-Maarja Evert 2017
Elagu Eesti!
Mul on uhke olla eestlane. Ma ei räägi seda sellepärast, et täna on taaskord Vabariigi sünnipäev ja oma riigile mōtlemine on ootuspärane. Ma räägin, seda sellepärast, et ma tunnen nii. Sellepärast jagan täna teiega oma mōtteid, mitte kellegi teise kōnesid, laule, loomingut. Ma olen tõeline patrioot, ma ei karda öelda, et armastan Eestit ja seda tōsiselt mõelda. Mulle toob külmavärinad üle keha ja pisarad silma laul "Ärkamise aeg", minu jaoks on uhkuse asi laulda hümni ja tähtis joosta selle jaoks lava tagant saali, et seda koos oma rahvaga teha. Minu jaoks on riik midagi rohkemat. See on tunne, see on elulaad. See ei tähenda, et poleks kunagi mōelnud siit lahkumisele ja et mul poleks seda hetkelgi plaanis. See ei tähenda, et ma külma ilma armastaksin. See ei tähenda, et ma kõigega rahul olen. See tähendab, et olen eestlane ja eestlus on mul südames. See on midagi, mida saab pesta maha või nurka visata. See on, ja see jääb.
Mul oli au oma tundeid ja mōtteid ka teiste Tarvastu valla elanikega jagada Vabaduse Jaani juures ja mul on au neid samu mōtteid nüüd ka teiega jagada ehk mu kōne on teie ees! Mōelgem siis kaasa!
Täna tähistame üheskoos Eesti Vabariigi 99. aastapäeva!
Meie oma valla kirjanik Valdur Mikita on öelnud: “Eestlane on see, kellel on ühes käes Skype ja teises seenenuga.” Eestlane ongi oma olemuselt ühest küljest uuenduslik ja tahab jõuda linnastunud maailmale järele, teisest küljest armastab aga oma rahvust ja seda imelist loodust.
Mina olen harjunud sügisel panema jalga kummikud, minema metsa, hingama sisse värsket õhku ja korjama korvi seeni täis. Ma tean ka täpselt, kust piim poelettidele saab, kuid tänapäeva laps ei pruugi seda enam teada. Üha enam pakitakse asjad ja kolitakse maalt linna ja sellega unustatakse lihtsad tarkused loodusest. Varsti ongi ehk olukord, kus pealekasvav põlvkond naerab välja meid, kui räägime lüpsmisest või munade korjamisest, sest neid saab ju poest ning nende laste teadmised loodusest piirduvad filmidega või põhinevad vaid loodusmuuuseumidel.
Ja võib-olla on varsti sellel põlvkonnal õigus ja piim tulebki meie jaoks poest, sest juba praegu on Eesti piimatööstus halvas seisus ja võitleb kitsikuses, et meie Eestil oleks oma piim ja oma kirev elu maal. Linnastumine on muutnud kõigil taluperemeestel ja põllumajanadusega tegelevatel tööstustel elu raskeks ja ühel päeval peab ehk kunagine piimafarmi omanik ka poest piima ostma.
Hetkel on kirgikütvaks teemaks ka võõramaalaste sisserännne meie Eestisse. Erinevad rahvad küll rikastavad, aga ühel heal päeval võivad saada välismaalaste kombed ja traditsioonid meie maal domineerivaks ja meie oma pikkade aastatega väljakujunenud kultuur hääbub. Meie kasuks räägib aga see, et eestlus on meil kõigil sügaval südames ning väiksed rahvad ja kogukonnad väärtustavad oma pärimust ja on võtnud oma südameasjaks seda elus hoida. Võtame või meie oma Mulgimaa-meile on mulgi pidu, kus lauldakse meie oma rahvalaule ja tantsitakse nende saatel; meil antakse välja Hendrik Andamsoni nimelist murdeluulepreemiat mulgikeelse loomingu eest. Samuti on igale eestlasele olulise tähendusega Tallinnas toimuv tantsu-ja laulupidu. Üks, mis kindel: nii kaua kui on inimesi, kes kultuuri hindavad, see ka püsib.
Väljaränne ja linnastumine on avaldanud negatiivset mõju sellele eestlasele, kellest Valdur Mikita on kõnelenud. Lisaks Skype-ile ihaldame oma kätte ka Facebooki ja Instagrami ja seetõttu ei jätku meie soojades pihkudes ruumi enam seenenoale, kuid südames ihkame ju ikka näha oma lapselapsi koduuksel särava näo, kollaste kummikute ja väikese seenenoaga, mistõttu on eriti oluline meie oma panus rahvastiku vähenemisest ja paiknemisest tingitud probleemide lahendamisse.
Nagu ajalugu on näidanud-hoides kokku suudame ka kõige raskematest oludest väljuda võitjatena. Tundkem siis uhkust oma riigi üle, tundkem uhkus oma rahvuse üle. Hoidkem kokku. Mitte ainult täna, vaid ka homme, ülehomme, aastate pärast. Tundkem rõõmu enda olemusest ja päritolust ning tundke rõõmu oma riigist!
Head Eesti Vabariigi 99. aastapäeva!
-Maarja Evert 2017
