EV100 Rukkilill tordil või kahel

Ma teen tihti asju, mida ma ei mõtle ja aega-ajalt leian end mõtlemas asjadele, mida olen tegemata jätnud. Õppinud olen seda, et tuleb teha peamiselt seda, mida armastad, või siis seda, mida peab tegema. Ja ka mul on üks sülem asju, mida ma sügaval südames meeletult armastan teha, aga ma poleks arvanud tegelikult, et sinna hulka mahub ja kunagi täieõiguslikult kuulub ka kõnede pidamine. Selles on midagi. Noh, kohe kindlasti see, et see meeletu tähelepanuvajadus, mis minus peitub, saab rahuldatud ja mu edevusejumalanna saab  mu paremal õlal rõõmsalt tantsu lüüa. Aga selles on tegelikult veel midagi. Ma tunnen, et ma saan mingisuguse "looma" endast välja lasta, öelda seda, mida ma tegelikult ka mõtlen ja mitte endale hommikuti ja õhtuti peeglisse, vaid laiemale auditooriumile, oma inimestele. Ma tunnen, et ma saan inimetele anda ja inimesed on valmis kuulama, kaasa mõtlema. Ehk on see see miski, mille pärast "kulutasin" nii palju aega ja energiat, miks sõitsin kilomeetreid, miks olin. Seda tegin ja teen alati suurima hea meelega ja mul on suur au olnud vabariigi aastapäeval juba 3. korda sõna võtta, seekord siis uue Mulgi Majaka ees.

Samuti oli mul au veeta õhtu toredate inimeste ja hea söögiga Viljandi valla EV100 aktusel. Siiras naer, naljad, lõbusad jutud ja koosveedetud omad hetked, vahepeal ei olegi lõõgastuseks ja muredest välja astumiseks muud vaja. Mul oli äärmiselt armas õhtu hea muusika ja seltskonnaga aitäh! Ja mis muidugi kõige parem oli, oli söök. Kilu võileivad, millest said vahepeal heeringa omad, torditükk, millest sai kaks. Täielik nauding. Julgen kohe niimoodi avalikult öelda, et kavatsen täna ka mõnuga magusat süüa, sest mis sünnipäev see ainult kapsa ja kaalikaga tegelikult oleks? Ja tegelikult, mis see minu heietus kõnepidamisest on, kui enamik teist ei kujuta ettegi, mis võis minusuguse neiu suust välja tulla. Pean ära mainima, et te jäite ikkagi suurest osast ilma, sest lugedes ei saa päris seda tunnet, mida mina edasi anda püüdsin, aga mingi ettekujutuse ma annaksin teile ikkagi, edev nagu ma olen. Täies mahus kõne täielikult teie ees!

Lugupeetud kohalviibijad, kallid kaasmaalased! Eestlased! Eesti!

Kujutlegem ette. Kujutlegem ette sügavat stagnatsiooniaega Eestis, Mustlas, aastat 1988. Kujutlegem ette kolme  põnevil silmapaari ööpimeduses helkimas, kolme rinnus rahutult pekslevat süda, mis kord ärevuse, kord hirmu nime kannavad. Kujutlegem ette neid sel ajal haruldasi, odavalt ostetud välismaiseid talvetosse, mille jäljed 30 aasta taguses veebruarikuises Mustlas võinuks tähendada noormeestele vanglatrelle, kujutlegem ette neid tosse ööl vastu 24. veebruari 1988 ärevalt krudisedes lumele jälgi voolimas, teadmata siis veel, et need jäljed ei jää vaid lumele, vaid on kord juba astudes kirjutanud end kodukoha südamesse ja Eesti ajalukku. Need samad süütud jäljed ja teinegi paar on põhjuseks, et heiskasime täna hommikul just siia Eesti vabariigi lipu. Kujutlegem ette siis ka seda, kuidas tegid seda 3 noormeest 30 aasta taguses pakases. Ohtlikult, hulljulgelt ja mässumeelselt, aga 30 aastat tagasi tõesti lehvis ärevalt 24. veebruari varahommikus tänase trikoloori asemel suusakepi otsa seotud päris ehtne eestiaegne poolpuuvillane sinimustvalge. Mõelgem selle peale. Just selle peale, mis paneb küll kolme noormeest võtma ette nii ohtliku julgustükki nii äreval ajal? Me võime liigitada seda mässumeelsuse või hulljulguse alla või nimetada seda uljaks tembuks või pisikeseks vembuks. Võime lugeda, mis tahes emotsioone või ajendeid ja kujutleda ette, mis toimus nende noorte meeste peas, aga sügaval südames teame ehk kõik, et selle taga oli vähemal või suuremal määral ikkagi ka see, mida tähistame täna siin, see kes oleme ja kellena vabasse maasse hingame. See, kelleks end sügaval südames tegelikult peame. See, millest tegelikult sajaga hoolime. Julgen ette kujutada ja täna valjult vabasse Eesti õhku puhtas eesti keeles öelda, et selles teos oli eestlust. Seda tunnet. Tunnet, mida ei saa küll katsuda kahe pehme käega, kuid mida saab hoida, ehk mitte neis kahes raskustest räsitud pihus, kuid südames soojas kindlasti. See tunne. See on kaevatud siia samasse musta mulda, millel tallume radu mälestustesse. See viheldakse välja pühapäevaõhtuti kasevihtadega saunalava. See heisatakse uhkusega vardasse igal tähtsal päeval. Seda korjatakse suvel põllult ja see päästetakse valla iidses rahutoovas metsas. See lõigatakse  sügisel maalt ja pistetakse naerul suu ja rõõmsa meelega oma kahe kuldse käega punutud korvi. See süüakse sisse mulgipudru ja seapraega ning juuakse verre kodumahla ja värske piimaga. Seda kantakse laulu- ja tantsupeol ja seda kantakse südames. Igavesti. See ongi eestlus, Eesti. Ja sellepärast on oluline mäletada. Nagu laulis ka Chalice: "Ei lõika keegi läbi meie juuri. Tean, kes ma olen, kui mäletan, kes ma olin". Mäletagem siis aastat 1988, neid samme ja rahutult pekslevaid südameid, kui vaatate üles Mulgi Majaka poole, üles selle vabal maal vabas õhus uhkusega lehviva sinimustvalge poole. Ja ma ei eeldagi, et leiate hetke või kaks igas päevas, et mõelda sellele, mis oli, sest tänases Eestis on oluline mõelda ka sellele, mis tuleb, aga ma loodan, et me kohtume, kui mitte varem, siis aasta pärast, siin samas Mulgi Majaka esisel platsil ja jätame igal järgneval aastal nende kolme noormehe auks ka enda jäljed sellesse loosse, Eesti loosse. Saagu Mulgi Majakast ja tänasest esimesest kohtumisest siin traditsioon, et me mäletaksime, seda, kes me olime ja seda, milleks on võimeline üks tunne. Tunne, mida küll keegi ei näe, kuid mis voolab meis kõigis, mis meid kõik ühtseks rahvaks seob.
Ja kui me mõtleme ehk, et polegi Eestile veel midagi kinkinud, siis see, et seisame täna siin, kahe jalaga kindlalt Eestimaa veidi konarlikul pinnal, et hingame homsesse Eestimaa rinnalt. See on ehk suurim kingitus, mille oleme teinud ja sellest piisab, kui oleme ja kui mäletame.

Head vabariigi 100. aastapäeva!