed?” sama rõõmsa näoga nagu teie minult küsisite. Lihtsalt sellepärast, et ma saan ja lihtsalt sellepärast, et ma tahan, mind huvitab. See on paratamatus. Üks elu osa. Seda on tehtud enne teid ja seda tehakse ka pärast mind. Mitte midagi erakordset selles erakordselt hallis maailmas. Mitte ühtegi uut halli varjundit.</span></div>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.38; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: "arial"; font-size: 11pt; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;">Ah ja, kui teid siis nüüd endiselt huvitab ja miskil seletamatul põhjusel veel ei tea siis jah tere Tartu ja tere ülikool, mina lähen sügisel Tartu Ülikooli ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima. Karm võitlus on selja taga ja õppekoht on kinnitatud. Palju õnne mulle!</span></div>
<span id="docs-internal-guid-28c5ae9c-bc95-dd48-0eed-b2d7b7037bfd"></span><br />
<div dir="ltr" style="line-height: 1.38; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: "arial"; font-size: 11pt; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;">Ma ei kujuta ette, mis minust kuu aja pärast saab, kes minust saab. Mu senine elu on pea peale keeratud ja ma ei tea, kas ma saan hakkama. Aga ka see on paratamatus, see on elu. Küll Te peagi kuulete minust ja minu tegemistest, sest pürgin läbi raskuste tähtede poole.</span></div>
Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-38312087889812746072017-04-23T10:48:00.002-07:002017-04-23T10:48:58.559-07:00Igavesti ehk lõppev<i>12 aastat on koolipinki nühitud ja on üks oluline asi, mida ma õppinud olen....*trummipõrin*.... Ilmselt iga õpetaja palub käed taeva poole, et see oleks tema õppeainega seonduv, ilmselt iga sõber tahab loota, et see on tema antud nõu või mõttetera. Jah, ma tean peast Phytagorase teroeemi, tean millal oli Vabadussõda, oskan kirjutada kirjandit, arvutada raketi kiirust, teha reaktsioonivõrrandeid (neid lihtsamaid) ja rääkida nii inglise kui ka saksa keeles (erinevatel tasemetel muidugi). Ma olen õppinud ka teilt, mu sõbrad, rohkem, kui te ette kujutate. Te olete aidanud kaasa minu kujunemisele. Nii ka kool. Aga on üks asi, millele ma olen alles nüüd, 12. klassi lõpuks, 18. eluaasta lõpuks tähelepanu pööranud. See on fakt, et mitte miski ei kesta igavesti. Seda on rõhutanud ka üks mu õpetajaid, aga kõige rohkem on seda mulle ninaalla hõõrunud elu. Ei eksisteeri sõna "IGAVESTI", sest mitte miski ei kesta igavesti. Ei kesta mina, ei kesta sina, ei kesta kodu, ei hoov selle ümber, ei kesta mälestus, ei kesta unistus, ei kesta ükski tund, ega ükski vaheaeg, ei kesta see tuttav mugavustsoon ega tuttavad tunded, ei kesta ka me Maa, ei inimkond. Ühel päeval ei ole enam mitte midagi neist. See ei pruugi olla täna, see ei pruugi olla homme, ei pruugi juhtuda 100 ega 1 000 000 aasta pärast, aga ühel hetkel see juhtub. Kõigel, mis ükskord on alanud, sellel on ka lõpp. Ja me kunagi ei tea, kui palju aega on meil lõpuni. Me ei oska uneski aimata, kui rõõmustav, või vastupidi, kui valus üks või teine lõpp on. Mõnele perioodile elus on antud 12 aastat, mõnele inimesele 91, teisele 29 aastat. Mõnele tundele on antud voli eksisteerida vaid paar hetke, teine pesitseb hinges seni, kuni hingad. Mõni lõpp on ootamatu, mõnda saab siiski ette aimata. Sa ei saa inimkaotust ei ette näha ega selle tekitavat piinavat valu hinnata. Sa saada aga näha ette, et õpid 12 aastat ja siis lõpetad gümnaasiumi. Surm on julm, see sulgeb ühe ukse, rebib julmalt meie elust ühe olulise osa, sulgeb selle valguse. Kooli lõpp on aga uks uude maailma. Jah, see on ka omamoodi valus, ikkagi 12 aastat samade inimestega samades ruumides, see on justkui lahkumine teisest kodust, aga see lõpp avab sulle uusi võimalusi, ukse ukse järel. See lõpp on uue ilusa algus, ilma, et peaksid end ennem maast kokku korjama ja uuesti üles ehitama. See on erinevus nende kahe lõpu vahel, aga oh my, maailmas on lõppe nii palju ja nii erinevaid, nii kuradima palju, nii kuradima erinevaid.</i><div>
<i>Nad on alati olemas. Igalpool meie ümber, meie sees. Igal lõpul on oma nägu ja oma tegu, aga on ka üks asi, mis neil ühist on. Neil on üks eesmärk, üks ülesanne täita. Nad panevad meid proovile. Sunnivad meid alustama uuesti, tegema midagi, mida me pole varem teinud, kogema midagi, mida pole varem kogenud. Olgu lõpp hea või olgu ta halb, see on ikkagi millegi lõpp, mis tähendab, et see kaob, selle asemele tuleb midagi uut. Mis? Selles seisnebki erinevus. Mõni lõpp paneb sind naerul näo ja põleva hingega uusi mägesid vallutama, uusi teid rajama. Mõni teine aga tallab su maa põhja, lükkab su kuristikku pisaraist märja näo, kurbusest valutava pea ja valust röökiva südamega. </i></div>
Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-79762781979205544852017-03-22T03:20:00.005-07:002017-03-22T03:20:55.346-07:00Elu nagu muinasjuturaamatus!"Tee iga päev üks heategu". Kõlab nagu oleks palju palutud, tegelikult ju ei ole. Ei ole vahet, kas sa avad võõrale neiule ukse, aitad vanainimesel kotte tassida, ütled sõbrale, kui oluline ta on, naeratad võõrale, kes tänaval vastu tuleb või kogud lasteaedadele raamatuid. Mina tegin viimast. Mitte, et ma neid teisi asju ei teeks või oleksin kogunud raamatuid üksi ja ühe päevaga. Ei. Selle projekti alagatas MTÜ Noored Sotsiaaldemokraadid, et tuua lastele lugemisrõõmu, rõhuda alghariduse rahastamise murkohtadele ja aidata kaasa varase lugemisharjumise tekkimisele. Seda tehtid üle Eesti ja sellega on seotud paljud paljud inimesed. Mina olin selles projektis üks väike osa: Tarvastu valla vabatahtlik ehk organiseerisin Tarvastu Gümnaasiumisse kogumiskasti, kuhu kõik soovijad said raamatuid tuua ja hiljem sorteerisin raamatud ja viisin lasteaedadesse. Kuid selles projektis osalesid ka Sina, kui Sul oli harivaid ja huvitavaid raamatuid ja Sa need lastele annetasid. Ilma Sinuta poleks Tarvastu lasteaed raamatute võrra rikkam! Siinkohal oleks sobilik tänada Teid kõiki, kes te selle vaevaks võtsite! Siirad tänusõnad minu, kordinaatorite, lasteaia esindajate ja kindlasti ka laste poolt! Ilma Teieta poleks see projekt nii vägevalt välja kukkunud.<br />
<br />
<b><br /></b>
<b>Kuidas see projekt siis välja nägi? </b><br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghfi8Pj3HSmG5shF2cNrW6YdYJIkizl268DbowzOzIt9uWn9WK1yn7-EAEc9kT81Uwemw-LHfzKoTxHO4638UjIqAJCxeEwtjZwxZvXshZdIEx5sdU4sBnTdXJIpzTn8FvzO-4aoFDhOE/s1600/16195243_1411932392172609_5844100621326364797_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghfi8Pj3HSmG5shF2cNrW6YdYJIkizl268DbowzOzIt9uWn9WK1yn7-EAEc9kT81Uwemw-LHfzKoTxHO4638UjIqAJCxeEwtjZwxZvXshZdIEx5sdU4sBnTdXJIpzTn8FvzO-4aoFDhOE/s320/16195243_1411932392172609_5844100621326364797_n.jpg" width="240" /></a>Minuga võeti ühendust, kas oleksin nõus Tarvastu piirkonnas see vabatahtlik olema. Ma olen üsna kindel, et mind ei pidanud paluma. Mulle meeldib head teha, sest ma leian, et sellel on suur väärtus. See on oluline. Ühesõnaga, kõigepealt hakkasin kokku leppima kohta, kuhu võiks kogumiskasti üles panna ning siinkohal aitäh Tarvastu Gümnaasiumile, kes selleks loa andis! Tarvastu Gümnaasiumi esimesele korrusele oli kõigil valla inimestel võimalus tulla ja kasti oma kunagine lemmikraamat või spetsiaalselt Tarvastu lasteaia lastele ostetud raamat poetada. Kast sai üles pandud jaanuaris ja märtsiks oli see raamatuid täis. Imeline! Kui aus olla, siis ma isegi ei julgenud loota ega oodata, et neid nii palju tuleb. Aga näed sa, inimesed on head!<br />Märtsis viisimegi lasteaiale raamatud üle. Oma osa said Kärstnas, Soel ja Mustlast asuvad Tarvastu lasteaia rühmad ning isiklikult arvan, et neil on sellest palju kasu, rohkem kui te arvatagi oskate. Mõelge vaid, võtate ette tee kodust kooli, kaasas raamatud, mis muidu kapil tolmu koguksid, panete need ühte kasti ja tänu sellele saavad lapsed lugeda ja põnevaid jutte kuulata, Jah, just nii vähe ongi vaja, et maailm paremaks muutuks ja rohkem naeratusi nägudel oleks!<br />
<br />
<br />
<br />
Olge head ja tehke head. Väikesed sõnad ja väikesed teod on need, mis teevad suuri imesid!<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhoJrvrVYEDZXKpuyzu23j9g3j9RmZethHHKL9ATDF6EJlhuxoYH9LIKRDa7dKiqdcvyYzMqsqM0i5b9GbVM1tYOxc3Hw3HrblKpjqJaRovPy5yh0fGpgKhEQZL-IUXPqKgoyIQf_dVFb4/s1600/17354766_1238082536239645_530867222_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhoJrvrVYEDZXKpuyzu23j9g3j9RmZethHHKL9ATDF6EJlhuxoYH9LIKRDa7dKiqdcvyYzMqsqM0i5b9GbVM1tYOxc3Hw3HrblKpjqJaRovPy5yh0fGpgKhEQZL-IUXPqKgoyIQf_dVFb4/s640/17354766_1238082536239645_530867222_n.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<br />
<i><br /></i>Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-21242097041089160182017-03-07T07:50:00.001-08:002017-03-07T08:00:13.464-08:00Teadmistest kogemusteni ehk lihtsalt ole ja tee!Ma kohe ei teagi kust alustada. Ilmselt lõpust. Kuigi vist mõistlik oleks algusest. Alustagem siis mõistusevastaselt. Tegelikult see, mida me tegime, ei ole mõistusevastane, kui mitte arvestada asjaolu, et Viljandi asemel võtsime vastu otsuse veeta 15h vabatahtlikult, ka kooli ajast, Tartus. Tegelikult ei ole meil Tartu vastu midagi, oh kuidagi ei ole. Tegelikult veetsime me seal selle projekti raames rohkem kui 15h. Ei, me ei kahetse, et nii mõnigi koolipäev läks luhta. Ei, me ei kahetse, et me ei valinud laste asemel loomi. Ei, me ei kahetse neid bussisõite. Need tunnid, need minutid seal, need väikesed ja suured inimesed, see pere, kes võitis meie südame, see kõik oli seda väärt!<br />
<br />
Olgu, ehk oleksin pidanud ikkagi algusest alustama. Tunnen juba teie põnevust selle salapärase "miski" ees. Tahate teada, eks? Teadmine on jah üks tore asi. Inimesed on oma loomult ikka uudishimulikud. Alati on vaja midagi teada. Kellegi elust. Kellegi tegemistest. Millegi olemusest. Ja kui ma räägin inimestest, siis ma räägin ennekõike iseendast. Teadmine on üks asi, kogemine hoopis teine. Me võime teada, kas Pille ja Priit on suhtes, miks Malle pole juba nädalaid koolis käinud, kuidas käivad presidendivalimised. Me nagu saame mingi rahulduse, kui me teame neid asju. Tunneme ennast paremana, targemana, tähtsamana. Kui palju sellest tõtt on või kuidas see kõik täpsemalt käib, keda see enam huvitab, ma arvan. Me oleme vaid külanaistelt kuulnud, kuid meil pole oma kogemust, oma silmi, mis juhtunule selge pildi annaks. Oma silm on kuningas, eksole. Aga mis siis. Vahet pole. Saame ka orjadega hakkama.<br />
<br />
Ma tean, et ühiskonnas on palju probleeme, sealhulgas hoolitsuseta lapsed, peavarjuta pered. Samas üsna kauge teema, eksole. No oh ei! Milline ränk eksimus. See teema on nii lähedana, nii reaalne, nii problemaatiline. Ja ma poleks sellest aimu saanud, kui ma poleks jaanuaris alustanud oma kogukonnapraktikat Tartu Laste Turvakodus. Kui mul poleks seda kogemust, kui kuningas poleks pilku peale visanud.<br />
<br />
Kogukonnapraktika on ühiskonnaõpetuse tundide raames tehtav praktika, mis aitab gümnaasiumi õpilastel näha ühiskonnas olevaid probleeme ja aidata kaasa nende lahendamisele tehes 15h vabatahtlikku tööd ühe vabaühenduse juures. Nii tegime ka meie. Kui ma räägin meist, siis ma räägin endast ja oma sõbrannadest Krislist ja Marist.<br />
<br />
Esimest korda, kui Tartu Laste Turvakodusse läksime saime tutavateks inimeste ja oludega, tutvusime lastega ja küpsetasime muffineid. Meeldivalt üllatav oli kogu selle pere kokkuhoidev ja vaba olemine ning juba esimesel õhtul tundsime, et oleme vastsündinud perelisa. Meid võeti väga hästi vastu ja juba see valmistas meeletut rõõmu. Tundsime ka seda, kui palju rõõmu me lihtsalt oma kohaloleku ja tegevustega tuua suutsime. Tänusõnad peegeldusid laste silmades ja nende soojades kallistustes, mida meile lahkudes jagati.<br />
<br />
Edasine plaan oli järgmine: ühendame meie hobi, tantsimise, ja laste vajaduse liikuvate tegevuste järele ja voilaa, tantsuring läks käima! Juba esimeses trennis saime pakkumise esineda Tartu Laste Turvakodu 25. aastapäevale pühendatud aktusel. Loomulikult oli meie vastus jaatav ja nii esinesidki lapsed 2. märtsil. Väga uhke ja väga vahva tunne oli. Oli näha, et lapsed olid õnnelik, lapsed tahtsid esineda. See oli ka neile põnev väljakutse. Niivõrd põnev, et isegi viimasel minutil kohalejõudnuna oldi valmis minema ja näitama, mida suudetakse. Nii kurb oli aga sealt lahkuda teades, et niipea kokku ei saa ja need on pika aja jooksul viimased kallistused neilt võrratutelt lastelt.<br />
<br />
Lisaks neile lastele tegelesime ka Masingu kooli lastega. Kes ei tea, siis Masingu kool on kool erivajadustega lastele. See kogemus oli väga uudne, samas aga väga kasulik. Õppisime tundma neid lapsi, nende eripärasid ja asjaolu, et nendega suhtlemine on omaette kunst ja neile tuleb läheneda teistmoodi, võrreldes siis tavakooli lastega.<br />
<br />
Mis see kõik meile siis andis? Kuigi meil oli Turvakodu alguses kõigil teine valik, minul oli kaalukausil veel loomade varjupaik näiteks, ei kahetse me keegi, et otsustasime panustada seekord laste heaolule. Me nägime, et lapsed tundsid sellest rõõmu, seda oli neile päriselt ka vaja ja vabatahtlikuna minna ja lastega tegeleda, see nõuab meilt nii vähe, aga see annab neil nii palju. Me nägime, mida kujutab endast vabatahtlik töö ja nüüd ehk oskame seda hinnata rohkem. Oskame ka näha probleeme ja on julgust midagi nende lahendamiseks ette võtta. Kõik, mida me loodame, on see, et need sidemed Tartu Laste Turvakoduga ei katke.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgdR0PdSzep162pc_a-Olcito3IvmeCfL8f2_TBbEhzGB8NBlKUUDxsMNFvAlHHIFBRRk-7oci-iNXyc3SZ6wRIdYTdnfAdVFtxgpyWm2ukl70jfvKgZc7Gu4qmBwc_JD4EYbiw1255R4E/s1600/33070983462_8cfe913997_b.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="485" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgdR0PdSzep162pc_a-Olcito3IvmeCfL8f2_TBbEhzGB8NBlKUUDxsMNFvAlHHIFBRRk-7oci-iNXyc3SZ6wRIdYTdnfAdVFtxgpyWm2ukl70jfvKgZc7Gu4qmBwc_JD4EYbiw1255R4E/s640/33070983462_8cfe913997_b.jpg" width="640" /></a></div>
Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-41711721634637021942017-02-24T10:17:00.003-08:002017-02-24T10:17:22.304-08:00EV99<span id="docs-internal-guid-ddce1062-7148-16c4-5fed-39739fe75e78"><i><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;">Tere hommikust, imeline maailm! Tere hommikust, kodukant, see imeliseim maapind. Olen seiklenud, otsinud, taipamata, et kõik, mida leida püüdnud olen, on peidus minus eneses. See on keavatud siia samasse musta mulda. See viheldakse välja pühapäevaõhtuti kasevihtadega saunalava. See heisatakse uhkusega vardasse igal tähtsal päeval. Seda korjatakse suvel põllult ja see päästetakse valla metsas. See lõigatakse maalt ja pistetakse sügisel korvi. See süüakse sisse mulgipudru ja seapraega ning juuaks verre kodumahla ja piimaga. Seda kantakse laulupeol ja seda kantakse südames. Igavesti. </span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><br class="kix-line-break" /></span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;">-Maarja Evert 2017</span></i><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><br class="kix-line-break" /></span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><br class="kix-line-break" /></span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;">Elagu Eesti! </span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><br class="kix-line-break" /></span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;">Mul on uhke olla eestlane. Ma ei räägi seda sellepärast, et täna on taaskord Vabariigi sünnipäev ja oma riigile mōtlemine on ootuspärane. Ma räägin, seda sellepärast, et ma tunnen nii. Sellepärast jagan täna teiega oma mōtteid, mitte kellegi teise kōnesid, laule, loomingut. Ma olen tõeline patrioot, ma ei karda öelda, et armastan Eestit ja seda tōsiselt mõelda. Mulle toob külmavärinad üle keha ja pisarad silma laul "Ärkamise aeg", minu jaoks on uhkuse asi laulda hümni ja tähtis joosta selle jaoks lava tagant saali, et seda koos oma rahvaga teha. Minu jaoks on riik midagi rohkemat. See on tunne, see on elulaad. See ei tähenda, et poleks kunagi mōelnud siit lahkumisele ja et mul poleks seda hetkelgi plaanis. See ei tähenda, et ma külma ilma armastaksin. See ei tähenda, et ma kõigega rahul olen. See tähendab, et olen eestlane ja eestlus on mul südames. See on midagi, mida saab pesta maha või nurka visata. See on, ja see jääb. </span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><br class="kix-line-break" /></span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><br class="kix-line-break" /></span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;">Mul oli au oma tundeid ja mōtteid ka teiste Tarvastu valla elanikega jagada Vabaduse Jaani juures ja mul on au neid samu mōtteid nüüd ka teiega jagada ehk mu kōne on teie ees! Mōelgem siis kaasa!</span></span><br />
<span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><br /></span></span>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; margin-left: 1em; margin-right: 1em; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><img height="297" src="https://lh3.googleusercontent.com/y8WdcU1IQI3NsK6k8CPZVw-qcH3vLSpYSW8W3FCRLZkbzFWQmhX4F7sAt8NIqRG6O9rJCCNPDFIq4CkoQIFR9DoA0SBJuOWwIzcucKjlb_qNGCVOlJPprt9XW3oU05oIOkm4PGFm" style="border: none; transform: rotate(0rad);" width="528" /></span></div>
<span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><br class="kix-line-break" /></span></span><span><i><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"> Täna tähistame üheskoos Eesti Vabariigi 99. aastapäeva! </span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><br class="kix-line-break" /></span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;">Meie oma valla kirjanik Valdur Mikita on öelnud: “Eestlane on see, kellel on ühes käes Skype ja teises seenenuga.” Eestlane ongi oma olemuselt ühest küljest uuenduslik ja tahab jõuda linnastunud maailmale järele, teisest küljest armastab aga oma rahvust ja seda imelist loodust.</span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><br class="kix-line-break" /></span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><span class="Apple-tab-span" style="white-space: pre;"> </span></span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;">Mina olen harjunud sügisel panema jalga kummikud, minema metsa, hingama sisse värsket õhku ja korjama korvi seeni täis. Ma tean ka täpselt, kust piim poelettidele saab, kuid tänapäeva laps ei pruugi seda enam teada. Üha enam pakitakse asjad ja kolitakse maalt linna ja sellega unustatakse lihtsad tarkused loodusest. Varsti ongi ehk olukord, kus pealekasvav põlvkond naerab välja meid, kui räägime lüpsmisest või munade korjamisest, sest neid saab ju poest ning nende laste teadmised loodusest piirduvad filmidega või põhinevad vaid loodusmuuuseumidel. </span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><br class="kix-line-break" /></span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><span class="Apple-tab-span" style="white-space: pre;"> </span></span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;">Ja võib-olla on varsti sellel põlvkonnal õigus ja piim tulebki meie jaoks poest, sest juba praegu on Eesti piimatööstus halvas seisus ja võitleb kitsikuses, et meie Eestil oleks oma piim ja oma kirev elu maal. Linnastumine on muutnud kõigil taluperemeestel ja põllumajanadusega tegelevatel tööstustel elu raskeks ja ühel päeval peab ehk kunagine piimafarmi omanik ka poest piima ostma. </span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><br class="kix-line-break" /></span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><span class="Apple-tab-span" style="white-space: pre;"> </span></span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;">Hetkel on kirgikütvaks teemaks ka võõramaalaste sisserännne meie Eestisse. Erinevad rahvad küll rikastavad, aga ühel heal päeval võivad saada välismaalaste kombed ja traditsioonid meie maal domineerivaks ja meie oma pikkade aastatega väljakujunenud kultuur hääbub. Meie kasuks räägib aga see, et eestlus on meil kõigil sügaval südames ning väiksed rahvad ja kogukonnad väärtustavad oma pärimust ja on võtnud oma südameasjaks seda elus hoida. Võtame või meie oma Mulgimaa-meile on mulgi pidu, kus lauldakse meie oma rahvalaule ja tantsitakse nende saatel; meil antakse välja Hendrik Andamsoni nimelist murdeluulepreemiat mulgikeelse loomingu eest. Samuti on igale eestlasele olulise tähendusega Tallinnas toimuv tantsu-ja laulupidu. Üks, mis kindel: nii kaua kui on inimesi, kes kultuuri hindavad, see ka püsib. </span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><br class="kix-line-break" /></span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><span class="Apple-tab-span" style="white-space: pre;"> </span></span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;">Väljaränne ja linnastumine on avaldanud negatiivset mõju sellele eestlasele, kellest Valdur Mikita on kõnelenud. Lisaks Skype-ile ihaldame oma kätte ka Facebooki ja Instagrami ja seetõttu ei jätku meie soojades pihkudes ruumi enam seenenoale, kuid südames ihkame ju ikka näha oma lapselapsi koduuksel särava näo, kollaste kummikute ja väikese seenenoaga, mistõttu on eriti oluline meie oma panus rahvastiku vähenemisest ja paiknemisest tingitud probleemide lahendamisse. </span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><br class="kix-line-break" /></span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><span class="Apple-tab-span" style="white-space: pre;"> </span></span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;">Nagu ajalugu on näidanud-hoides kokku suudame ka kõige raskematest oludest väljuda võitjatena. Tundkem siis uhkust oma riigi üle, tundkem uhkus oma rahvuse üle. Hoidkem kokku. Mitte ainult täna, vaid ka homme, ülehomme, aastate pärast. Tundkem rõõmu enda olemusest ja päritolust ning tundke rõõmu oma riigist! </span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"><br class="kix-line-break" /></span><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;">Head Eesti Vabariigi 99. aastapäeva!</span></i></span><br />
<span style="font-family: Arial;"><span style="font-size: 14.6667px; white-space: pre-wrap;"><i>-Maarja Evert 2017</i></span></span><br />
<span style="font-family: Arial;"><span style="font-size: 14.6667px; white-space: pre-wrap;"><i><br /></i></span></span>
<span id="docs-internal-guid-ddce1062-7156-1325-c124-035f7e4b4002"><span style="font-family: Arial; font-size: 11pt; vertical-align: baseline; white-space: pre-wrap;"></span></span>Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-86315565459859892322017-01-21T06:23:00.002-08:002017-01-21T06:27:57.214-08:00Suveks vormi, ALUSTA JUBA TÄNA!<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;">Mulle miski pärast tundub, et head uut aastat soovida on natukene liiga hilja. Ei oskagi öelda, kas asi on selles, et lihtsalt nii hilja seda enam ei tehta või on hinges see vastik tunne selle pärast, et jaanuar on varsti täiesti otsa saamas juba. Kujutate ka ette, et esimene kuu imelisest 2017. aastast on juba peaaegu läbi? </span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;"><span style="font-family: "verdana" , sans-serif;"><br /></span>
</span><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgj0kNH9YU2VDayZ87TUSMBNuqzOg_3beQXp9KwbqaEOI8kAs2FIJNWE0_Xw3e-ed2cOrOJUAXEzAZ727cmA_0mvaHke2JHPUKAwNVeQxv1uIWdbjSqONBFf-Vdy84naABcCB8W8FcpFrI/s1600/16237702_1181092708605295_1240021533_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgj0kNH9YU2VDayZ87TUSMBNuqzOg_3beQXp9KwbqaEOI8kAs2FIJNWE0_Xw3e-ed2cOrOJUAXEzAZ727cmA_0mvaHke2JHPUKAwNVeQxv1uIWdbjSqONBFf-Vdy84naABcCB8W8FcpFrI/s320/16237702_1181092708605295_1240021533_n.jpg" width="270" /></span></a><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;">Mäletate neid lubadusi ja lootusi, et tuleb ilusam aasta kui oli eelmine? Olen uhke teie üle, kelle trenniriided juba ammu tagasi seal vanas kohas kapiriiulil tolmuvad. <b>Luban teile, et poole aasta pärast te nõustute minuga, et poleks pidanud alla andma.</b> Ainus põhjus, miks te seda teinud olete on see, et te ei taha saada suveks vormi. Te ei taha muuta midagi. Te ei taha seda kõike piisavalt. Kui tahaksite, siis ei hooliks te mõnest tagasilöögist ja võtaksite jälle need dressid ja tormaksite trenni. Ma loodan, et pärast mu ilmselt pikaks venivat monoloogi leiab nii mõnigi selle vana tuttava tee üles, sest te ju lubasite. Endale. <b>Mis saab olla veel hullem kui endas pettumine ja endale valetamine?</b></span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;"><span style="font-family: "verdana" , sans-serif;"><br /></span>
<span style="font-family: "verdana" , sans-serif;"><br /></span>
<span style="font-family: "verdana" , sans-serif;">Kui rääkida nüüd minust, siis ma ei andnud küll mitte mingit lubadust. Kui ei ole mingeid lubadusi, ei ole ka midagi, mida täita ja milles pettuda, lihtne! Ilmselt oli asi selles, et ma olin oma eluga jõudnud sellisesse punkti, kus tekk, padi ja filmid tundusid palju ahvatlevamad, kui need probleemid ja imelikud inimesed ja elu. Ühesõnaga, stress ja masendus selle kõige hullemas vormis lehvitasid hommikuti ukselt. See esimene jaanuari nädal, ma tulin lõpuks oma toreda masendusega ikkagi toime ja jõudsin järeldusele, et pean ennast kokku võtma. Ma ei saa magada maha enda elu kõige ilusamaid aastaid. Samuti leidsin, et ma ei saa armastada teisi, kui ma ei armasta iseend. Ja ma ei saa armastada iseend, kui mulle ei meeldi pilt, mis igapäevaselt peeglist vastu vaatab. Ma ei meeldi endale. Tuleb midagi ette võtta. Üks asi on iseloom, mõned nõmedad omadused, mida kahjuks muuta ei saa. Teine asi aga keha, mida annab vägevalt vormida! <b>Kas vormida seda treeningsaalis või McDonald's-is, see on juba igaühe enda valik. </b></span></span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;"><span style="font-family: "verdana" , sans-serif;"><br /></span>
<span style="font-family: "verdana" , sans-serif;">Kuna ma juba McDonald's-it olen proovinud ja midagi peale pisarate see kaasa ei ole toonud, siis jäi ikkagi treening. Ja muidugi ka toitumine. Ma ei seadnud endale mitte mingeid kaalu eesmärke ja ma ei kaalunud end ka enne algust. Põhjuseks see, et ma tegelikult ei tea, miks ma ei kaalunud. Ilmselt selle pärast, et see tekitab sõltuvust. Siis ma kaalungi ennast iga hetk ja kui see number ei ole muutunud leian end jälle nurgas šokolaadi nosimas. Kogemused.</span></span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;"><b>Minu ainuke eesmärk on armuda iseendasse! </b>Ja kui ma pean selleks oma eluviisi ja toitumist muutma, siis <b style="font-style: italic;">LEZ GO!</b></span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;"><span style="font-family: "verdana" , sans-serif;"><br /></span>
<span style="font-family: "verdana" , sans-serif;">Ma olen ka see inimene, kes on meeletult proovinud ja pärast teist päeva jälle tagasi oma kommide ja krõpsude juures. Mulle meeldiks saavutada midagi kiiresti ja kohe. Nii, et ärkad hommikul üles ja voilaa, oledki Kim Kardashian või midagi taolist. Sellepärast olengi pärast paari päeva pingutusi, millele ei järgne mitte mingisuguseid tulemusi, lihtsalt alla andnud. Kui rumal tegelikult. Minu jaoks on pool aastat või need kolm kuud, või mille jooksul need tulemused endast märku andma peaksid, meeletu pikk aeg. Ma olen lihtsalt nii lollisti mõelnud. Tegelikult läheb ju aeg niiiii kiiresti, nagu päriselt. Ja ma lõpuks viisin need kaks asja kokku ja lisasin veel asjaolu, et kui ma praegu ei alusta, siis ei ole mul ka poole aasta pärast seda, mida soovin. Siis ma ilmselt sooviksin, et oleksin täna alustanud. Nii ma siis proovisin uuesti ja teate, mind isegi ei tõmba need krõpsud ja kommid ja asjad. Magusat ikka tarbin, aga olen leidnud tervislikumad viisid ja ennast ei näljuta ka. JA MA TEEN TRENNI KA! Ilmselt selle pärast mul see motivatsioon siin kaks nädalat enam vähem stabiilselt püsinud on. No kuidas sa saad peale trenni friikate vms järele haarata. </span></span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;"><span style="font-family: "verdana" , sans-serif;"><br /></span>
<span style="font-family: "verdana" , sans-serif;">Trenniga on sellised lood, et lisaks rahvatantsule ja show-tantsule ühinesin ka Maerobicu stuudioga ja veedan seal nii palju aega kui võimalik, sest rühmatrennid tekitavad sõltuvust! Eriti kui on rõõmsameelsed ja motiveerivad treenerid. Omal käel ei suudaks ma kunagi vist nii palju treenida. Zumba, pump fx, tantsuline fatburn ja cardiobody on järgi proovitud, tuleb ka kõht selg tuhar ja seal on veel huvitavaid trenne, mida tahaks proovida kunagi. Igatahes moodustab Maerobic suure osa mu treeningust ja ma olen väga õnnelik, et selle tee valisin.</span></span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;"><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;"><span style="font-family: "verdana" , sans-serif;"><br /></span>
<span style="font-family: "verdana" , sans-serif;">Tänaseks olen kaks nädalat pingutanud ja higistanud ja tulemusi on märgata! Ei no, Kim Kardashian ma veel ei ole ja nii suuri muutusi ei ole, aga ma tunnen ennast juba praegu paremini, nii väikse ajaga. Ja minu jaoks on see oluline, sest see motiveerib. Ma olen jube uhke enda üle! Mõelda vaid, mis veel kuude pärast saab? Kõlab ilusalt.</span></span></span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;"><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;"><br /></span>
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;"><br /></span>
</span><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHS7-ParJKoLsPjE6B1_CxRc1FTTL2xr16l1sgd3aBwdiXM8jh9FQnb9Jbgl5AdGU7ySK4re2FNobQgdxdllEANOvaLXWlItAMlIroa2-cppYarRrWoQdRM7RmEJzndzPvVZqZALkq6iA/s1600/16176468_1181092741938625_1336287018_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHS7-ParJKoLsPjE6B1_CxRc1FTTL2xr16l1sgd3aBwdiXM8jh9FQnb9Jbgl5AdGU7ySK4re2FNobQgdxdllEANOvaLXWlItAMlIroa2-cppYarRrWoQdRM7RmEJzndzPvVZqZALkq6iA/s320/16176468_1181092741938625_1336287018_n.jpg" width="256" /></span></a><span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;">Aga et hetkne motivatsioonipauk liiga romaaniks ei muutuks, siis tõmban siinkohal otsad kokku. Ma tahaks nii paljust veel rääkida. Toitumisest, Maerobicust, motivatsioonist, sellest, kuidas ma EI ütlen ja kõigest kõigest, kuid üks asi korraga. Kõigest muust juba järgmistes postitustes!</span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;"><span style="font-family: "verdana" , sans-serif;"><br /></span>
<span style="font-family: "verdana" , sans-serif;">Kuidas teie jaanuar on möödunud?</span></span><br />
<span style="font-family: "georgia" , "times new roman" , serif;"><span style="font-family: "verdana" , sans-serif;"><br /></span>
<span style="font-family: "verdana" , sans-serif;">Peale selle tekkis huvi ka mingisuguse populaarsustkoguva 3-päevase Detox smuutikuuri vastu. Olete sellega kursis? On isiklikke kogemusi või tutvusringkonnas? Kuulaksin huviga, kas see ka mõjub või on jälle üks suurusehullustus.</span></span>Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-17160910190991806522016-12-12T03:51:00.002-08:002016-12-12T03:52:47.791-08:00Väljaspool võrguteeninduspiirkondaKui te nüüd hästi järele mõtlete, siis ilmselt ei näinud te mind terve nädalavahetuse internetis. Mis ilmselt. Kindlasti ei näinud, sest ma ei olnud, loogiline. Ei, päris ausalt ei olnud. Ka teie, kes te teisel pool ekraani muigate, mu üle südamest naerate... käsi südamel, MUL OLI KAKS PÄEVA TELEFON VÄLJAS. Miks küll? Põhjus on <a href="https://www.facebook.com/events/1240219156048701/permalink/1247619651975318/">siin</a>.<br />
Mina võtsin väljakutse vastu ja tegin selle ära! Kas sina, kes sa teisel pool ekraani naerad, kes sa minusse ei uskunud, oleksid suutnud?<br />
<br />
Internet. Nutitelefon. See kõik juhib meid. On meie sees, meie ümber. Oleme lootusetult võtku püütud. Sotsiaalvõrgustiku võrgus. Me peame saama osa kogu sellest infost, meil on vaja suhelda. Kõik toimib läbi interneti, see on möödapääsmatu. Tunned sama? Palju õnne! Oled SÕLTLANE, internetisõltlane. Palju KURADI õnne!<br />
Ravimine, nagu iga sõltuvuse puhul algab haiguse tunnistamisest, mida te keegi ilmselt ei tee. Ma ka alguses ei teinud. Ma ei ole haige ja sõltuvuses mingist nutitelefonist, mingist internetist, misasja. Ei. Mingi hetk hakkas pere mainima, et ma telefonis ainult olengi. Sõbratele ja tuttavatele meenusin inimesena, kes on nutiseadmesse aheldatud. Probleemi esimene samm on eitamine. Seda ma tegingi. Lõpuks ma sain aru, et jah ma päris palju ikka olen ühenduses ja ma tahtsin teha päeva ilma internetita, aga ma ei suutnud kuidagi. Nüüd siis kambavaimus tegin selle ära. MA SUUTSIN! Tänks kõigile, kes minusse alguses ei uskunud, tänu teile ma ei andnud alla.<br />
<br />
Kuidas see kõik siis täpsemalt välja nägi? Mida ma oma eluga peale hakkasin? No juhtus olema selline nädalavahetus, kus ma olin Eesti suurimal võrgupeol interLAN (ehk kuulete sellest järgmises postituses lähemalt). Pealtvaatajate programmi tiimis, korraldajate hulgas. Nii, et oli tegus nädalavahetus. Reede õhtul tulin peolt, esinemast ja saatsin viimased kirjad, vaatasin viimased õppimised ekoolist. Tegin kõik vajaliku, et ma oma kohustusi ei unustaks. Jube raske oli see telefon alguses välja lülitada. See ilmselt oligi kõige raskem selle juures ja ma venitasin peaaegu viimase hetkeni. Lõpuks võtsin ennast kokku ja keerasin magama. Hommikul oli ka päris huvitav seik. Kuna mul ju telefon oli täiesti väljas ja ma ei võtnud ka asenduseks ühtegi nupukat, siis keegi mind kätte ei saanud. Ühesõnaga oli mu klassivend minu juures 1,5h varem kui kokku leppisime, sest plaanid muutusid. Ühesõnaga ma olin umbes 10 minutit üleval olnud alles. Aga sain poole tunniga hakkama ja kõik oli korras. Jõudsime ilusti kohale. Muid selliseid hädavajalikke olukordi ei olnudki ja seegi ei olnud nüüd surm.<br />
Ma olin terves selles protsessis nii sees, et ma nägin viimasel ööl isegi unes, et ma kogemata avan telefoni ja teen seal midagi. Ma annan alla ja petan ennast ja petan teisi. Aga seda ma ei teinud. Täitsin missiooni libastumata. Olen nii uhke. Ma avastasin Ameerika enda jaoks. <b>Ma ei jää kuidagi vaesemaks kui ma mõned hetked eemal olen. </b>Ma ei jõua ära imestada, et mul ei tekkinudki vajadust internetti minna. Ma ei tundnud midagi teisiti. Mitte midagi negatiivsemat.<br />
<br />
<b>Millest ma siis päriselt ilma jäin?</b><br />
<br />
<ul>
<li>Messenger- 7 inimeselt kiri + 5 grupivestlust</li>
<li>Facebook- 25 teadet ja 2 sõbrakutset</li>
<li>Instagram- 1 tag pildil, 94 südant, 2 kommentaari</li>
<li>Twitter- 3 teadet</li>
<li>Snapchat- 21 inimeselt oli snappe</li>
</ul>
<div>
<b>Mida ma avastasin?</b></div>
<div>
<ul>
<li><b>Ma olen ikka veel ELUS (mu vanaisa jõudis samale järeldusele) </b></li>
<li><b>Ma ei tundnud kordagi piinavat vajadust internetti minna.</b> Nagu see oli reaalselt mu suurim hirm-ma annan alla, sest vajadus on nii suur. Ei, ma ei tundnud mitte kordagi, et damn tahaks teada mis maailmas toimub.</li>
<li><b>Ainukesed hetked mil internetis puudust tundsin olid siis kui mul oli igav.</b> Kui mul oli igav, siis mõtlesin, et igavuse peletamiseks oleks tore minna ja vaadata mis toimub, sest ma tean, et siis kaob aeg käest. </li>
<li><b>Ma ei jäänud tegelikult millestki ilma. </b>Kõik need teated, aga mitte midagi olulist. Ma olen endiselt maailmas ja kõik on korras.</li>
<li><b>Ma olin rõõmsameelne. </b>Ma tundsin siirast rõõmu asjadest, mida ma tegin ja mitte kordagi polnud kurb, et terve maailm sellest ei tea. Lõin uusi tutvusi väljaspool internetti, suhtlesin, elasin.</li>
<li><b>Ma ei tundnud ennast üksikumana kui varem. </b>Võib arvata, et kui 2 päeva sõpradega ei suhtle, siis valitseb hinges üksindus, tühjus, aga seda polnud. Ehk ka pisut selle pärast, et olen muidu ka pisut selline üksik hing. See tühi loba veebis, kõnedes, sõnumites-see ei muuda midagi.</li>
</ul>
<div>
<br /></div>
<div>
Aitäh Tele2! </div>
<div>
Tänu Teile ma seda suutsin. Omal käel olekski see ainult mõtteks jäänud. Sain nii palju targemaks, avasin oma silmad. INTERNET EI OLE ELU! Oskan nüüdsest väärtustada nutivaba aega ja kindlasti hakkab mu elu selline aeg rohkem sisustama. </div>
<div>
Julgen kõigile soovitada. Kasvõi 1 päev! Proovige! Te võidate rohkem kui aotate, käsi südamel!</div>
<div>
<br /></div>
</div>
<br />
<br />
<br />
<br />Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-23627089904756477842016-12-04T10:59:00.002-08:002016-12-04T10:59:39.848-08:00Ah mida, jõulud tulevad v? Õige. Varsti tulevadki jõulud juba! Ei jõua ära oodata. No, ega kaua ei peagi ootama, täna juba 2. advent.<br />
Ilusat adventi!<br />
<br />
Ma ootan juba jõule. Juba esimese lume saabumisest, esimese püsiva lume saabumisest, 2. novembrist. Jah, ikka veel ootan. Ootan seda rahu ja õnne ja armastust ja headust, oeh. Et juba praegu oleks hea ja jõulune, et seda õnne ja headust oleks pikemat aega, alustasin juba jõulukaunistuste ülesseadmisega. Jah, ma tean, et mõned ütleksid selle peale, et kamoon, on nii vara vaja siis jõulumeeleolu luua v? Ma tahaks selle peale vastata, et ainuke, mida luua poleks tasunud, oled sina. Atšaa, see kõlas nüüd küll natukene õelalt. Aga seda ma oskan-olla õel. Täiega oskan. Ja ma ei tea kas olla õnnelik, et ma midagi hästi oskan või.. pole see mingi oskus. Pigem kaldun arvama vastupidist ja ma üritan kõigest väest tegelikult olla kõigi vastu parem. Kuid praegu ma vist kaldun hoopis teemast kõrval.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipdTRyDugVnW4i06iYBk5FeuevkaXiV4hsjXDVRpA48qnFRBRrKOaKhsSAWK9zj9e4Cnj0r3B5yL1YG0xH9-Uf4Ka6l4o6EHFWchWKJqZQdW_8qaaeuJje6-slils0n9O9D-K6A5lar8c/s1600/15328140_1138559376191962_1442346736_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipdTRyDugVnW4i06iYBk5FeuevkaXiV4hsjXDVRpA48qnFRBRrKOaKhsSAWK9zj9e4Cnj0r3B5yL1YG0xH9-Uf4Ka6l4o6EHFWchWKJqZQdW_8qaaeuJje6-slils0n9O9D-K6A5lar8c/s320/15328140_1138559376191962_1442346736_n.jpg" width="240" /></a>Ühesõnaga sobrasin kapid läbi ja viskasin mõned kaunistused tuppa. Isegi kuuse tõin tuppa, voh! Milline naine!<br />
<br />
Noh nagu te juba tähele panite, ei ole mu jõupingutus just füüsiliselt midagi väärt. Viskasin mõned kaunistused seinale ja voilaa, vat sul kuuske. Tegelikult oli sellega ikka päris tükk tööd ja ma olen selle üle päris uhke kohe! Midagi teistsugusemat ja ei võta nii palju ruumi ka (nipp neile, kellel niigi korteris/majas vähe liikumisruumi).<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgBDm5skUCahBw3DnkWxBXS7uSPwLNx4rmbpHkYmo28gLpvDZ2UCjJFDK0UgPXRlJGRAhXCHuMjuZmaGQfH3ySRc7ETHmeNBFRdeuyMDv-7AJUEQa6XenIHZGz7wlxbAUQSNz03M4zyXvw/s1600/15310659_1138559259525307_1756662801_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgBDm5skUCahBw3DnkWxBXS7uSPwLNx4rmbpHkYmo28gLpvDZ2UCjJFDK0UgPXRlJGRAhXCHuMjuZmaGQfH3ySRc7ETHmeNBFRdeuyMDv-7AJUEQa6XenIHZGz7wlxbAUQSNz03M4zyXvw/s320/15310659_1138559259525307_1756662801_n.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
Minu teiseks kunstiande eksponaadiks on kompositsioon laual. Midagi väga aega ei võtnud see, võrreldes kuusega. Leidsin huvitava kujuga purgid, võtsin kuulid, isetehtud kellukesed ja muidugi ISETEHTUD linik laual. Oi, ma ei mäleta, millal ma selle tegin. Ilmselt kunagi siis, kui mul oli rohkem aega ja nokitsemistuju. Aastaid tagasi. Aga jaa, täitsa ise heegeldasin, olin väga uhke enda üle, kui selle valmis sain.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEirpw8Rngx-h1TQgkd-ZacRA_bsTe22LL9tL7z-FEAtWRL7B5kimX6JTOGoD9sazP5Dal-NxSBiKtk0kqZqKKI2pEOLPUy_C44vOuypBMD6MsTgaIvidQaxfEx8l7PAlqj3gULs65gPcbc/s1600/15310715_1138558999525333_517795844_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEirpw8Rngx-h1TQgkd-ZacRA_bsTe22LL9tL7z-FEAtWRL7B5kimX6JTOGoD9sazP5Dal-NxSBiKtk0kqZqKKI2pEOLPUy_C44vOuypBMD6MsTgaIvidQaxfEx8l7PAlqj3gULs65gPcbc/s400/15310715_1138558999525333_517795844_n.jpg" width="400" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Muud ma ei teinudki. Sõna otsese mõttes. Pool päeva mässasin nendega, teine pool puhkasin. Kool ja kohustused, noh, oih. Nendega läheb viimasel ajal nii nagu lükkan. Aga ega ma vahepeal ei lükka ka piisavalt. Haigus tegi ka see nädal oma töö. Nädala esimesel poolel, kui laus palavik oli, sai ikka koolis käidud ja trennides ja esinemas, uuh, üsna tervise surm. Arvan, et nüüd oli õigustatud siis lõdvaks lasta. Kuigi jah, käest nüüd ka lasta ei saa. Tuleb leida aega kõige jaoks, hoida bilanssi. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Lisaks sellele tuleb hoida ennast ja lähedasi! On kõige imelisem aeg aastas! Tehke see endale ja teile kõige olulisematele meeldejäävaks, armsaks! Kaunist ootust! </div>
Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-88370468484511889192016-11-17T12:52:00.002-08:002016-11-17T13:01:17.822-08:00Ebatavaliselt turvaline neljapäev ehk TVP<br />
<div class="MsoNormal">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjBkwf9ySScNbB1tSSbdMElE_xh1GN81ny7JzqujvdSQ9HAs0ScPpYA920J4qFRw0ndN_LYjGQlMieiqY74Eiiam9bUT3uKRwQFxGZTB8vTgKVq7J-kmurvuLGg4Thh7Pu_gfaq8hDQK_0/s1600/15134463_1117399674974599_1725633558_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjBkwf9ySScNbB1tSSbdMElE_xh1GN81ny7JzqujvdSQ9HAs0ScPpYA920J4qFRw0ndN_LYjGQlMieiqY74Eiiam9bUT3uKRwQFxGZTB8vTgKVq7J-kmurvuLGg4Thh7Pu_gfaq8hDQK_0/s320/15134463_1117399674974599_1725633558_n.jpg" width="188" /></a><span style="font-family: "helvetica neue" , "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><i>Töövarjupäev.<o:p></o:p></i></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span style="font-family: "helvetica neue" , "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><i>Vahva. <o:p></o:p></i></span></div>
<div class="MsoNormal">
<span style="font-family: "helvetica neue" , "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><i>Noh, esialgu võib-olla mitte kõige vahvama. Eriti kui nädal
või nii enne seda päeva sa alles avastad et aa ma pole veel otsustanud mida ma
tahan. No seda "mida ma tahan?" küsimust esineb mul ühes päevas
rohkem kui korra, nii, et see mind imestama ei pannud tegelikult. Mind ajas
kergelt paanikasse aga see, et ma pean nüüd ja kohe otsustama, muidu on mu rong
läinud. Tunne oli küll juba nagu seisaksin vanas vaksalis, millest saadetakse
teele viimne rong ja lihtsalt seisaksin ja ootaksin mitte midagi tegemata,
mitte ühtegi sammu astumata. Ma siis ikkagi otsustasin sellele rongile astuda.
Võtsin appi sõbra Google'i ja hakkasin Eesti teatreid läbi kammima. Jah,
TEATREID! Sest mitte miski muu siin maailmas ei köida mind niimoodi! Kuna ma
juba näitleja elu kõrvalt näinud olin, siis mõtlesin uurida ka ühe etenduse
jõudmist näitlejateni, jõudmist lavani. Kõige kasulikumana selle uurimiseks
tundus olevat ühe lavastaja sabarakuks hakkamine. Aga no jeesus, millise
lavastaja? Neid eksisteerib meie toredas väikses Eestis ka ikka hulga ja kuidas
leida parimatest parim? Ega ma ei tea, ma ei usu et leidsingi. Ah mida? Selles
suhtes, et ma leidsin oma ala professionaali jumal küll! Ain Mäeots isiklikult!
Aga neid on kindlasti veel. Noh, miks siis tema? Te küsite. Või ei küsi. Aga
igatahes ei oska ma kohe vastatagi. Tundus sümpaatne onu, väga andekas on ka.
Viskasin siis ühe motivatsioonikirjalaadse kirjutise talle meilile ja enne kui ma
pilgutada jõudsin käis tuttav kõll meilboxist ja oli jaatav vastus Ain
Mäeotsalt. Mission completed juhuu! Noh kui nüüd aus olla, siis ma jõudsin
tervelt mitu tundi vastust oodata ja panna valmis ka mõned varu varjutatavad.
Ilmselgelt asjatu vaev. Selle eest sain kasuliku päeva Tartus, Vanemuises.
Kasulikkus ei peitunud selle laheduses ega kuulsuste järgi jooksmises nagu
arvata võib. Jah see oli ka kõik all fun, aga peamine kasulikkus peitus selles,
et see on üks variant, milline ma võin tulevikus välja näha. Mida rohkem
minuteid ma lavastaja elu nägin, seda tõenäolisem see tundus. Lavastaja Maarja
Evert ei kõla mitte kuidagi moodi veidralt enam.<o:p></o:p></i></span></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
<span style="font-family: "helvetica neue" , "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><i> Lavastaja on etenduse
hing, põhi. Tema ütleb kuidas ja miks. Kõik käib tema tahtmise järgi, loomulik.
See osa mulle selle ameti juures meeldibki, enda tahtmise saamine. Lavastaja
peab olema aga meeletult osav. Uuh god, kus valgust kuhu, millist, millisena
heli kostab, kes mängib ettevaatlikult, kellel tuleb tegelase kartlikkuse
asemel näitleja kartlikkus välja. Kes, miks, kuidas, mida muuta, milline on
täiuslik. Lavastaja märkab kõike. Ka kõike seda, mida ehk publik ei märkagi,
aga mis on nii oluline, sest etendus peab olema realistlik. No päriselt ka,
lavastaja peab tundma kõike, kõigest aru saama. Valgusest, helist, muusikast,
koreograafiast, kõigest. Ja ta peab sellest tegema ühtse perfektsuse ja see on
maru äge! Ja härra Mäeots oli äge! Mul oli nii huvitav (jälgisin etenduse
esimese vaatuse esimest täisproovi + üksikuid stseene), et ma unustasin
vahepeal süüa ehk et ma olin päeva lõpuks nii näljas, et kõht reaalselt
valutas.<o:p></o:p></i></span></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<div class="MsoNormal">
<span style="font-family: "helvetica neue" , "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><i>Üldse on elu teatris äge, need inimesed, see
loominguvabadus, see keskkond. Jah, jah, jah! Astusin päeva lõpus Vanemuisest
välja nägu rohkem naerul kui kunagi varem ja hinges teadmine, lõpuks ometi
selgus! Jah, ma ei tea veel, mida ma täpselt teha tahan, tulevikus, aga ma tean
nüüd kindlalt, et mu töökohaks, mu teiseks koduks, saab teater! Peab saama! Ma
ei kujuta ennast enam mujal ette. <o:p></o:p></i></span></div>
<div class="MsoNormal">
<br /></div>
<br />
<div class="MsoNormal">
<span style="font-family: "helvetica neue" , "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><i> Nii, et let's go and
make dreams a reality!</i></span></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<span style="background-color: #666666; font-family: "helvetica" , "arial" , sans-serif; font-size: 12px; white-space: pre-wrap;"><i><br /></i></span></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<span style="background-color: #666666; font-family: "helvetica" , "arial" , sans-serif; font-size: 12px; white-space: pre-wrap;"><i><br /></i></span></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgE3tBkkFIhy9XZYGNMJXG2t_466d6gK3_Rr69rAk4I14mF67K0dr9jDzJTAfn5s4JpyERVusIp-WuK9NcHf3yb34Fb0CR5Z9Gm4khDmqHT_ew8lR3JwxKU-kzoiMLZqIhVKGlPPcFYbjk/s1600/15139357_1117390314975535_1147793928_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><span style="background-color: #666666; color: black;"><i><img border="0" height="237" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgE3tBkkFIhy9XZYGNMJXG2t_466d6gK3_Rr69rAk4I14mF67K0dr9jDzJTAfn5s4JpyERVusIp-WuK9NcHf3yb34Fb0CR5Z9Gm4khDmqHT_ew8lR3JwxKU-kzoiMLZqIhVKGlPPcFYbjk/s400/15139357_1117390314975535_1147793928_n.jpg" width="400" /></i></span></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<i>Vaade koduaknast</i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<span style="background-color: white; font-family: "helvetica" , "arial" , sans-serif; font-size: 12px; white-space: pre-wrap;"><br /></span></div>
Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-58117291906475379452016-08-23T00:03:00.001-07:002016-08-23T00:12:02.559-07:00Kuidas 11h pingelisest tööpäevast rõõmu tunda? <div dir="ltr">
Mis õige inimene mina tegelikult sellest rääkima olen. Ise olen vaid kuu aega tööl käinud. Aga kui nüüd aus olla, siis oli juba esimese nelja päevaga on minus igasuguseid erinevaid emotsioone. No alustuseks pean mainima, et töötan klienditeenindajana, Maksimarketis. </div>
<div dir="ltr">
Esimene päev õppisin. Kurat, kõik tundus nii keeruline. Ja teine päev lasti mind juba ise kassasse, nagu üksinda. Okou, esmased emotsioonid olid küll nagu, issake, kuidas nad julgevad?! Aga näete, hakkama sain! Kinga pole veel saanud. Eks probleeme tekib ikka ja abi pean küsima, aga loogiline ju ka, algaja. Täielik võhik.<br />
Kui ma nüüd sellele mõtlen, kui lihtsalt ma selle töökoha endale sain ja et seda ametit saab kutsekoolis õppida, siis tekivad küll natukene judinad üle kere. Kahju neist, kes reaalselt raiskavad aega oma elust ja õpivad klienditeenindajaks, poemüüjaks, kui samal ajal võhikuid nii kergekäeliselt nii suurt vastutust võtma lastakse. Mingid eelised õppinutel küll on, aga mulle jääb küll viimasel ajal mulje, et keda see paber kotib. Kui tahet on oled tööle võetud. Hah, kui hädasti ikka töölist vaja on, siis võetakse tööle ka. Kusjuures kellel huvi, siis Maksimerketisse otsitakse müüjat! Töökaaslased on toredad ja vahvad, minge ja proovige! :)<br />
Kui juba vastutusest juttu tuli, siis reaalselt, ärge alahinnake klienditeenindajaid palun! Nüüd, olles ise selle maailma sees, ma mõistan täielikult, miks tekivad pikad järjekorrad, millised probleemid tekivad ja nii edasi.See töö pole lihtsalt, et piiks piiks ja võta raha ja voilaa valmis. Hommikuti ja õhtuti tuleb kassa teha, raha lugeda, oluline on täpsus, tuleb kliente austada ja nende probleeme lahendada. Näiteks küsis üks vanaproua minult ükspäev, kas Viru Valge viinaga saab taruvaiku lahustada. Nagu what? Hahah, kas ma tõesti nägin välja nagu ma teaksin, mis koostis sellel viinal on ja kas sellega toimib? Ju vist. No tegelikult mul polnud õrna aimugi, aga olukord sunnib midagi välja mõtlema, lahenduse otsima. Eks ma siis vaatasin ja üritasin midagi vastata. Kõige naljakam on see, kui küsitakse, kus poes mingi asi asub. Nagu päriselt, ma ise ka ei tea, ma olen hädas, kui ma pean minema mingi toote koode vaatama näiteks, hahah. Ma tean, ma saaksin ka maru vihaseks, nagu mida eite, ise sa JU KURAT TÖÖTAD SIIN. (nii pole veel öeldud, aga mõeldud ehk kindlasti) Aga olgem ausad, ma töötangi just seal, selles kassas, ma olen full time müüja, ma ei käi eriti palju saalis ringi, ma pole saalitööline. Aii, kuidas ma eile ühelt kliendilt pähe sain. Härra ostis mingisugused õlled ja ütleb, et väljas on teine hind, et selline pettuse tunne tekib. Ma ütlesin, et ma ei tea midagi, et võib-olla oli mingi teine asi üldse ja et mina neid hindu välja ei ole pannud. Peale seda öeldi mulle otse näkku: "Jah teie ei tea, te olete ju selle firma esindaja" Aii kurat, tahtsin niimoodi vaielda, aga mul oli viisakust, erinevalt kliendist. Ütlesin ilusti, et võime minna vaatama siis, aga ei, tema aeg olevat kallim. Ilmselgelt sai ise ka aru, et tema viga, oleks ju päris valus seda avastada olnud. :)<br />
Nüüd ma juba vaikselt ikka tean ka, kus mis on, ikka peab mingeid asju tagasi viima ja saalis jalutama, aga alguses olin küll confused. Kõige hullem on see kui pean minema mingeid koode otsima, sest kaubal pole ja siis on sellised x asjad ka mida ei oska otsida ja siis on veel pikk järjekord ka ja ma jooksen maratoni seal riiulite vahel, kehalise kasvatuse õpetaja oleks uhke mu üle ;) Aga noh, haters gonna hate, klienditeenindaja töö pole üldse lihtne ja ma ei kiru neid kunagi enam ja ma tahaks kõigi käest kellesse olen halvasti suhtunud vabandust paluda. Inimesed on ikka imelikud, mõistmist ei ole eriti ja nüüd ma saan selles aru.<br />
<br /></div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<div dir="ltr">
Okei, mu pealkiri näeb ette, et ma räägin teile kuidas üle elada 11h tööpäevad. Noh, näete, ma elan ju näiteks. Mis siin siis ära ei ole, pff. Kui keegi küsib, kas mulle meeldib see töö mida teen, siis täiesti oleneb millal ta seda küsib. Mõnikord tööl olles on küll siuke tunne, et kurat tahaks koju. Kuigi ma pole mitte kunagi veel mõelnud sellele, et damn, miks ma küll selle töö võtsin. Jah, kurnav ta on, aga siiski, on töö, on vaheldus, on oma raha teenimise võimalus, on kogemus, on uus asi CV's. Ma räägin teile siis nüüd läbi oma kogemusi, kuidas ellu jääda ja teha oma tööd armastusega, ehk leiate abi.<br />
<br />
<b>1) SA PEAD TEGEMA SEDA, MIDA SA ARMASTAD!</b> Okei, ma ei saa öelda, et ma armastan kliente 11 tundi teenindada, aga ma teen seda tööd vaid natukene üle kuu, mitte eluaeg, aastaid. Aga siis, kui olud sunnivad töötama esimesel ettejuhtuval kohal, et kuidagi ära elada, siis<br />
<br />
<b>2) TULEB ÕPPIDA ARMASTAMA SEDA, MIDA SA TEED. </b>Kõigepealt tuleb enesele teadvustada, et mida helli ma siin vingun, ma ei saa midagi parata, ma pean seda tööd tegema ja tuleb õppida pisiasjadest rõõmu tundma. Nagu see ülbe kliendi lugu, mida eespool kirjeldasin, pisar oleks ehk silmagi tulnud, aga hingasin sügavalt sisse, mõtlesin sellele, et üks ennasttäis härra ei suuda ma tuju rikkuda ja naeratasin järgmisele kliendile.<br />
<br />
<b>3)</b> Peamine asi, mida ma avastanud olen on see, et <b>SEDA, MIDA SA TEISTELE ANNAD, SEDA SAAD KA TAGASI</b>. Naeratan klientidele, räägin sõbralikult ja seda kõike ma saan tagasi, see tekitab hea tunde ja annab mingit imelikku energiat ja paneb oma tööd armastama.<br />
<br />
<b>4) ÄRA MÕTLE PAUSIDELE JA ÄRA VAATA KOGUAEG KELLA. </b>Noh hea rääkida, aga ma teen seda üsna tihti ja siis kui ei tee, siis läheb aeg kiiremini, that's life. Oodates läheb aeg väga aeglaselt, vahet ei ole kui palju minuteid ja sekundeid see endas peidab. Ja see on juba nagu fakt peaaegu.<br />
<br />
<b>5)</b> Sellest tulenevalt,<b> HOIA END PIDEVALT TEGEVUSES</b>, siis läheb ka aeg kiiremalt. Neile noortele, kellega koos töötan, meeldib töötada kassades, kus pole nii palju tööd, aga mina juba ootan sinna kassasse minekut, kus on tööd kõige rohkem, kus käib kõige rohkem kliente. Mulle meeldib klientidega suhelda ja mulle meeldib, kui mul on tegevust. Ja see pole mitte ainult tööjuures mu kiiks, vaid üldse. Noh, tehke omad järeldused. Enamus päevi, mis mul vabad on, olen ma lennus. Küll perega reisimas, küll sõpradega, küll ühes või teises kohas, aga mitte kodus. Mitte, et mulle ei meeldiks kodus olla, ma armastan seda, aga mulle meeldib tegevus, mul peab olema midagi teha. Sellepärast ma ennast vist koguaeg ülekoormatud veoautona tunnengi. Ei tea, mis kooliajal veel saab, aga ma juba ootan kõike seda! :)<br />
<br />
<b>6)</b> Ja mida ma veel oskan soovitada, ega ei oskagi midagi, ma pole ju mingi mega kogemustega tööinimene, aga kõigerohkem soovitan<b> POSITIIVSET SUHTUMIST</b>, see aitab alati, ükskõik mille puhul. Proovi ja sa ei kahetse.<br />
<br />
<b>7)</b> No ja loomulikult aitab vesi ellu jääda.<b> LONKS VETT JA VÄIKE LÕÕGASTUS</b>. Hinga sügavalt sisse mõtle positiivselt, nagu eelmises punktis öeldud sai, ja keep goin'.<br />
<br />
<br />
Noh, ma loodan, et mu väikestest kogemustest on teile abi. Aga nagu ma juba selline isekas olen, siis tahaks nüüd nagu midagi vastu kah. Äkki teil on mingeid oma kogemusi, häid nippe "ellujäämiskursustelt"? Kuidas teie oma 11h, 12h, 8h, 5h või ükskõik kui pikkadest tööpäevadest rõõmu tunnete? Mis on see miski, mis ei kustuta teie näolt ka tööpäeva lõpuks seda naeratust?<br />
<br />
Sharing is caring!<br />
<br />
<br />
<br /></div>
Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-84094947519244472052016-07-21T09:01:00.001-07:002016-07-21T13:34:26.548-07:00Ole sa neetud, Nathaniel Baldwin!<div dir="ltr">
<i>Muusika on asendamatu. Minu jaoks. Ja päris kindlasti pole ma ainuke. Kui palju on näiteks tänavatel, spordisaalis, bussis inimesi, kes kõrvaklappidest muusikat kuulavad. Kes ennast ümbritsevast maailmast välja lülitavad. Ei. Päris tõsiselt lülitavad ennast kõigest ümbritsevast välja, keskenduvad vaid muusikale ja oma mõtetele. On vahe kas kuulata muusikat kõrvaklappidest või valjult peol või autos. Kõrvaklapidest tuleb muusika otse sinu kõrva, otse sinu sisse ja täidab su nii, et millegi muu jaoks tähelepanu ei jätku. Ja just see ongi ühiskonna probleem. Kõrvaklapid on nii kuradima ohtlikud, oh my god, ma räägin päris ausalt. Ma võin kõlada küll nagu seniilne, aga ma pole. Asi on tõsine. Hämmastav, et mina, Maarja, sõltlane, muusikasõltlane, seda ütlen. Kõrvaklapid on osa mu elust nagu suitsetajal sigaretid või alkohoolikul pudel viina. Ükskõik kuhu ma lähen on nad minuga. Ja ma olen üsna kindel, et see on sõltuvus. Ma tean, mu sõnadel pole küll mingit tõestust, mingit teaduslikku alust. Minu isiklik arvamus. Aga kurat, mul peab õigus olema! Muusikast saab sõltuvusse jääda. Keegi väga ei hooli sellest, sest selle kahjulikkus pole veel 100% teaduslikult tõestatud, aga aastate pärast te veel tuletate mu sõnu meelde. Kõrvaklapid mõjuvad kuulmisele kindlasti. Mõtle, päevad läbi taovad 86 pöialpoissi vasaraga sulle pähe. Päevad läbi muusikat kuulates peaks elamus ehk ligilähedane olema. Selle mõju on aga kindlasti sama. See on üks asi. Sellest faktist olen ma mööda vaadanud aastaid ja ilmselt vaatan ka edaspidi. Keegi pole tõestanud seda ju. Naljakas. Naljakas, et inimestel on alati mingit kuradi tõestust vaja, et midagi uskuda. Umbes nagu, et üheksa hambaarsti kümnest nõustus sellega või lihtsalt, et uuringud näitavad. Tegelikult nagu tekib küll küsimus miks see üks hambaarst ikkagi ei nõustunud ja millised uuringud tehti, aga me vaatame sellest mööda, jällegi. Jah, mulle ka ei meeldi inimene olla. <br />
Tegelikult polnud see aga see, millest ma rääkida tahtsin. Tahtsin rääkida midagi, millele on mul isiklikku tõestust pakkuda. Emotsioon on nüüdseks juba küll selline, et hea, et olen õnnega koos, et elan veel. Nimelt ma tahan rääkida lähemalt kõrvaklappide kasutusest. Nimelt selle kasutusest liikluses. Issand, ma tõesti kõlan nagu tänitav täiskasvanud, aga pühajumal, see on nii kuradima õige ja nii kuradima tähtis! Liiklus ja kõrvaklapid ei sobi kokku! Ühel hetkel tundub hea, aga kui ikka pauk ära käib siis pole enam üldse nii hea. Valus, kuradi valus. Noh juhul kui sa pärast kokkupõrget oled võimeline üldse midagi tundma. Okei? Saate aru? Te ei pruugi enam mitte kunagi mitte midagi tunda! Kõrvaklappidest kostuv muusika viib su nii oma maailma, kus on sinu mõtted ja sinu tunded ja ununeb kõik mis on su ümber ja ühel hetkel oledki ehk pikali maas tänaval ja vaagud hinge, sest sa ei kuulnud tagant lähenevat autot või ei pannud teed ületades tähele, et mootorsõiduk 110km/h sinu poole kihutas. Selle esimese olukorra kohta mul see näide ongi. Noh hinge ma ei vaagu, tänu jumalale ja niivõrd väiksele liiklusele ja mõistlikule autojuhile. Nimelt velotan mina siis sõbranna juurde. Tee on selline rõvedalt kivine ja ikka valid sõitmiseks selle siledaima koha. Üldjuhul on selleks vaid need kaks vertikaalset riba, mille on autod sisse kulutanud. Valisin minagi selle parempoolse jälje. Ma mõtlesin korduvalt sellele, et pean ikkagi vaatama, et ühtki mootorsõidukit ei lähene. Seda ma tegingi, jälgisin pidevalt ka oma seljatagust, aga teate, ühel hetkel lihtsalt mõte ujus minema. Olin kuskil teises maailmas ja ehmusin selle peale kui auto vaikselt minust vasakult möödus. Esialgu oli mul hirm, siis kohutvalt piinlik. Laiutan siin keset teed, kurat, mis see juht minust arvab. Nüüd mõtlen ikka, et kui õnnelikult asi lõppes. Silme ees on siiani pilt kuidas autojuht niimoodi hästi põlluäärt mööda sõitma pidi. Täiesti hull! Viga keegi ei saanud. Olen elus ja terve õnneks, vaimselt rabatud aga vähemalt tunnen midagi. Just sellel hetkel viskasin kõrvaklapid taskusse ja ei ole rattaga sõites neid enam välja võtnud. Just sellistel hetkedel hakkad mõtlema kui habras on elu. Ühel hetkel võib sind lihtsalt enam mitte eksisteerida. Ja ongi kõik või? Et vahet pole? Oh jumal, kõik need täitumata unistused ja tegemata jäänud teod.. Elu on ilus, sõbrad! Isegi, kui praegu on sitt(vabandage väljenduse pärast, aga paremat sõna selle kirjeldamiseks ei eksisteeri), siis see on meie tuleviku väetis. Ühel päeval sa vaatad sellele kõigele tagasi ja naeratad. Aga mõtle kui sa ei saagi enam mitte kunagi oma elule tagasi vaadata.. <br />
Elu on habras ja ohtlik. Surm võib tulla nii ootamatult. Ohte on nii palju. Äge ise neid ohte juurde tekitage, palun, palun! Te olete kõik ilusad ja teie elud on elamist väärt! Kõrvaklapid on küll saatanast, aga bussis ja spordisaalis ei ohusta sa enda elu. Kui nüüd need pöialpoisid välja arvata. Sellegi poolest, nautige muusikat. See on parim sõber ja hingehaavade ravimiseks asendamatu, aga kui liikled, siis liikle!</i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-849878748240699092016-07-04T12:03:00.001-07:002016-07-04T12:03:27.345-07:00Imelik, imelik, maailm on nii imelik<i>Teate seda tunnet, kui teil on olemas kõik see mida te ihkate?</i><br />
<i>Mina ka mitte.</i><br />
<i>Alati on miski või siis ka keegi, keda me tahame ja kellelt midagi loodame. Nii on see alati olnud ja nii see ka alati jääb. </i><br />
<i>Asjatud lootused ja valusad pettumised. Mõttetu ootamine. Või kui meil veab. Ma mõtlen, et kui meil kohe hullupööra veab, siis need inimesed ja need asjad jõuavad ühel ilusal päeval meieni. Üldjuhul on selleks vaja aga roppu tööd ja vaeva, asjade puhul. Inimeste puhul aitab vaid ootamine, vist.</i><br />
<i>Kõige valusam ongi see ootamine, sest sa ei tea kunagi, kas sellel on mingi mõte või mitte. Kas ootad midagi, mida mitte iialgi ei tule või ootad sa midagi, mis on ootamist väärt. </i><br />
<i>Tobe. See ootamine ja see lootmine on nii tobe. Ma mõtlen küll vahest, et kõik oleks palju lihtsam, kui me ütleksime inimestele, mida me tegelikult tahame, mida nende vastu tunneme. Pigem õudne lõpp kui lõputu õudus. Lihtne, saab eluga edasi minna. Kõik peakski nii tegema. Hah, aga mida mina teen. Istun siin ja mõtlen kas oodata rongi mis võib-olla enam ammu siiapoole ei sõida või minna bussijaama. Valin rongi, otsimata kuskilt andmeid, kas see rong on veel kunagi siia teel.</i><br />
<i>Miskipärast on raske sellest rongist loobuda. Helistada ja saada teada, et see rong on igaveseks läinud, tundub kriipivalt valus. Nii ma siis istun siin, päeva, kaks, nädala, võib-olla kuid, võib-olla aastaid. Aga mis saab siis kui pärast seda pikka ootamist seda rongi ikkagi ei tule? Kas on siis vahet sellel kas saad sellest teada kohe või pärast lootusrikast ootamist? Jah. Kui oleksid sellest varem teada saanud oleksid saanud oma raisatud aastatega midagi suurt ära teha. Kogeda ja elada! Valus on küll jah täpselt samamoodi, pärast pikka ootamist ehk valusamgi. Me kõik teame seda, me teame, et teeme valesti, aga ikkagi me teeme seda. Me elame ise oma elu raskeks ja valusaks. </i><i>Me justkui kükitaks koguaeg mingis augus ja ootaksime, et seal välja saaksime samal ajal ise selleks mitte midagi tehes. Korduvalt kaevame end vaid sügavamale ja sügavamale. Ise kaevame oma jalgealust, kuid süüdistame selles kõiki teisi. Mitte kunagi aga iseend. Ränk. Kohutav mõelda sellele, mida kõike me endale teeme. Peaks ehk midagi muutma? </i><br />
<i>Pff, muidugi mitte, milleks? Vinguda ja virised on ju alati lihtsam. Teha haiget endale ja süüdistada siis selles kedagi teist, vinge. Me oleme ikka kuradi vinged ma ütlen. Inimesed või asjad. </i><br />
<i>Palun, palun, vaatame rohkem endasse! Süveneme enda probleemidesse ja lahendame need! Ärme kaeva seda auku veel sügavamaks, teeme iga päev midagi, et saaksime auguäärelt ilu näha! Ärme oota seda kõigeparemat rongi. Teeme kindlaks, kas on mõtet oodata ja siis vastavalt kas ootame või liigume oma eluga uue rongi suunas. Uute väljakutsete, uute inimeste, uute unistuste suunas! </i><br />
<i>Elame ja armastame, ei saa ju raske olla?</i><br />
<i><br /></i>Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-20102635210683658102016-05-21T12:00:00.002-07:002016-05-21T12:00:17.672-07:00Alcohol is not the answer. It just makes you forget the question<i><span style="font-family: Helvetica Neue, Arial, Helvetica, sans-serif;">Ma olen juba pikemat aega mõelnud sellest kirjutada. Kuu ehk..või rohkemgi. Ma tahtsin olla endas ja oma tunnetes kindel. Ma ei ütle, et ma tean nüüd, et nii ongi nagu ma mõtlen, aga see on see, mida mina mõtlen ja mida mina tunnen. Selles olen kindel. Ja selle pärast ma peangi vabandama. Vabandama nende ees, kellele see jutt haiget teeb või kuidagi negatiivseid tundeid tekitab. Vabandust. Lohutuseks võin öelda, et need on kõigest ühe 17. aastase tütarlapse mõtted, kes neid ikka tõepähe võtab? Milleks?</span></i><br />
<i><span style="font-family: Helvetica Neue, Arial, Helvetica, sans-serif;"><br /></span></i>
<span style="font-family: Helvetica Neue, Arial, Helvetica, sans-serif;"><i>Kui ma olin noorem (mitte, et ma vana oleksin), kui ma polnud veel nii palju elu näinud (mitte ,et ma elukogenud oleksin). K</i></span><i style="font-family: 'Helvetica Neue', Arial, Helvetica, sans-serif;">ui minu jaoks tundus kõik see elu roosilisem ja ma ei osanud vaadata kaugemale sellest, mida paljalt silmaga näha saab. Siis ma tundsingi kõigest rõvedust ja põlastust inimeste suhtes, kelles voolab lisaks verele ka selline kogus alkoholi, mida võis reaalselt silmaga näha. Kui ma neid kuskil nägin, poe ees, tänaval, bussis, kus iganes, siis mu esimene reaktsioon oli pilk ülevalt alla ja eemaletõukav ebameeldivus. Ei muud. </i><br />
<i style="font-family: 'Helvetica Neue', Arial, Helvetica, sans-serif;">Ühel hetkel ma lihtsalt vaatasin neid inimesi lihtsal olemas, ma jälgisin neid ja ma hakkasin mõtlema. See hetk võis olla pärast seda kui olin tundund ennast sellega seotud olevat. Kui olin ise joobes isikule tuletanud meelde tema elu olulisust ja eesmärke, kohustusi ning üritanud seda kõike nii, et endal pisar silmas. </i><br />
<i style="font-family: 'Helvetica Neue', Arial, Helvetica, sans-serif;">Nüüd ma tunnen teisiti, aga ma ei saa öelda, et paremini. Ma ei tea kas kaastunne on parem. Ma vaatan neid säravaid silmi, mis peegeldavad vaid joodud kogust alkohli ja... miks ei võiks meelemürgi asemel peegelduda sealt õnne, rõõmu, armastust? Miks? Mis on juhtunud? Ma tahaksin teada kuhu kadus see väike laps oma unistustega? Miks on ta otsustanud lisaks muredele ka need noores eas seatud unistused, eesmärgid, tohutud võimalused ja ka eneseväärikuse pudelisse uputada? Millal see kõik juhtus? Mind tegelikult ei huvita millised olid need unistused, kui suured või kui palju neid oli, aga nad olid! Iga unistus on selle unistaja jaoks oluline, vahet pole milline see on! Elu jooksul puruneb nii mitmeidki unistusi, aga...kahju, et mõned inimesed on tapnud enamus neist unistustest ühe korraga-selle meeletust koguses alkohli pruukimisega. Ma võin küll eksida, aga ma olen üsna veendunud, et mitte ühegi alkohooliku unistus ei olnud saada kunagi tulevikus </i><br />
<i style="font-family: 'Helvetica Neue', Arial, Helvetica, sans-serif;">alkohoolikuks. </i><br />
<i style="font-family: 'Helvetica Neue', Arial, Helvetica, sans-serif;"><br /></i>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKAhAWv-ESK_YZRIy2wpbLzs5YOG9sGNoxaoMdSyMDd5CUeY5fiWeVqr9Emg8S2k9-e88AeJ4xHOPLg4hgTs2xQvbFhvGraufHmTMuWpi77Zg356RSbhpGrq22EVpv_XSby5WfBWLL9Jo/s1600/Alcohol-Quotes-and-Sayings.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="233" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKAhAWv-ESK_YZRIy2wpbLzs5YOG9sGNoxaoMdSyMDd5CUeY5fiWeVqr9Emg8S2k9-e88AeJ4xHOPLg4hgTs2xQvbFhvGraufHmTMuWpi77Zg356RSbhpGrq22EVpv_XSby5WfBWLL9Jo/s320/Alcohol-Quotes-and-Sayings.jpg" width="320" /></a><i style="font-family: 'Helvetica Neue', Arial, Helvetica, sans-serif;">Samamoodi olen ma kindel, et kõik need inimesed pole ainukesed, kes oma saatuses süüdi on. Kõik inimesed pole nii tugevad nagu nad olla võiksid. Mõnest saab elu jagu, murrab ta. Sest...kui palju muresid ja kui palju valu üks inimene kanda suudab. Kui palju petetud lootusi ja purunenud ootusi ta õlad kannatavad? Kujutage ette, et iga mure raskus on võrreldav ühe tellise massiga, vähemalt. Ja kui panna kõik teie mured telliskivide näol seljakotti ja te peate päevast-päeva selle kotiga ringi käima, puhkust pole eriti ka ööseks ja neid telliseid kotist ära ei võeta, neid lisandub ja lisandub. Inimene peab olema tugev, et selle raskuse juures kokku ei variseks. Piisavalt tugevad saavad hakkama, nad otsivad lahendusi ja hakkavad aja pikku, vähehaaval, tellistest vabanema, nad ei anna all. Nõrgemad, aga piisavalt julged, leiavad lihtsama viisi-jätta see seljakott maha. Aga maha jääb see kott vaid juhul kui jäävad maha ka meie eesmärgid,</i><br />
<i style="font-family: 'Helvetica Neue', Arial, Helvetica, sans-serif;">elu,</i><br />
<i style="font-family: 'Helvetica Neue', Arial, Helvetica, sans-serif;">hingetõmbed, </i><br />
<i style="font-family: 'Helvetica Neue', Arial, Helvetica, sans-serif;">südametuksed...</i><br />
<i style="font-family: 'Helvetica Neue', Arial, Helvetica, sans-serif;">Mõned, nõrgemad, aga mitte nii julged, nemad otsivad lohutust, millestki, mis aitaks unustada, et see kott nii raske on. Alkohol on üks leebemaid varjante tegelikult. Aga see on juba piisavalt kõhedusttekitav, kui mõelda sellele, et probleemid kuhjuvad ja sellega kasvab alkoholipudelite arv laual, samuti ka organismi jõudev kogus meelemürki ning selle tulemus on õõvastav. Sõltuvus. Teadmine, et milleks ma lahendan probleeme, mu elul pole mõtet ja alkohol on justkui plaaster mu veritsevatele hingehaavadele ja kergendus mind kohekohe purustavatele probleemitellistele. Sellest välja tulemine on raske ja mõned ei tulegi sellest kunagi välja. Lõputu ring.</i><br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgb_zR1jbJ4QkKkM2IxsIH57y55M5gopMG2Qj7WVRbnfEuRVTPJ4eVtYPmh1Bm0jiwvAhYlptCPcHEjVCT5IhdYu4HkXHaL51K2Lva0XZwA4x_q7FrxpD6Nm3nE7cPYWR640pqdLoyakZA/s1600/aa6af5bca7fd1a7bf43b76e39bd5f5ca.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgb_zR1jbJ4QkKkM2IxsIH57y55M5gopMG2Qj7WVRbnfEuRVTPJ4eVtYPmh1Bm0jiwvAhYlptCPcHEjVCT5IhdYu4HkXHaL51K2Lva0XZwA4x_q7FrxpD6Nm3nE7cPYWR640pqdLoyakZA/s1600/aa6af5bca7fd1a7bf43b76e39bd5f5ca.jpg" /></a><i style="font-family: 'Helvetica Neue', Arial, Helvetica, sans-serif;">Mõelda vaid, et sinna lähevadki kõik need unistused, kõik need lootused. Elu eesmärgiks saab raha teenimine, et pudel alkoholi kätte saada. Mis sai eesmärgist luua pere ja elada õnnelikku elu? Mis sai kõigist teistest eesmärkidest? Kuidas asendus lootus leida enda kõrvale see õige inimene lootusega saada täna ikka endale see promill sisse, et seda valu ei tunneks..või mis iganes muul eesmärgil? Kus on need õnnest säravad silmad ja armastusest kõrvuni suu? </i><br />
<i style="font-family: 'Helvetica Neue', Arial, Helvetica, sans-serif;">Kadunud, surnud, tapetud, igavseks! </i><br />
<i style="font-family: 'Helvetica Neue', Arial, Helvetica, sans-serif;">Kõik on läinud.</i><br />
<i style="font-family: 'Helvetica Neue', Arial, Helvetica, sans-serif;"><br /></i>
<i style="font-family: 'Helvetica Neue', Arial, Helvetica, sans-serif;"><br /></i>
<i style="font-family: 'Helvetica Neue', Arial, Helvetica, sans-serif;"><br /></i>
<span style="font-family: Helvetica Neue, Arial, Helvetica, sans-serif;"><i>Ma ei tea kuidas asjad tegelikult on. Kuidas ja miks leiavad inimesed tee alkoholini. Kindlasti on neid teid miljoneid, aga minus alkoholism kõhedust just sellisest vaatenurgast. Ning tekitas just selliseid mõtteid, mis siia kirja said. Ma poleks iialgi arvanud, et neid mõtteid sõnadesse pannes mu silmadest pisarad voolama hakkavad, aga nii just juhtuski. Mul on tõsiselt kurb nende inimeste pärast, sest ma ei tea, mida nad läbi elanud on, kui palju telliseid nende kotis on olnud või mis on ajendanud nad asendama oma sihid drinkidega. Ning mul on kurb, sest eesmärkidega ja intelligentsed inimesed pilkavad neid samamoodi nagu mina tegin enne. Enne kui süngemad mõtted mu pea vallutasid ja kirjapanemist ootasid. </i></span><br />
<span style="font-family: Helvetica Neue, Arial, Helvetica, sans-serif;"><i>Saatus on saatanast! Iga inimene väärib toimetulemist ja õnnelikku elu! Kahju, et kõik inimesed ei saa seda, mida nad tegelikult väärivad.</i></span><br />
<br />
Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-78206596900613600782016-04-30T07:55:00.000-07:002016-04-30T07:57:28.616-07:00Mulgimaa Uudishimulikud Loovad Koolinoored 2<i>Täna olen siin, homme võib-olla mind ei ole. Olen seal kaugel ja mind justkui ei ole. Olen otsinguil. Otsin maid ja otsin uusi avastamata teid. Otsin põnevust ja otsin seiklusi. Otsin rahu ja vaikust. Otsin kõrvulukustavaid helisid ja hingematvaid elamusi. Otsin teisi. Otsin iseennast. Kes olen mina? Miks ma olen? Mis on minu mõte? Mis on mu elu mõte? Mis on see mis puudutab hinge? Kus on see mis tekitab selle sooja tunde? Kodutunde?</i><br />
<i><br /></i>
<br />
<div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEik0esWL6ClxXTQ5c0n7ewlMGoR68WB8IzzRBmDdScwpWqOSL7cM4PG9fv2qkyx9-lYVtefmlabfyFImdYx8NTIsf_z3jxiU4gZxdY0JMfTgqIk-OMoWtvqeIv1NoHn9VoPD8BM-BWC694/s1600/13115687_1074569292585075_1449511471_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEik0esWL6ClxXTQ5c0n7ewlMGoR68WB8IzzRBmDdScwpWqOSL7cM4PG9fv2qkyx9-lYVtefmlabfyFImdYx8NTIsf_z3jxiU4gZxdY0JMfTgqIk-OMoWtvqeIv1NoHn9VoPD8BM-BWC694/s200/13115687_1074569292585075_1449511471_n.jpg" width="111" /></a><i>Ma ei tea. Olen otsinguil. Kõik mida ma tean on see, et olen hetkel siin ja kogen elu. Vaatan elu läbi erinevate võimaluste ja õpin, õpin, õpin. Eelkõige õpin seda, mida elu mulle õpetab. Õpin tundma erinevaid kohti ja õpin tundma erilisi inimesi. Kogen, kogen, kogen.</i></div>
<div>
<i>Milline saab olla parem viis leidmaks ennast ja avastamaks teisi, kui haarata igast võimalusest kahtlemata kinni? Mittemiski. Milleks mulle see nädalavahetus meediahuviliste seltsis, ma ei taha ehk astuda ajakirjandust õppima? Aga kuidas sa tead, et sa ei taha, kui sa ei teagi mis see on? Kogemused on need, millest õppida ja kuidas leida ennast.</i><i> </i></div>
<div>
<i>Sul on alati selliste pakkumist korral kaks varianti: 1. sa istud kodus ja oled oma inimestega ja teed oma asju; </i></div>
<div>
<i>2. sa ületad oma hirmud ja eelarvamused nii sõidad sinna kohale ja vaatad, kas see on see asi mida sa tahad. Sa tutvud uute ja huvitavate inimestega.</i></div>
<div>
<i>Sa koged ja sa õpid olenemata sellest, kas sulle lõppkokkuvõttes meeldis see või mitte. </i></div>
<div>
<i>See lõpuks ei loegi nii palju. Loevad need inimesed, keda õpid tundma. Need võimalused mida proovid. Need tarkused, mida omandad. Need kohad, mida avastad.</i><br />
<i><br /></i>
<i><br /></i></div>
<div>
<i><br /></i></div>
<div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgf4YBZtwFs_McxqdnvbsfKnQJCQkFtNqdS4x7tLxZ0vMVNu8g5wgMkrtIZ0_IJWX93u6pGm6Aez_kUL8bdmCra9l4WmOwXubUM21DiTzY4hHQA30_2AiB7R1XHkPpNvxBEV2K2S6AW3Ow/s1600/13077275_1074569179251753_943392600_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgf4YBZtwFs_McxqdnvbsfKnQJCQkFtNqdS4x7tLxZ0vMVNu8g5wgMkrtIZ0_IJWX93u6pGm6Aez_kUL8bdmCra9l4WmOwXubUM21DiTzY4hHQA30_2AiB7R1XHkPpNvxBEV2K2S6AW3Ow/s320/13077275_1074569179251753_943392600_n.jpg" width="180" /></a><i>Kerstenhof. Kärstna mõis. Kui ma oleksin otsustanud nädalavahetusel kodus olla, siis ei tekitaks see nimi, see koht mitte ühtegi emotsiooni, mitte ühtegi mälestust. Aga ma otsustasin minna välja ja osaleda meedialaagris Mulgimaa Uudishimulikud Loovad Koolinoored 2. Kuuldes seda nime ja nähes seda kohta tulevad nüüdsest alates mu silmeette pildid sellest nädalavahetust, nendest inimestest ja koosveedetud hetkedest. </i></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<i>Kui ma sinna laagrisse läksin, siis mul ei olnud mitte mingeid suuri lootusi ega midagi. Võin isegi öelda, et tundsin, et võib-olla poleks pidanud ütlema, et tulen. Aga ma olen sõnapidaja. Mis on öeldud, see saab ka tehtud. Nagu nüüd see laager siis. Nüüd võin kindlalt väita, et ma oleksin kindlasti kahetsenud, kui ma poleks läinud.</i></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<i>Ma olen käinud oma elu jooksul üldse kokku nüüdseks neljas erinevas meedialaagris (nii kooli, kui ka noorte meediaklubi omades) ja võib arvata, et sellel pole mulle enam midagi pakkuda. Otse vastupidi! Igas laagris on midagi, mis on uus ja huvitav. Seekord tutvusime lähemalt ristmeediaga, mis on üldiselt uus mõiste meediamaastikul, kuid meie saame nüüd targa näoga küsijatele öelda, et teame, mis see on. Samuti valmisid meie käe läbi huvitavad šokolaadipaberid ning erinevad Kärstnat tutvustavad asjad, millest osad on veel </i><br />
<i>täiustamisel. </i><br />
<i><br /></i>
<i><br /></i>
<i><br /></i>
<i><br /></i>
<i><br /></i></div>
<div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfxWQjYrRLRKHqhFI-jdgupHnEhuKQjRwB-SzTpz0_OanV2ebwlq6OW2z1HfvypadBE3MG7doerl-5GdHTfLNQmXyxIRjtRt64ri2kEbL6qw5JGIa6AO_JISAszSPVrVzGi-lOGMU9X8Q/s1600/13128611_1074569122585092_1771286031_o.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfxWQjYrRLRKHqhFI-jdgupHnEhuKQjRwB-SzTpz0_OanV2ebwlq6OW2z1HfvypadBE3MG7doerl-5GdHTfLNQmXyxIRjtRt64ri2kEbL6qw5JGIa6AO_JISAszSPVrVzGi-lOGMU9X8Q/s320/13128611_1074569122585092_1771286031_o.jpg" width="320" /></a></div>
<i><br /></i></div>
<div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjpixOY-6Zk8bvK6nR4GmxyQ0WSBaOmslxNmGzR0O8sSUEOR_WJhgattHaILxh375gAfcU4cZxoL9g5pHxv0icRkTvWzGTKbCsOYIfVE9FllijfZI86dy-ZFRCH5_qMif3FGhpSb36dBzE/s1600/13113252_1074569005918437_1767944797_o.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjpixOY-6Zk8bvK6nR4GmxyQ0WSBaOmslxNmGzR0O8sSUEOR_WJhgattHaILxh375gAfcU4cZxoL9g5pHxv0icRkTvWzGTKbCsOYIfVE9FllijfZI86dy-ZFRCH5_qMif3FGhpSb36dBzE/s320/13113252_1074569005918437_1767944797_o.jpg" width="320" /></a><i>Võib ju oletada, et kui laager on oma kooli õpilastega, siis inimesi sa tunned ja selle koha pealt ei ole midagi õppida, aga nii see ei ole. Sa võid teada inimest nägupidi ja tema nimegi, aga kui sa näed teda koolipeal ja vahetate vaevalt mõned laused päevas kui sedagi, siis sa ei tunne neid. Selle laagri jooksul õppisin ma nii mõndagi inimest rohkem tundma. Leidsin aega inimestele, kellele pole muidu seda aega pühendada osanud. Ja see oli väga võimas. Leidsin inimesed, kellega läksime öösel mingi x legendipõhiseid kummitusi otsima. Need, kellega läksime öösel mõisahoonest elu mõtet otsima. Inimesed, kellega lõime suure mõisasaali muusikast kajama. Inimesed, kellega olime õelad ja ei lasknud teistel magada. Inimesed, kellega tundsin end koduselt. Inimese, kes laulis mulle, kes õpetas mulle kitarri. Inimesed, kellega sõitsime Veisjärve äärde pildistama. Inimesed, kellega valmisid ilusad asjad meeskonnatöö tulemusena. </i></div>
<div>
<br />
<i><br /></i>
<i><br /></i>
<i><br /></i>
<i><br /></i></div>
<div>
<i><br /></i></div>
<div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjyzuzGb32toSQGWmOY-5QJHXKnMr1_lbbdX8F7Rx_Dc-a2mq_BZSbz58XSLiijvjslPExORa_UhJ7M3jbIM9x73GtmMnvWTDnLL28kalSwfKIpAtmg-Zfe26G2ZkP098m5gdlisPxZrJ4/s1600/13128746_1074708989237772_1559539392_o.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjyzuzGb32toSQGWmOY-5QJHXKnMr1_lbbdX8F7Rx_Dc-a2mq_BZSbz58XSLiijvjslPExORa_UhJ7M3jbIM9x73GtmMnvWTDnLL28kalSwfKIpAtmg-Zfe26G2ZkP098m5gdlisPxZrJ4/s320/13128746_1074708989237772_1559539392_o.jpg" width="320" /></a><i>Olen nüüd rikkam. Mul on kogemusi. Mul on tutvusi ja uusi armsaid inimesi mu elus. Mul on hea tunne ja ma tahan öelda teile kõigile, kes te seal olite SUUR AITÄH! Ilma teieta poleks see olnud see. Ja teistele lugejatele tahan öelda, et lihtsalt haarake võimalustest, katsetage kõike, leidke sõpru ja otsige iseennast. Kogege ja saage rikkaks!<br />
<br />
</i><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<i></i></div>
<i>
<br />
<br />
<br />
</i></div>
Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-82370442732412364142016-04-09T11:46:00.000-07:002016-04-09T11:46:03.061-07:00"PÄEVAD, MIS AJASID SEGADUSSE"<div dir="ltr">
<i>Uus Eesti film "Päevad, mis ajasid segadusse", kindlasti olete sellest kuulnud, sellest räägitakse nii meeletult palju ja eile hakkas see kinodes jooksma. Ma käisin ka eile juba seda Tartus vaatamas. Enne kui ma räägin sellest kinoelamusest ja oma arvamusest, räägiks ma sellest kuidas mina selle filmiga seotud olen. "Päevad, mis ajasid segadusse"..seda nime olen ma kuulnud arvatavasti rohkem kui enamus teist, ma olen sellest rääkinud ilmselt rohkem kui enamus teist ja ma olen sellega seotud pisut rohkem kui enamus teist. Miks küll? Aga sellepärast, et ma olen osa sellest filmist. See osa paistab küll väiksena, kinoekraanil ainult hetketena, aga minu jaoks on see meeletult suur. Minu jaoks on see esimene kogemus filmimaailmaga ja selle telgitagustega. See oli meeletu kogemus. Nimelt jah, mind võib näha seal taustanäitlejana. Tundub väike osa eks? Aga minu jaoks on see meeletu. Sellest, millised olid tunded ja mõtted vahetule peale võtteid ja üldse kuidas ma sinna sain ja kuidas kõik toimus loe <a href="http://maarjaevert.blogspot.com.ee/2015_10_01_archive.html">SIIT</a> :)</i></div>
<div dir="ltr">
<i>Nüüd siis jõudis see film kinodesse. Plaanisime Krisli ja Keviniga (mõlemad käisid võtetel ka) ja Mariga minnagi siis kohe seda vaatama ja lubatud tehtud. Ega alguses väga mingeid emotsioone ei olnud, ma mõtlen Tartusse sõites. Siuke ikka, et tuleb tore kinoõhtu, ei midagi erilisemat. Kinosaali jõudes hakkasin sellele mõtlema, et vau, äkki ma näen ennast ka täna. Heh, oma kohtadele istudes tabas meid ka meeldiv üllatus, nägime Krisliga Kristjan Lüüsi, kes näitles ka selles filmis ning kellel me hiljem töövarjuks käisime. Tervitasime muidugi. Võttis kohe mõtlema sellele, et sealt filmi võtetel tekkiski ju mõte saada temast ja tema tegemistest rohkem teada.. :)</i></div>
<div dir="ltr">
<i>No filmi alguses oli küll siuke tunne, et noh, kuna nüüd see peo koht tuleb :D Aga ikkagi otsustasin filmile keskenduda ja olgem ausad, mulle väga meeldis see film. Mitte selle pärast, et ma selles osalesin vaid sellepärast, et see oligi hea. See oli teistsugune, omamoodi. Minu arvates on see film küll parem kui populaarsust kogunud film "Klassikokkutulek". Ma üldse ei saa aru tegelikult miks see film nii pop on, nagu jah. Huumor on hea, aga mulle meeldib see sügavamõttelisus rohkem. Igal ühel küll oma arvamus, aga minu meelst on "Päevad, mis ajasid segadusse" sisukam film. See story, mis selle 90ndate melu taga on on mõtlemapanev ja kirjeldab selle ajastu eluolusid. Mulle meeldis. Ma ei hakka teile rääkima, millest see film rääkis, te ehk enam vähem teategi, aga kui ei, siis MINGE KINDLASTI VAATAMA! :)</i></div>
<div dir="ltr">
<i>Ja kui tuli see peostseen, siis ikka süda hakkas vaikselt puperdama ka, ja mis põhiline, ma OLIN PILDIS! Küll korraks, paaris kohas, aga siiski ;) Elamus missugune ja kogemus samuti :) Tunne oli hea :)</i></div>
<div dir="ltr">
<i><br /></i></div>
<div dir="ltr">
<i>Ja päriselt ka, ma soovitan kõigil seda filmi vaadata, sest see on eriline, teistmoodi. Jah, seal on palju roppusi ja kõike muud, aga see ongi selle ajastu teema. Põnev igatahes :)</i></div>
<div dir="ltr">
<i><br /></i></div>
<div dir="ltr">
<i>Paar treilerit ka teile ;)</i></div>
<div dir="ltr">
<i><br /></i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe width="320" height="266" class="YOUTUBE-iframe-video" data-thumbnail-src="https://i.ytimg.com/vi/jGYNsnmbwoY/0.jpg" src="https://www.youtube.com/embed/jGYNsnmbwoY?feature=player_embedded" frameborder="0" allowfullscreen></iframe></div>
<div dir="ltr">
<i><br /></i></div>
<div dir="ltr">
<iframe width="320" height="266" class="YOUTUBE-iframe-video" data-thumbnail-src="https://i.ytimg.com/vi/C9BxXUX_2Co/0.jpg" src="https://www.youtube.com/embed/C9BxXUX_2Co?feature=player_embedded" frameborder="0" allowfullscreen></iframe></div>
Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-26931322278555734132016-02-28T11:26:00.000-08:002016-03-19T12:15:38.825-07:00Eesmärk-ainuke edasiviiv jõud maailmas<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiiOeQ9S_oQOyh3ymtshiTEetLfvr917sgcbwPpSDh1JVGZzERzEPRMGYX68WHjbthMkAZQrxjLl5zHbZux-nTg7kNS9BTAkZj1KZVisaqCjFgcrxOIutRGkSaeWJJ92NYxT9hf6te_r-I/s1600/Allalaaditud+fail.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiiOeQ9S_oQOyh3ymtshiTEetLfvr917sgcbwPpSDh1JVGZzERzEPRMGYX68WHjbthMkAZQrxjLl5zHbZux-nTg7kNS9BTAkZj1KZVisaqCjFgcrxOIutRGkSaeWJJ92NYxT9hf6te_r-I/s1600/Allalaaditud+fail.jpg" /></a></div>
<i>Praegune ühiskond on nii masenduses ja depressioon on noorte igapäevane kaaslane. Väga kurb on mõelda, et haruldus on näha õnnelikku inimest, mitte stressis ja allaandvat. Ma ei taha ja ausaltöeldes ei jaksa vinguda selle üle mis ja kui palju meile stressi ja masendust põhjustab, sest see ei aitab, ei tee olukorda kergemaks. Küll ma aga tean, mis võib aidata, ma tean mis aitab mind. Eesmärgid. Sea endale eesmärgid, ükskõik mida sa ka ei tee. Ma alles hiljaaegu mõtlesin ka, et milleks? Iga kord kui saan tunda killukest õnne, siis väänatakse seda ja lõpuks tallatakse see jalgealla. Iga kuradi kord. Kõik inimesed mängivad, petavad ja lahkuvad. Milleks? Aga teate milleks? Selleks et MINA TAHAN ELADA JA OLLA ÕNNELIK. MINU ENDA pärast. Mina ise olen enda õnne sepp, pean olema. Kõige naiivsem on usaldada enda õnn ja oma saatus kellegi teise kätesse. Mina olen siin ja mina teen. Just nii, mina, ma teen mida tahan, ma leian oma õnne ja olen õnnelik. Ma armastan mida teen ja teen kõike mida armastan. Mingi mõttetu eit, kes pettis usaldust, hahah, põrgusse, olen piisavalt tugev et reetellikkusest üle olla. Mingi mõttetu kutt, kes näitas, et hoolib kuid lõpetas olles samasugune sitapea nagu enamus, näidates, et oskab mängida. Hah, ma oskan paremini. Jah, tõesti, kuradi valus on, aga iga pettus ja reetmine teeb mind tugevamaks, muudab müüri kõrgemaks ja tugevamaks. Algab minu aeg mängida. Mitte ükski raskus ei ole piisavalt raske minu jaoks, sest ma olen tugev ja MUL ON EESMÄRGID. </i><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<i><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgoYKg42AiTKFaCWEgEDImkkjxz4eP5oow30rxG-kPuQzZKPmR35Tto48XX65NFQodbH_xhVwdDPHZSAhuOMnY-E4ePmcHK9jFdO-eEXhw0Cmn5LG3R7qCCjs4nsh3KrgvvI-oEEEQZ6cM/s1600/images.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgoYKg42AiTKFaCWEgEDImkkjxz4eP5oow30rxG-kPuQzZKPmR35Tto48XX65NFQodbH_xhVwdDPHZSAhuOMnY-E4ePmcHK9jFdO-eEXhw0Cmn5LG3R7qCCjs4nsh3KrgvvI-oEEEQZ6cM/s1600/images.jpg" /></a></i></div>
<i>
Ma olen pannud enda jaoks paika oma soovid ja oma eesmärgid. Kõige esmane-ma tahan oma juhiload kätte saada. Jah, see teooria on keeruline. Jah, see sõit vaja harjutamist, aga ma suudan, isegi kui mul kõik viltu veab, ma teen need ära! Mulle ei meeldi see vaatepilt mida ma peeglist näen ja see ongi minu motivatsioon õhtul trenniriided selga ajada ja päeval vaadata mida suust sisse ajan ja selle motivatsiooni leidsin ma nii hiljaaegu, aga mul on see ja ma loodan, et see ei kao. Mul on muidugi muid ja kaugemaid eesmärke ka, aga need on ja
jäävad ainult minu teada, isegi mu lähedased ei tea, sest ma tean, et neid ei pruugita aktsepteerida ja need on sama hullumeelsed nagu ma isegi. Ma seadsin endale need eesmärgid ja teate kui hea on olla, päeva alguses on see elujõud. Ma olen selle lõpuks leidnud, üle pika aja. Motivatsiooni ja </i><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<i><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEitmPAUDkgzWv9PyDrTLAMrrYkd7LyaP54UUfu-RwYaXvoEQ9HhSWNr8FE4Shgb1lhT1jMdVbHGfBvsOoCAi3AeVwdvSvMyr-cqaas1jlEh1nMiJ5fklTwlHwLpZj7cnux-SDSNw77XJNw/s1600/ac60d5560c98f2d0b066f8a732aa740c.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEitmPAUDkgzWv9PyDrTLAMrrYkd7LyaP54UUfu-RwYaXvoEQ9HhSWNr8FE4Shgb1lhT1jMdVbHGfBvsOoCAi3AeVwdvSvMyr-cqaas1jlEh1nMiJ5fklTwlHwLpZj7cnux-SDSNw77XJNw/s200/ac60d5560c98f2d0b066f8a732aa740c.jpg" width="200" /></a></i></div>
<i>
tahtejõudu on ja see ongi siin elus põhiline. Sea endale sihid ja tegele nendega! Leia oma kirg ja armastus ja eesmärgid, sihid. Kui sul on millegi poole püüelda, siis avastad, et elad tõeliselt. Ja mis saab olla parim motivatsioon kui see, et sul on hiljem millele tagasi vaadata, see mõte et yeaah, I did it!</i><br />
<div>
<br />
<i><br /></i></div>
<div>
<i><br /></i></div>
<div>
<i><br /></i></div>
<div>
<i><br /></i></div>
<div>
<i>M♥</i><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div>
<br />
<i><br /></i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<br />
<br />
<div>
<i><br /></i>
<br />
<div>
<i><br /></i></div>
<div>
<br /></div>
</div>
</div>
Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-632198668703355262016-02-09T13:57:00.000-08:002016-02-09T13:57:41.795-08:00COLOREM<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxTUJbcKABZ-LS1J4OZawaShjOBGJiILsUNp-vEVHe6fnZOEgVMFCHmDtUxOtNs6DUQewdyYO4uU4a_9OvGfUqR_WDeheLA4XW72iDMeyoQ_uiJfA_jZMIjdgOXhJ-JVGMBJGBLSseBeQ/s1600/Comfort-Zone.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="133" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxTUJbcKABZ-LS1J4OZawaShjOBGJiILsUNp-vEVHe6fnZOEgVMFCHmDtUxOtNs6DUQewdyYO4uU4a_9OvGfUqR_WDeheLA4XW72iDMeyoQ_uiJfA_jZMIjdgOXhJ-JVGMBJGBLSseBeQ/s200/Comfort-Zone.jpg" width="200" /></a><i>Sul on kaks võimalus. Kas olla vari või olla parim. Me kõik, okei enamus, tahame olla parimad. Mis on õnne valem? Edu saladus? Unistused. Unistused, mille nimel oled sa valmis andma endast parima. Ideed. Sa pead olema piisavalt julge, et oma ideid täide viia. Sa ei saavuta midagi, kui sa istud ja oota, et edu sinu juurde tuleb. Kõik ootavad teda, paljud tahavad teda ja sellepärast ei tule ta lihtsalt. See on nagu armastusega, sa pead selle nimel võitlema, sest see on seda väärt. </i><br />
<i>Mina usun, et mitte midagi pole siin maailmas võimatut, kui sa suudad endale seda ette kujutada, ja kui see asi on see mida sa sügaval sisemuses ka tahad. Ärge kartke unistada liiga suurelt, ärge kartke astuda samme, et elada oma unistuste elu. Ärge kartke võtta vastu otsuseid, mis tunduvad hullumeelsed ja misnäivad olevat liiga ohtlikud. Ohtlikud, sest võivad võtta sinult mõneks ajaks jalgealuse. Meie, inimesed, tihtipeale kardame astuda mugavustsoonist välja. Aga just seal väljas on meie unistused. Sinu valik. </i><br />
<i><br /></i>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4VpyEJtlxCm3pbHY_LCQ83FKoIho-o9DzTWbhrcnbwjdxnM5uD7SYPhL5Jvc485mSlqcvfQ7WA-p_bqzDWlges0gqjVxEYaXfdDnggX1q0Zwy9t7tAjBfCw4gl5xvNVilsGvro6gzWRw/s1600/12714302_1029133697129857_812001004_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4VpyEJtlxCm3pbHY_LCQ83FKoIho-o9DzTWbhrcnbwjdxnM5uD7SYPhL5Jvc485mSlqcvfQ7WA-p_bqzDWlges0gqjVxEYaXfdDnggX1q0Zwy9t7tAjBfCw4gl5xvNVilsGvro6gzWRw/s320/12714302_1029133697129857_812001004_n.jpg" width="188" /></a><i>Kõik suured asjad saavad alguse väikestest asjadest. Üks sõber ütles mulle kunagi, et tema jaoks on tähtsad suured asjad ja everything else is just noise. See võib esmapilgul tunduda naiivne ja omakasupüüdlik, egoistlik, aga ma mõistan seda, sest tegelikult olen ise samasugune. Ma ihkan suuri asju, ma püüdlen nende poole ja see "just noise"ongi need väiksed sammud, mis teevad kokku midagi suurt ja lõppkokkuvõttes loeb see suur asi mille poole püüdled. See aga ei tähenda, et ma ei hooliks ja ei peaks lugu lihtsatest asjadest. </i><br />
<i><br />Kui tuleb idee, siis ainuke õige otsus on see teoks teha. See on see mida mina tegin ;) Ma olin juba ammu mõelnud oma õpilasfirma peale, aga ühtegi head ideed ei tulnud. Ja ühel suvalisel hetkel lõi pirnike peas põlema, et Maarja, see on sinu võimalus!! Nimelt siis kui ostsin endale ühe nendest kuulsatest teraapilistest värviraamatutest. Mina kui kergelt kunstiinimene mõtlesin kohe, et, aga miks mitte neid mustreid ise joonistada. Mulle oli juba varasemalt selline väikeste mustrite tegemine meeldinud ja ma ei näinud probleemi. Kohe rääkisin sõbrannade ja majandusõpetajaga. Mul soovitati küll oodata ja alustada sügisest, et siis on rohkem võimalusi. Seda ma siis tegin. Hah, no senikauaks kuni kooli õppealajuhataja rääkis teise õpilasfirma(toidlustamine) osalisega, et meie sõpruskool Jelgavas kutsub meid õpilasfirmade laadale ja kahju, et meil pole ühtegi teist õpilasfirmat, sest toidlustamine sinna ei sobinud. Heh, aga tema teadis mu plaanist teha selline õpilasfirma ja siis ta mainis seda õppealajuhatajale ja me tegime nädalaga oma õpilasfirma valmis!! Hah, jaaa, väga ootamatu, ja väga kiire. Võib tunduda, et me tegime kõike lohakalt ja et sellest ei tule midagi välja. Jaa, mul oli ka see hirm, aga nüüd oleme siin, me jõudsime valmis, korralikult!! Ja ma käisime ära Jelgavas, kus me ei saanud lihtsalt esimest kogemust vaide ma saime isegi kaks auhinda ;) Olime nii kooli kui ühe perefirma ühed lemmikud :) Te ei kujuta ette ka kui uhke tunne mul on!! Meeskond...okei, täielikult naiskond mu ümber on super. Nii hea on teha oma mõtteid teoks koos kõige parematega. Need inimesed on püüdlikud, kohusetundlikud ja kuradi hullud, et minu ideedega kaasa lähevad! Super! Mul ei ole midagi muud öelda kui suur tänu, kes meid selle äri alustamisega algust teha aitasid! Iga panus on sügavat kummardust väärt. Aitäh toetuse eest! :) Me oleme enda üle juba praegu uhked ja me liigume aina edasi ja edasi, uute ideede ja uue energiaga, sest see oli kõigest algus ;)</i><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlQ7FRC8GBZvQcCNivhL1j3I-itR8N-rUpsc6QaiMFpmfpWwTqZApgjuzAdTLMuyu19c9I_nWS1cAgf0YZz-k_vgk9DVuWwjWIW86-iA4I-qrl2FJtSJ6D08-34m66rgOwu9hKn1R3u0w/s1600/12695974_1029109433798950_691872429_n.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="166" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlQ7FRC8GBZvQcCNivhL1j3I-itR8N-rUpsc6QaiMFpmfpWwTqZApgjuzAdTLMuyu19c9I_nWS1cAgf0YZz-k_vgk9DVuWwjWIW86-iA4I-qrl2FJtSJ6D08-34m66rgOwu9hKn1R3u0w/s200/12695974_1029109433798950_691872429_n.jpg" width="200" /></a><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhL8-bm7GDmyszTX_xU8hJT1FJrdXFPeb6f93DEQ4SVtJ9Unl0I5f5xAA6YhyphenhyphendQjVkZvhU96wisKFaC2rpR2kuSaVmHWm8mK5kp3cPFdTq5wozjM71lP563OpFDx_2OZjoDBSdKJi4clJM/s1600/12696710_929955420385693_200562179_o.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="112" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhL8-bm7GDmyszTX_xU8hJT1FJrdXFPeb6f93DEQ4SVtJ9Unl0I5f5xAA6YhyphenhyphendQjVkZvhU96wisKFaC2rpR2kuSaVmHWm8mK5kp3cPFdTq5wozjM71lP563OpFDx_2OZjoDBSdKJi4clJM/s200/12696710_929955420385693_200562179_o.jpg" width="200" /></a><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiY8DXMSIiVRirmD9rvzh-os3a15Y2DApdnOfQS1RiUap4yGgKIzCvzH2veeE36fkmiNwUb56pYZXdzh3gnf8iCp8GLNti-zQ6I_XtLHRhjE5ZITyCrotLM1Ur0jGwKw_7WkLhSFd7YFbU/s1600/12714477_1029133683796525_1416243873_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="357" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiY8DXMSIiVRirmD9rvzh-os3a15Y2DApdnOfQS1RiUap4yGgKIzCvzH2veeE36fkmiNwUb56pYZXdzh3gnf8iCp8GLNti-zQ6I_XtLHRhjE5ZITyCrotLM1Ur0jGwKw_7WkLhSFd7YFbU/s400/12714477_1029133683796525_1416243873_n.jpg" width="400" /></a></div>
<i><br /></i>
<i>Kõik keda Colorem rohkem huvitav, kellle tekkis küsimusi või kes on raamatutest huvitatud, siis võtke minuga või Coloremiga (coloremtg@gmail.com) ühendust. Lisaks olemasolevatele raamatutele oleme valmis disainima raamatu teie soovide järgi. Teie sõbral tuleb sünnipäev? Või ülemusel juubel? Äkki tahate oma kallimale rõõmu valmistada? Ükskõik mis puhul ja milliseid pilte soovite, võtke ühendust ja me teeme ära! :)</i><br />
<i><br /></i>
<i>Me oleme ka Facebookis: https://www.facebook.com/coloremtg/</i><br />
<i><br /></i>
<br />
<br />
<br />
<i><br /></i>
<i>M♥</i><br />
<i><br /></i>
<i><br /></i>
<i><br /></i>Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-65376358464805639962016-02-06T13:32:00.002-08:002016-02-06T13:42:54.102-08:00RUMALUS<i>"Two thing are infinite: universe and human stupidity. And I'm not sure about the universe."</i><i>-</i>Albert Einstein<br />
<br />
<br />
<i>Inimesed on nii rumalad, Rumalamad kui ma arvasin. Ja keerulisemad kui ma arvasin. Mitte et ma ei üritaks neid mõista. Mitte et ma ei üritaks kedagi tema otsuste ja valikute põhjal mitte hukka mõista. Ma teen seda. Ma võiks öelda isegi, et teen seda rohkem kui peaksin. Ma olen harjunud armastama inimesi hoolimata nende otsustest, nende veidratest valikutest ja mulle mõistmatutest seisukohtadest. Ja ma olen nüüdseks kindel, et sellest tuleneb ka minu suurim viga-näha ja uskuda inimestest kõigepealt vaid kõike head. </i><br />
<i>Aga nii ju peabki tegema? Ei, see on naiivne. Sa ei saa, sa ei tohi pigistada silma kinni tema halbade omaduste juures, sest need hakkavad mingil hetkel rõhuma ja suruvad ennast nendest headest omadustest karmilt, aga õiglaselt läbi. Lõpuks kui sa silmad avad on ka need viimased head omadused verises võitluses alla jäänud ja muutunud tuhaks. Sa ei näe neid enam, sa ei tunne neid enam. Võib-olla neid ei olnudki seal?</i><br />
<i><br /></i>
<i>Kuid miks on need inimesed ikka nii rumalad? Mis õigusega? Kas pole kuskil seadustikus keeldude all seda kirjas? Ma mõtlen, et kui </i><i>loll peab olema, et teha haiget inimestele, kellest hoolitakse? Me kõik oleme teinud seda. Ja me kõik oleme olnud lollid. Kas ei oleks aeg seda muuta? Nii kuradi ebaõiglane ja nii kuradi valus on. Mitte ainult neil, kellelt röövite õnne, vaid ka teil endil, meil endil. Karma. Või lihtsalt liiga hilja mõistmine, kes on tegelikult tähtis ja kui väga me ikkagi nende hinge puudutasime, kui väga nemad meid puudutasid ja kui vähe me lasime neil seda teha. Miks ei lubanud neil puutuda meie hinge sügavusi, peituda meie südamesse? Miks me ei lasknud neid siis sisse kui nad nii valjult koputasid? Ometi me ei kuulanud neid. Ja siis kui mõistame, et keegi justkui üritas meisse pugeda, siis pole enam seda kedagit. Ja ei tule enam temast paremat. Ta on läinud, igaveseks. Sul oli võimalus, sul oli tema. Sul pole enam võimalust ja sul pole midagi. Sa võid anudes tema poole joosta, aga kas ta ootab sind? </i><br />
<i>Võib-olla koputas keegi tema südmeuksele varem kui sina.</i><br />
<i>Loll olid</i><br />
<i><br /></i>
<i>Mõelge selle peale.</i><br />
<i>Mõelge selle peale kui mitu korda te olete endale öelnud või kasvõi mõelnud, et teie otsused ja tehtud teod on olnud lollid. Et teie olete olnud lollid. Ükskõik milles.</i><br />
<i>Eluvõimalused on teil peos ja teie otsustate kas lasete neil minna või haarate neist kahe käega. </i><br />
<i>Oma otsused.</i><br />
<i><br /></i>
<i><br /></i>
<i>M♥</i><br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJYZTCmIdYpE47CujPpGVdifBcozcNfubA1xjov1HB0etoi_M-VwOHJOZay08hbDdnmmezCVvQzxa5BR2roBkvaC3ynRJW1jB6O_2meIDv5LQnBfEIqi52km0k8uu8aj9RCMmGov4jjhw/s1600/23490403293_41b5b5f04b_z.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJYZTCmIdYpE47CujPpGVdifBcozcNfubA1xjov1HB0etoi_M-VwOHJOZay08hbDdnmmezCVvQzxa5BR2roBkvaC3ynRJW1jB6O_2meIDv5LQnBfEIqi52km0k8uu8aj9RCMmGov4jjhw/s640/23490403293_41b5b5f04b_z.jpg" width="640" /></a><i><br /></i>
<i><br /></i>
<i><br /></i>
<i><br /></i><br />
<br />Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-53973269971018837942016-01-29T12:57:00.001-08:002016-01-29T12:57:29.501-08:00Õnne valemInimesed on imelikud. Ma ei taha solvata, sest ma kuulun ise ka siia hulka. Aga ma ei saa ka eitada, et ma pole imelik. Ma olen ka inimene. Kõigest inimene. Kui tihti me vabandame selle lausega enda tegusid. Me õigustame tegusid ja olukordi sellega, et me oleme kõigest inimesed, kui absurdne. Või siis mitte, kui mõelda sellele, et need kõigest inimesed oleme me ise ja me süüdistme tegelikult vaid iseenda. Vahet ei ole, et olen ise ka inimene, ma tahan ka inimkonda süüdistada. Inimkonda ja ühiskonda, keskkonda. Ma tahan nii väga kedagi süüdistada, aga ma ei oska tegelikult kedagi otseselt, sest ma ei tea kes süüdi on. Kes on süüdi selles, et inimesed on imelikud? Miks nad on? Kas nad peavad olema? Tegelikult ei ole mul vahet. ei ole vahet senikaua kuni see valusalt minuni jõuab. Ma ei tea tegelikult kas see on valus või olen ma lihtsalt liiga sügavalt pettunud. Ma ei saa nimetada ühte inimeste kelle peale ma on viha välja tahaksin välja valada, sest siis ma ilmselt oleks seda juba teinud. Jah, ma oleksin talle arvatavasti kõik näkku öelnud. Ma tahaksin praegu ka, aga ma ei tea kellele, sest ma ei tea kes on süüdi. Kas mina olen süüdi selles, et ma tahan vahepeal olla õnnelik? Kas teie olete süüdi, et te mind sellepärast hukka mõistate? Pisut valus ehk on kuulda kui kõik see mille nimel pingutad tundub teiste jaoks veider. Lausa nii veider, et mul soovitatakse abi otsida. Peaksin vist olema õnnelik, et hullumajabrigaad pole veel mu uksele koputanud ja mind vastu tahtmist valgete seinte vahele rahunema pannud. Ma olen terve elu püüdlenud õnnelikkuse ja naeru poole. Teie olete. Me kõik oleme. Ja püüdleme edasi. Aga miks on siis nii raske lasta olla inimesele õnnelik? Miks naereva ja energilise inimesena peaksin abi otsima, miks ei kästa mul otsida abi kui ma olen mures, kurb, stressis, masendused, kui kõik on kõige halvemini, kui raske on oma eluga endasi minna, kui tundub kergem alla anda. Kui on pohui. Kõigest. Miks ma sellel hetkel pole kuulnud kordagi neid sõnu? Inimesed ei märka. Ja ei taha märgata. Tänapäeva maailmas tundub olevat tavaline kui sa oled kurb ja depressioon on su üle võimust võtnud, sest kedagi ei koti. See on nii igapäevane, nii tavaline. Ja nii kurb. Kurb on see, et naer ja rõõm tunduvad iga päevaga ühe enam muutuvat haruldaseks. Võib-olla jõuame niimoodi maailma kus kellelegi muige näole saamine läheb tähtsatesse riigipaberitesse kirja. Mul ei ole valus, ma ei ole kurb. Sest nüüd tuleb hetk, kui minul on pohui. Mind juba ammu ei koti mida minust arvatakse. Ja mida suuremaks ma kasvan, mida vanemaks saan, seda vähem see mind kotib. Sest, kas mina lasen võtta endalt õnnelikkuse, selle killukese, mis mu see on, lihtsalt sellepärast, et see tundub teistele veider? Ka teie lasete? Kas olla õnnelik ei olegi teie eesmärk? Kui ei ole, siis mis üldse on?<br />
Aga mul on teist, kes te peate naeru ja õnne, energilisust imelikus, veidraks, kahju. Sest teil on tõeliste väärtuste hindamine jäänud tahaplaanile. Kurb, Kuid rohkem teil kui minul.<br />
<br />
<br />
M♥Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3517229894133983094.post-72687504632272149862016-01-09T06:27:00.001-08:002016-01-09T06:27:08.476-08:00Mu sees, mu sees on paradiis<i>Andke mul andeks et tunnen nii palju kuid vähe tehtud saan</i><br />
<i>Mul on lootus et kord oma tunded vallutan</i><br />
<i>Sest maapeal on paradiis mu jaoks</i><br />
<i>Kusagil siin </i><br />
<br />
<i>...Sest mu higine käsi võib olla päästja kui elu on väsind</i><br />
<i>Mu sees, mu sees on paradiis teie jaoks</i><br />
<i>Kusagil siin</i><br />
<i><br /></i>
<i>"Paradiis"-Mari Pokinen</i><br />
<i><br /></i>
<i><br /></i>
Kedagi ei huvita kui palju oled sa haiget saanud, kedagi ei huvita milline oli su minevik, kedagi ei huvita negatiivsus. Kõiki huvitab see kuidas sa sellest valust üle oled saanud, kuidas sa sellega elama õppinud oled, kõiki huvitab mida sa minevikult õppinud oled, kõiki huvitab su postiivsus ja sinu tugevus.<br />
<br />
Miks siis elada negatiivsuses ja nõrkuses? Miks ennast salata ja vihata, miks keskenduda enda ja maailma vigadele. Igas inimeses on midagi head, ma olen selles kindel. Ja iga ühe jaoks on siin maapeal paradiis. Iga ühe jaoks on kuskil koht kuhu ta kuulub, aga võtab aega et see koht leida ja võtab aega et leida enda kõrvale inimesed, need õiged inimesed, kes meid hinnata oskavad. Ja sellejaoks et leida see oma koht ja oma inimesed, peame kohtuma valede inimestega ja käima valedes kohtades. Alles siis oskame väärtustada seda mis tõeliselt tähtis. Ja me peame olema piisavalt tugevad et jõuda sinna paradiisi kus ootavad meid meie inglid. Ja enne kui hakkame oma elu tõeliselt elama ja tõeliselt oma rada ja oma kohta siin maailmas otsima, peame leidma iseend. Peame uskuma, et mina olengi see, kes saab midagi ära teha, mina suudan. Ma kukun, aga ma tõusen, ma tõusen ja parandan haavad. Ja iga järgnev arm näitab seda, et ma olin piisavalt tugev et võtta riske. Ainult tugevad inimesed tõusevad kukkudes ja naeratavad kuigi endal on veritsevad haavad. Kas siis välimiselt või sisemiselt. Ja sina! Sina oled ju tugev? Ja tõused üles, lükkad selja sirgu ja näitad maailmale, mida sa väärt oled. Sa täidad oma unistused, sest põhieesmärk siin elu on täita kõik või enamus oma unistusi. Ükskõik kui hullud need on, ükskõik mida teised inimesed või maailm sellest arvab. See on sinu elu, ja seda on üks. Millal veel sa neid unistusi täidad kui mitte kohe ja praegu?<br />
<br />
Mina isiklikult olen inimene kes unistab suurelt, kohati võib-olla liiga suurelt. See võib olla kohati piinavalt valus, aga see on enamasti meeletult hea<br />
<br />
Sinu elu on sinu otsustada, see rada on sinu käia.<br />
Otsusta kas julged käia tundmatud rada ja leida see mida armastad või kordad vanu radu ja ootad et armastus leiab sinu<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipU2Q8vBr-hnS0KfEHlNbIzRjGqhxyckxdHzyNE_8Vvx5acXzJ89iIZIHyUj-qOSL8Oa-pQ9EoL-3RKBRlV0t3ma7yF17sDnfagyHXJ4wDwQLpKSz7FQeoyrn5lW5ahvfVK4aBhhdi6zQ/s1600/24117553725_c508acc945_z.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="344" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipU2Q8vBr-hnS0KfEHlNbIzRjGqhxyckxdHzyNE_8Vvx5acXzJ89iIZIHyUj-qOSL8Oa-pQ9EoL-3RKBRlV0t3ma7yF17sDnfagyHXJ4wDwQLpKSz7FQeoyrn5lW5ahvfVK4aBhhdi6zQ/s640/24117553725_c508acc945_z.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhHoV_M6e3kaplFm4oMB2yFaRzLqLWVPREeyETicTmaKwj54UvgvTbYUMczg4gL1cA9z7GbLhmuxaYwrvB6PmGR6XlnRKJ-6rDXsLtAZzW0sj1LAvT3xtCtTahlRhcU8oRRAx0Lp4xtOP8/s1600/24119673365_41f8f18410_z.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="378" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhHoV_M6e3kaplFm4oMB2yFaRzLqLWVPREeyETicTmaKwj54UvgvTbYUMczg4gL1cA9z7GbLhmuxaYwrvB6PmGR6XlnRKJ-6rDXsLtAZzW0sj1LAvT3xtCtTahlRhcU8oRRAx0Lp4xtOP8/s640/24119673365_41f8f18410_z.jpg" width="640" /></a></div>
<br />Maarjahttp://www.blogger.com/profile/13386220545742853803noreply@blogger.com0