Pages

Friday 29 January 2016

Õnne valem

Inimesed on imelikud. Ma ei taha solvata, sest ma kuulun ise ka siia hulka. Aga ma ei saa ka eitada, et ma pole imelik. Ma olen ka inimene. Kõigest inimene. Kui tihti me vabandame selle lausega enda tegusid. Me õigustame tegusid ja olukordi sellega, et me oleme kõigest inimesed, kui absurdne. Või siis mitte, kui mõelda sellele, et need kõigest inimesed oleme me ise ja me süüdistme tegelikult vaid iseenda. Vahet ei ole, et olen ise ka inimene, ma tahan ka inimkonda süüdistada. Inimkonda ja ühiskonda, keskkonda. Ma tahan nii väga kedagi süüdistada, aga ma ei oska tegelikult kedagi otseselt, sest ma ei tea kes süüdi on. Kes on süüdi selles, et inimesed on imelikud? Miks nad on? Kas nad peavad olema? Tegelikult ei ole mul vahet. ei ole vahet senikaua kuni see valusalt minuni jõuab. Ma ei tea tegelikult kas see on valus või olen ma lihtsalt liiga sügavalt pettunud. Ma ei saa nimetada ühte inimeste kelle peale ma on viha välja tahaksin välja valada, sest siis ma ilmselt oleks seda juba teinud. Jah, ma oleksin talle arvatavasti kõik näkku öelnud. Ma tahaksin praegu ka, aga ma ei tea kellele, sest ma ei tea kes on süüdi. Kas mina olen süüdi selles, et ma tahan vahepeal olla õnnelik? Kas teie olete süüdi, et te mind sellepärast hukka mõistate?  Pisut valus ehk on kuulda kui kõik see mille nimel pingutad tundub teiste jaoks veider. Lausa nii veider, et mul soovitatakse abi otsida. Peaksin vist olema õnnelik, et hullumajabrigaad pole veel mu uksele koputanud ja mind vastu tahtmist valgete seinte vahele rahunema pannud. Ma olen terve elu püüdlenud õnnelikkuse ja naeru poole. Teie olete. Me kõik oleme. Ja püüdleme edasi. Aga miks on siis nii raske lasta olla inimesele õnnelik? Miks naereva ja energilise inimesena peaksin abi otsima, miks ei kästa mul otsida abi kui ma olen mures, kurb, stressis, masendused, kui kõik on kõige halvemini, kui raske on oma eluga endasi minna, kui tundub kergem alla anda. Kui on pohui. Kõigest. Miks ma sellel hetkel pole kuulnud kordagi neid sõnu? Inimesed ei märka. Ja ei taha märgata. Tänapäeva maailmas tundub olevat tavaline kui sa oled kurb ja depressioon on su üle võimust võtnud, sest kedagi ei koti. See on nii igapäevane, nii tavaline. Ja nii kurb. Kurb on see, et naer ja rõõm tunduvad iga päevaga ühe enam muutuvat haruldaseks. Võib-olla jõuame niimoodi maailma kus kellelegi muige näole saamine läheb tähtsatesse riigipaberitesse kirja. Mul ei ole valus, ma ei ole kurb. Sest nüüd tuleb hetk, kui minul on pohui. Mind juba ammu ei koti mida minust arvatakse. Ja mida suuremaks ma kasvan, mida vanemaks saan, seda vähem see mind kotib. Sest, kas mina lasen võtta endalt õnnelikkuse, selle killukese, mis mu see on, lihtsalt sellepärast, et see tundub teistele veider? Ka teie lasete? Kas olla õnnelik ei olegi teie eesmärk? Kui ei ole, siis mis üldse on?
Aga mul on teist, kes te peate naeru ja õnne, energilisust imelikus, veidraks, kahju. Sest teil on tõeliste väärtuste hindamine jäänud tahaplaanile. Kurb, Kuid rohkem teil kui minul.


M♥

Saturday 9 January 2016

Mu sees, mu sees on paradiis

Andke mul andeks et tunnen nii palju kuid vähe tehtud saan
Mul on lootus et kord oma tunded vallutan
Sest maapeal on paradiis mu jaoks
Kusagil siin 

...Sest mu higine käsi võib olla päästja kui elu on väsind
Mu sees, mu sees on paradiis teie jaoks
Kusagil siin

"Paradiis"-Mari Pokinen


Kedagi ei huvita kui palju oled sa haiget saanud, kedagi ei huvita milline oli su minevik, kedagi ei huvita negatiivsus. Kõiki huvitab see kuidas sa sellest valust üle oled saanud, kuidas sa sellega elama õppinud oled, kõiki huvitab mida sa minevikult õppinud oled, kõiki huvitab su postiivsus ja sinu tugevus.

Miks siis elada negatiivsuses ja nõrkuses? Miks ennast salata ja vihata, miks keskenduda enda ja maailma vigadele. Igas inimeses on midagi head, ma olen selles kindel. Ja iga ühe jaoks on siin maapeal paradiis. Iga ühe jaoks on kuskil koht kuhu ta kuulub, aga võtab aega et see koht leida ja võtab aega et leida enda kõrvale inimesed, need õiged inimesed, kes meid hinnata oskavad. Ja sellejaoks et leida see oma koht ja oma inimesed, peame kohtuma valede inimestega ja käima valedes kohtades. Alles siis oskame väärtustada seda mis tõeliselt tähtis. Ja me peame olema piisavalt tugevad et jõuda sinna paradiisi kus ootavad meid meie inglid. Ja enne kui hakkame oma elu tõeliselt elama ja tõeliselt oma rada ja oma kohta siin maailmas otsima, peame leidma iseend. Peame uskuma, et mina olengi see, kes saab midagi ära teha, mina suudan. Ma kukun, aga ma tõusen, ma tõusen ja parandan haavad. Ja iga järgnev arm näitab seda, et ma olin piisavalt tugev et võtta riske. Ainult tugevad inimesed tõusevad kukkudes ja naeratavad kuigi endal on veritsevad haavad. Kas siis välimiselt või sisemiselt. Ja sina! Sina oled ju tugev? Ja tõused üles, lükkad selja sirgu ja näitad maailmale, mida sa väärt oled. Sa täidad oma unistused, sest põhieesmärk siin elu on täita kõik või enamus oma unistusi. Ükskõik kui hullud need on, ükskõik mida teised inimesed või maailm sellest arvab. See on sinu elu, ja seda on üks. Millal veel sa neid unistusi täidad kui mitte kohe ja praegu?

Mina isiklikult olen inimene kes unistab suurelt, kohati võib-olla liiga suurelt. See võib olla kohati piinavalt valus, aga see on enamasti meeletult hea

Sinu elu on sinu otsustada, see rada on sinu käia.
Otsusta kas julged käia tundmatud rada ja leida see mida armastad või kordad vanu radu ja ootad et armastus leiab sinu