IGNORANTSU Riho

Hola amigo!

Pole ammu näinud, mis? Näinud kohe kindlasti mitte. Ükskõik, kes Sa seda postitust ka praegu ei loeks, ma arvan, et sellest on pikalt aega möödas, kui teineteise silmades kohtusime. Või, kas üldse oleme kohtunud kuskil väljaspool neid lauseteks vorbitud sõnu? Aga ma ei heida meie olematuid kohtumisi Sulle ette. Endale võiks, aga nagu ütles üks mu välimaalasest tuttav: „It’s life“. Elu on kiire. Minul on elu, Sinul on elu. Päev tuleb ja päev läheb ja kaugus lahutab tahest tahtmata. Kui mitte südameid, siis pilke kindlasti. Võibki tõesti olla, et see üks kord elus pole mina süüdi ja ma võin kallata enda asemel hoopis elu vihast röökivate ja kurbuses vaikivate sõnadega üle. 

Ja võib ju olla, et me ei peagi nägema. Ma ei pea olema kohtunud Su siiraste silmadega ega teadma Su kirjutamatut lugu, selleks et siia kirjutada. Ja selleks ma siin ju olen. Et kirjutada. Ja kuigi kaugus on röövinud pilke, siis loodan siiralt, et see pole lahutanud meie südameid.

Ma võiks vajuda piinlikusest laukasse või põleda eriti eredalt põrgus, aga ma otsustasin end otse teie ees häbiposti lüüa. Vaikus me vahel on nii pikalt kestnud, et tõesti natuke häbi on seda numbritesse ümber sõnastada ja sellepärast ma seda ka ei tee. Eriti agarad leiavad tee numbriteni ise, nagu ikka. Ma tegelikult üldse ei imestaks, kui mu lugejad on mu ammu minevikku kirjutanud, jätnud vähemalt aastasse 2017, ja ka seda ei heida ma teile ette. Aga mul on hea meel, kui Sa loed praegu seda rida siin, seda sissekannet. Tea, et sa oled üks ütlemata tore sell ja naerata, sest Sina oledki minu inspiratsioon!

Ma hakkasin uuesti kirjutama, sest ma tahtsin. Teeme selle kohe selgeks eks. Mul ei ole mingit mul-tuleb-nii-äge-periood-elus või mul-on-nii-palju-mida-jagada asja. Tegelikult ma ise arvan, et mu elu on ikka üks suur seiklus juba olnud, ma olen ikka päris päris vingeid asju teinud ja teen ka edaspidi, aga hetkel ei tabanud mind mingi vapustus või hull tegemiste-toimetuste periood. Mind tabas üks väike, aga suur kirg, tahe. Tahe kirjutada. Mitte, et ma ei kirjutaks. Luuleridu ja isegi kõnesid tuleb mu sulest aega-ajalt küll. Aga siin blogis kestis haudvaikus juba liiga pikalt ja mina olin seda juba liiga pikalt ignoreerinud. Nii et, siin ma siis olen. Kirjutan juba kolmandat lõiku, aga polegi õieti midagi veel öelnud. Kusjuures, sellest oskusest on mul päris palju kasu ka olnud. Noh sellest "hämamisest". Eriti ülikoolis, sest mu kirjutised on toonud mulle maksimumi ja isegi punkte üle maksimumi. Kui teistel ei tule miinimum 2500 tähemärki kokku, siis mina vaevan oma pead sellega, et kuidas ja kust oma sõnu kärpida, sest maksimum 4000 tähemärki sai umbes poole peal (liialdus) ületatud. See selleks. Ma lihtsalt loodan, et sellest on edaspidigi rohkem kasu kui kahju. Vähemalt siin.

Kuulen teid küsimas "Aga miks see paus siis ikkagi sisse tekkis?"

Isegi mõtlen selle peale. Ma arvan, et mul oleks olnud millest kirjutada ja mul oleks olnud ka aega, et sellest millestki kirjutada.

Aga.

Ma mõtlen, et.

Mõtlen, kas tegelikult saab head sisu toota, kui sul pole ühtegi õlekõrt, millest kinni hoida või soovi oma aega üldse kuidagi kasutada? Ma mõtlen, et kui oled sisemiselt nii segaduses, et suuda homselegi mõelda, rääkimata tegelikult tänasest. Päris tume algus oli sügisel ja see pimedus kestis pikemalt, kui oleksin soovinud. Aga tänaseks on see läikima löödud, nii et sellel pikalt ei peatu. Mul oli lihtsalt äärmiselt raske ennast uude ellu sisse seada, sest ma kaotasin ühel hetkel rohkem, kui võitsin, olin rohkem, kui pidin. Aga nagu ma ütlesin, siis nüüd see särab nagu kuldkuul keset helesinist taevast. Ei, ma ei ütle, et mul nüüd kõik hästi on, aga tead, kui ma olin sellest otsatust stressist välja tulnud, ma mõtlen pigem, et harjunud sellega, siis ma ühel hetkel tundsin, et armastan. Tõeliselt. Ma leidsin oma tõelise armastuse ja selleks ei olnud kaks kätt hoidmas mul ümbert kinni, vaid selleks oli elu. Ma ei tea, mis oli see, mida ma armastasin või hindasin nii, et lausa naerusuil keset Tartu tänavaid kõndisin. See oli see miski rahulolu. Raske oli, aga ma olin rahul, olin õnnelik sellega, mis mul on, seal, kus olen. Kuidas? Ei oska öelda. Aga ma tahan seda uuesti tunda. See oli imeline. 

Minu viga ongi vist see, et liiga palju vaba aega on see, mis mõjub mulle vaimse katastroofina, aga katsun sellest üle olla. Ma mõtlen, et alates esmaspäevast ma ilmselt sooviksin, et mulle vabu hetki kahe peoga uksetaha tuuakse, sest lisaks tööle algab ka uus semester, nii et stressi jagub. Aga tõsiselt rääkides, siis eelistan 10 h tööpäeva kodus laisklemise asemel üsna kindlalt. Mis järgmisest nädalast saab? Ei tea. Ma ei tea, mis homsestki saab. Aga ma leian aega ka, et aega-ajalt kirjutada, seda ma tean.

Kuigi ma ei tea, millest ja mida ma kirjutama hakkan, siis ma arvan, et selle tänase laadseid emotsionaalseid väljaütlemisi hüppab ka kindlasti sisse, aga mu eesmärk on leida ka praktilisemaid vaatenurki, kui lihtsalt elust rääkimine, sest seda viimast võime sama hästi ka klaasikese veini ja taevatäie tähtede kõrvale harrastada.

Ma tahan eriliselt tänada neid inimesi, kes on mu blogi kohta küsinud ja ka pärast nii pikka pausi huvi uue sissekande vastu üles näidanud. Suur kummardus teile, kes te mu Instagrami küsitlusele jaatavalt vastasite. Teid oli äärmiselt meeldivalt palju ja teie olite viimane tõuge! Tegelikult kõige suurem aitäh mu parimale sõbrannale, sest kui tema oleks kasvõi üksinda EI öelnud ja seda ka mõelnud, siis ehk Sa poleks oma väärtuslikku aega mu uuele algusele siin praegu kulutanud.

Siinkohal on sobilik vist otsad kokku tõmmata. Kohtume juba õige pea. Ja kui ka vahepeal juhtub, et mu elu seisneb nädalate viisi voodis Kättemaksukontorit vaadates, siis nagu mu sõber ütles: "Elu ei peagi huvitav olema, see tuleb huvitaks kirjutada". Ja kui ka Sinul on miskit head soovitust mulle või mõni paeluv teema, millest hea meelega loeksid, siis joonista (kirjuta) mulle, arvestan Sinuga!

Paneme selle uuesti tööle ja kütame üheskoos tulevikku!

PS! Kui tahad mu sissekannetega esimesena kursis olla, siis pane like minu blogi Facebooki lehele!

Uute kohtumisteni!

Sinu Maarja