Töövarjupäev.
Vahva.
Noh, esialgu võib-olla mitte kõige vahvama. Eriti kui nädal
või nii enne seda päeva sa alles avastad et aa ma pole veel otsustanud mida ma
tahan. No seda "mida ma tahan?" küsimust esineb mul ühes päevas
rohkem kui korra, nii, et see mind imestama ei pannud tegelikult. Mind ajas
kergelt paanikasse aga see, et ma pean nüüd ja kohe otsustama, muidu on mu rong
läinud. Tunne oli küll juba nagu seisaksin vanas vaksalis, millest saadetakse
teele viimne rong ja lihtsalt seisaksin ja ootaksin mitte midagi tegemata,
mitte ühtegi sammu astumata. Ma siis ikkagi otsustasin sellele rongile astuda.
Võtsin appi sõbra Google'i ja hakkasin Eesti teatreid läbi kammima. Jah,
TEATREID! Sest mitte miski muu siin maailmas ei köida mind niimoodi! Kuna ma
juba näitleja elu kõrvalt näinud olin, siis mõtlesin uurida ka ühe etenduse
jõudmist näitlejateni, jõudmist lavani. Kõige kasulikumana selle uurimiseks
tundus olevat ühe lavastaja sabarakuks hakkamine. Aga no jeesus, millise
lavastaja? Neid eksisteerib meie toredas väikses Eestis ka ikka hulga ja kuidas
leida parimatest parim? Ega ma ei tea, ma ei usu et leidsingi. Ah mida? Selles
suhtes, et ma leidsin oma ala professionaali jumal küll! Ain Mäeots isiklikult!
Aga neid on kindlasti veel. Noh, miks siis tema? Te küsite. Või ei küsi. Aga
igatahes ei oska ma kohe vastatagi. Tundus sümpaatne onu, väga andekas on ka.
Viskasin siis ühe motivatsioonikirjalaadse kirjutise talle meilile ja enne kui ma
pilgutada jõudsin käis tuttav kõll meilboxist ja oli jaatav vastus Ain
Mäeotsalt. Mission completed juhuu! Noh kui nüüd aus olla, siis ma jõudsin
tervelt mitu tundi vastust oodata ja panna valmis ka mõned varu varjutatavad.
Ilmselgelt asjatu vaev. Selle eest sain kasuliku päeva Tartus, Vanemuises.
Kasulikkus ei peitunud selle laheduses ega kuulsuste järgi jooksmises nagu
arvata võib. Jah see oli ka kõik all fun, aga peamine kasulikkus peitus selles,
et see on üks variant, milline ma võin tulevikus välja näha. Mida rohkem
minuteid ma lavastaja elu nägin, seda tõenäolisem see tundus. Lavastaja Maarja
Evert ei kõla mitte kuidagi moodi veidralt enam.
Lavastaja on etenduse
hing, põhi. Tema ütleb kuidas ja miks. Kõik käib tema tahtmise järgi, loomulik.
See osa mulle selle ameti juures meeldibki, enda tahtmise saamine. Lavastaja
peab olema aga meeletult osav. Uuh god, kus valgust kuhu, millist, millisena
heli kostab, kes mängib ettevaatlikult, kellel tuleb tegelase kartlikkuse
asemel näitleja kartlikkus välja. Kes, miks, kuidas, mida muuta, milline on
täiuslik. Lavastaja märkab kõike. Ka kõike seda, mida ehk publik ei märkagi,
aga mis on nii oluline, sest etendus peab olema realistlik. No päriselt ka,
lavastaja peab tundma kõike, kõigest aru saama. Valgusest, helist, muusikast,
koreograafiast, kõigest. Ja ta peab sellest tegema ühtse perfektsuse ja see on
maru äge! Ja härra Mäeots oli äge! Mul oli nii huvitav (jälgisin etenduse
esimese vaatuse esimest täisproovi + üksikuid stseene), et ma unustasin
vahepeal süüa ehk et ma olin päeva lõpuks nii näljas, et kõht reaalselt
valutas.
Üldse on elu teatris äge, need inimesed, see
loominguvabadus, see keskkond. Jah, jah, jah! Astusin päeva lõpus Vanemuisest
välja nägu rohkem naerul kui kunagi varem ja hinges teadmine, lõpuks ometi
selgus! Jah, ma ei tea veel, mida ma täpselt teha tahan, tulevikus, aga ma tean
nüüd kindlalt, et mu töökohaks, mu teiseks koduks, saab teater! Peab saama! Ma
ei kujuta ennast enam mujal ette.
Nii, et let's go and
make dreams a reality!
Vaade koduaknast
