LEMBITU Et homne saaks parem

"Lembitu-kuningas ilma kuningriigita" - tingimata minu selle suve parim teatrielamus. Mitte, et ma nüüd hirmpalju ennast kultuurselt hariks või midagi (ilmselt leiaks tee teatrisse sagedamini, kui oleks sõpru, kelles sõna "teater" umbes samasuguseid tundeid tekitab nagu viieaastasel põngerjal pulgakomm). Kuid alati, kui mul võimalust on ja midagi võimast toimumas on, üritan end kohale vedada. Seekordki olin valmis astuma võitlusesse üksinda. Tähendab olin valmis võitlust vaatama üksinda. Mu maailma vahvaim sõber kinkis mulle pileti ja ma ei jõudnud mõeldagi, kui juba leidsin end Lõhavere linnamäe poole kihutamas. Lõhavere linnamägi on muidu ka ajaloohõnguline paik, kus meelsasti jalutada ja ajaloo tunnis õpitut meenutada, aga reede õhtul oli teiselpool piletikassat justkui teistsugune maailm. Astusin samm sammu haaval edasi, aga leidsin, et astun iga sammuga ajas aina tagasi ja tagasi. Päris mäe otsa jõudes oli tehnika ainuke, mis veel tänapäeva meenutas. Õhustik oli juba see, mis aitas tulevasse etendusse mugavalt sisse elada. 

Oma rõõmuks leidsin rahvamassist ka oma sõpru ja tuttavaid ja seadsin end nende kõrvale sisse ja olin sajaga valmis etendust nautima. 

Olgu siinkohal öeldud, et mulle etendus väga meeldis. Miks? 

Esiteks seetõttu, et mitmele ei meeldinud. Mitte, et ma oleks mingi põhimõttemees, kes armastab asju lihtsalt sellepärast, et teised vihkavad. aga ma leian, et see teeb asjad atraktiivsemaks.  Nii ka selle teatritüki. Mulle meeldib, et tänapäevases kergemeelses ja ilustatud maailmas suudetakse toota sellist kraami, mis kõnetab inimesi-kasvõi viisil, et sunnib poole etenduse pealt lahkuma (jah, seda juhtus Lembitul). Järelikult on etendus suutnud puudutada seda kõige valusamat kohta või on võitluses õrnalt aga kindlalt mõõgaga riivanud. Kui sa suudad teha midagi, mis suudab publikus ka negatiivset reaktsiooni vallandada, siis minu meelest oled teinud midagi vägevat! Kummardus lavastajale! 

Antud etendusele heideti ette selle jämekoomikat ja "vägistamist". "Karmid kriitikud" tundsid ilmselt piinlikust kerkimaks esimeseks teiste tunnete kõrval ja see muutus niivõrd talumatuks, et sundis jalad selga võtma ja tuhatnelja põrutama. Samas neelatakse isuga "Klassikokkutulekut" ja muid lihtfilm, mis klišeedest hullemini kui suved sääskedest kubisevad. Kusjuures Lembitu-tükk sellele märkimisväärselt alla jääb. Tegelikult see vägistamise temaatika suutis ka minus tekitada pisut negatiivseid vaateid, aga pigem sellest küljest, et seda ühte asja prooviti toppida sellesse etendusepurki liiga palju ja seda hakkas natukene üle ääre ajama. Õnneks imes kõrrega liialdused ära fakt, et tabav nali õiges kohas suudab unustada negatiivsed tunded. 

Rääkides najast, siis seda jätkus algusesse ja keskele ja lõppu. Kogu ajaloolisuse ja loo sügavuse juures suutis see stoori panna ka südamest naerma. Eriti meeldis mulle see kutt, kes Ümera all käinud oli ja selle järgi elu seadis. Lause "Aga me Ümera all.." suutis juba näole muige tuua. Ta saab minupoolt lemmiktegelase tiitli!

Muidugi oli üks mu lemmiknäitleja ka Kristjan Lüüs, kes suutis muidugi oma rolli hästi sisse minna, aga ilmselt ka sellepärast, et ta on ju meie Kristjan (loe: tunnen teda juba varasemalt) Pärast suur taplemist ajasime temaga ka paar sõna juttu ja tegime ka "fännipilte". Nii harva näeb, siis peab ikka jäädvustama ka eksole. Igatahes oli megavahva jälle näha. Ja kõik tänu mu lemmikule Kevinile, kes kasutas ära oma võimu ja mulle etenduse telgitaguseid ja muud näitas. Huvitav oli näha lava ka teistelt poolt, seda nii otsese kui ülekantud tähenduses! Kuuni ja tagasi Kev! Aitäh sulle! 

Omamoodi vahva oli ka see, et laval nii palju tuttavaid ringi vuras. Või, et üldse nii paljud inimesed oli rolli saanud. Taustanäitlejaid oli nii palju, et mu silm ei osanud neid kokku lugeda, aga jah, neid oli umbes täpselt palju. Ja see andis tervikule nii palju juurde ja see oli võimas! Igaüks ajas oma asja ja andis sellega oma osa tervikusse, mis kokkuvõttes superäge oli! 

Kõige vägevamaks kujunes muidugi lahing. Oli verd ja pisaraid, nagu lahingus ikka. Ja täitsa tõetruu mulje suutis jätta. Kogu etendus suutis. Ja ma olen väga rahul, et oma reede niimoodi veetsin. 

Lavastuses oli näha seda eestlaste jäärapäisust ja kodumaa-armastust, võitlust kuni surmani. Samuti võib selle kaugest minevikust ainest saanud loost tõmmata paralleele tänapäevaga, kohe rohkesti. Peabki ju olema ka meil, tänapäeva inimestel sellest loost midagi õppida. Oli nii peidetuid kui ka väga otseseid vihjeid. See oli lahe! 

Noh, kui ma päris aus olen, siis ma suutsin etenduse ikka niimoodi ära vaadata nagu mulle kombeks-korraldan midagi piinlikku või naljakat. Eks seegi kord. Vedasin enne etendust enda kondid ju tublisti tribüüni kõrgeimale reale ja kui parasjagu vihma kallama hakkas olin tubli ja tegin kiire jopevahetuse ja kohe nii kiire, et mu kallis nutitelefon tegi suure lennu alla murule. Õnneks oli ekraan juba katki ja selle pärast ma ei muretsenud. Ma tegelikult üldse ei muretsenud, enne kui sõber kõrvalt küsis, et noh, kavatsedki telefoni vihma kätte ligunema jätta või. Loll Maarja, rumal. Kerge paanika hakkas juba tekima, aga kui ma ümber jõudsin end keerata ja oma kadunud sõbrale julgustuseks lehvitada oli ta juba jalad alla saanud ja minekut teinud. Etenduse vaheajal jõudsin aga vaevalt tõusta, et oma kallist jooksusõpra otsima asuda nägin, et mu härra oli leidnud Peep Maasiku nimelised jalad ja härra lavastaja teavitas rõõmsalt kogu pealtvaatajaskonda, et keegi on toredasti telefoni lendu lasknud. Ja mitte, et mul vähe piinlik oleks olnud, lehvitasin lavastajale suurelt ja laialt, et noh peale lavastaja ikka kogu rahvas näeks, et mina olen see tubli lennutaja. 

Ühesõnaga etendus läks igati korda! 

 Ja mul on hea meel teie kõigi üle, kes te ka seda nägite! Ja ma kuulaksin hea meelega ka teie arvamusi, nii et kommenteerige, kirjutage ja joonistage julgesti!

Teie Maarja

WEEKEND "Kes on see DJ Christian Saburo ja miks mind peaks huvitama?"

"Weekendil" käisid?
Tore.
Mina ei käinud.
Ja te ei kujuta ettegi, kuidas ma seda igal aastal kahetsen. (Hiljuti olin seltskonnas, kus KÕIK üksteise võidu väitsid, et ei saa aru, mida sealt "Weekendilt" otsitakse, et see ei kutsu ju kuidagi. Ma lihtsalt istusin vaikuses.) Kahetsus on tavaliselt aga senikaua, kuni sellest suursündmusest umbes nädal mööda vuhiseb ja suuremad emotsioonid ja väiksemadki meediakanalid selle ümber tiirutamise lõpetavad. Siis seisan peegli ette ja kiidan ennast: "Tubli Maarja, teenisid raha selle kulutamise asemel."
Aga selle sama peegli ees võib näha mind ikka endale kordamas "Ükskord osaleme me "Weekendil" nagunii!".
Tegelikkuses fakt, et ma augustikuu esimesel nädalalõpul Pärnu rannas ei olnud ei tähenda, et ma sellest suursündmusest osa poleks saanud. Olgu Suured ja Võimsad Isandad tänatud- meil on ju sotsiaalmeedia! Igal aastal koosneb see inimestest, kes ei suuda piirduda üksikute videote jäädvustamisega vaid koormavad Snapchati ja Instagrmi ebakvaliteetse kraamiga üle. See jällegi ärgitab koju jäänud inimesi väljendama oma pahameelt selle üle, et "issand kõik kohad on seda "Weekendit" täis". Ühe sõnaga on "Weekend" üks tore üritus: kõik saavad vinguda! Eestlaste suurpüha! Võiks sellel ka "punaseks pühaks" muutma, jälle paar vaba päeva juures.
Asi, mille üle mina aga vinguda ei saa on, et mul nii vahva sõber on, kes mulle Alan Walkeri kontserdit jäädvustas, sest nagu eespool mainitud, ma ise rügasin kontoris tööd teha, aga Walker on armastus ja olin juba pisarate äärel (loe: lihtsalt tavalisest kurvem), sest jäin kontserdist ilma. Aitäh! Ja aitäh kõigile osalejatele, ma sain ilusa ülevaate ka Viljandist!
See, miks ma tegelikult "Weekendist" alles nüüd (issake, millal see festival üldse oli...) juttu teen on, okei jah, ma tegelikult oleksin saanud varem ka teha, aga teate, mu töö koosneb kirjutamisest ja ühes päevas liiga palju kirjutamist on liig. "Weekendi" ma aga tänase postituse teemaks ikkagi võtsin, sest esiteks on mul teile midagi toredat jutustada (õigemini kellegist toredast jutustada) ja teiseks on suurem "Weekendi" teema vaibunud ja ma kiusu pärast tahaks selle veelkord teemaks võtta.
Täna ma siis räägin teile ühest noormehest. Kes mind tunnevad, ma mõtlen mu lähedasemad sõbrad, kes mind päriselt tunnevad, teavad, et "noormeestest rääkimine" pole minu puhul just kuigivõrd eriline nähtus. Seekord ma luban, et toon ka teieni midagi uut. Kiku selle peale.
Ühesõnaga tuleb juttu DJ Christian Saburost. Kui sa käisid "Weekendil" või hoiad meedial silma peal, siis peaks see nimi sulle midagi ütlema. Sosistama kõrva ääres "Andekas noormees, Tulevikutäht". Kui mitte, siis tänu minule järgmine korda seda nime kuuldes see kindlasti juhtub.
Alustame aga kohe päris algusest.

Kes on see noormees?
Tegu on 19. aastase Viljandist pärit noormehega, DJ, kodaniku nimega Kuldar-Kristjan Kurg. Viljandlastele ilmselt tuttav kutt. Kristjan osales DJde võistlusel, kus võitja sai au osaleda "Weekend" festivalil. Seda Christian Saburo tegigi. Võitis ja osales "Weekendil"! Milline vägev kutt!
Sellest, kes see noormees on saad täpsemalt lugeda Sakalas ilmunud intervjuus, mille leiad siit. Mina räägiks teile aga noorhärra senise elu suurimast kogemusest, mida ta mulle lahkelt jagas!

 Kuidas esinemine Weekendil läks?
Christian Saburo rääkis, et esinemine läks tal väga hästi. Jäi endaga väga rahul. (Kuidas saakski teisiti kui annad endast parima eks) Suurt hirmu suure lava ees artist aga ei tundnud. "Enne esinemist tekkis küll kerge lavahirm, kuid see kadus peale mõnda aega laval olekut kui sooja sisse sain," lausus ta. See esinemine erines tema teistest esinemistest just sellepärast, et see toimub vabas õhus. Tavaliselt leiab Saburot esinemas siseruumides. "Lisaks esinesid peale minu seal ka üle maailma tuntud artistid ning eelnevalt ma pole nii suurel laval veel esinenud," jutustas Christian Saburo.

Kuidas fännid oli?
Artisti enda sõnul oli tema esinemine küll varajane, aga sellest hoolimata oli rahvast kohal palju.  Tema hinnangul on see esinemine suurima rahvaarvuga tema esinemiste ajaloos. "Inimestele tundus ka mu esinemine ja muusika väga meeldivat, sest hüpati kaasa ja karjuti," kirjeldas Saburo kuulama tulnud publikut. Samuti leiab DJ, et publik jättis talle väga sooja ja hea mulje.

Kas unistus täitus?
Nagu Sakala artiklist lugeda saab oli DJ unistuseks "Weekendil" esineda. "Esimese suurema muusikafestivali kohta oli see küll see millest unistasin," oli artist rahulolev. "Kohe ei saagi kõige suurema lava peale ning kõige suurema publiku ette," ütles ta ja kinnitas. et sai siiski selle maigu kätte ja katsub aina suuremate lavade peale saada. Tema enda sõnul on tema järgmiseks suureks unistuseks esineda kuskil välismaa festivalidel. "Üritan pürgida maailmakuulsa festivali "Tomorrowland" lavale," rääkis artist oma suurtest plaanidest.

Mida "Weekendist" ise arvad?
Christian Saburo on oma sõnul festivalil kaks korda käinud. "Kõige enam meeldib mulle selle festivali juures see melu mis seal on. Kõik inimesed on ühte kohta kokku tulnud, et veeta toredalt aega ja nautida head muusikat," rääkis Christian Saburo ise.

Sel aastal kuulas noormees lisaks esinemisele ka teisi artisti. "Eriti meeldisid mulle The Chainsmokers, Jauz, Martin Garrix, Angerfist ning Macky Gee," selekteeris Saburo oma lemmikud.

 Nii võttis oma esinemise kokku artist ise. Okei, tore eks, aga ikkagi leiate end küsimas, et miks mina sellest kirjutan. Ilmselt mõtlete, et võiksin ju Sakalasse kirjutada. EKSOLE. Seekord aga on nii, seekord on siin! Ja ärge arvake, et kasutan oma ametit ära kuidagi (eelis ikkagi oli), sest Christian Saburo on täiesti teadlik, et minusugune tagasihoidlik isik temast räägib ja oma koha minu blogis leidis noormees omal soovil. Niiet meelitaja ma ka pole (kui siis natukene).
Aga ikkagi, miks. Peamiselt selle pärast, et noormees tekitas minus huvi ja on minu meelest inimene, kellest ma võiksin rääkida. Minu arvates on nii tore, et meie oma noorhärra nii kaugele on jõudnud JUBA! Meie Viljandi kutt. Minu jaoks on imetlusväärne, et minuvanune noorhärra on elus juba nii palju saavutanud ja nii hea on näha, et Kuldar-Kristjan jätkab veel suuremate unistustega, mitte ei jäta teed pooleli lihtsalt seetõttu, et on midagi juba saavutanud. Seda pühendumust ja kirge oli tunda igas tema lauses ja on näha, et noormees teeb tööd selle nimel, millest unistab. Tal on soovid ja ta on valmis ka pingutama! Isegi, kui sa pole DJ, siis selline tegutsemisviis peaks olema sulle eeskujuks! Ei ole alati nii, et kõik tuleb kätte, tuleb ise ka vaeva näha. Minu loo mõte on selles, et kui sul on südames soov, ma mõtlen selline soov, mida tahad nii väga, nii väga väga palju, siis ära lasel sellel vaid sooviks jääda! Vooli sellest hoolikalt täitunud unistus, pinguta! Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus! (vahest võib küll tunduda, et tuleb vaid miinimumpalk ja armastuse jaoks ei olegi aega, aga tegelikkuses on Tammsaare mõttel mõte sees). Mina usun, et täpselt nii palju on siin elus võimalik, kui palju oled sina võimeline nimel pingutama! Kui ei pinguta, siis polegi võimalik.
Varsti on sügis ja hakkavad puhuma uued tuuled (noh need külmemad, mis talve toovad ja nii), avanevad uued võimalused, sest puhkus ja laisklemine saab läbi. Ava oma silmad ja tee tööd, pinguta, ela ja armasta! Just sellise pühendumusega nagu Christian Saburo, just nii suurte unistusega kui sellel noormehel! Leia sinagi enda jaoks see miski, mis sul silma särama ja südame naeratama paneb.
Leia see kirg.
Pühendu.
Pinguta.
Elu on täna,
mitte homme.

Armastusega
Teie Maarja

"Mida sa nüüd peale gümnaasiumi teed?"

See sama küsimus. “MIDA SA PEALE GÜMNAASIUMI TEED?” See painas mind ennast mõni aeg tagasi. See on paratamatult iga kooli lõpetava lapse kõige hirmsam unenägu. Lisaks sellele, et see piinab teda päeval, kummitab see ka teda öösel unenägudes ja sunnib higimullid otsa ees ehmatusest kell kolm voodis istukile kargama. Aga ka see pole veel piisav. Siis tulete Teie. Teie olite veel hullemad. Iga küsimuse “Noh, mis nüüd edasi teed?” peale kerkis sisemuses viha, mingi kirjeldamatu soov pöörata ots ringi ja lihtsalt minema jalutada. Õnneks asendusid kõik vastused nagu “aga mis see sinu asi on?” või “kust kurat ma seda praegu tean” naeratuse ja sõbraliku vastusega “ajakirjandust ja kommunikatsiooni”. Jah, hetkel kui ma olin kõige ebakindlam vastasin ma maailma kõige kindlamalt, et ma lähen õppima ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Ma polnud selles üldse nii kindel, kui kindlalt mu sõnad tol hetkel ruumis kõlasid. Ma põdesin. Ma olin rohkem kindel, et ma ei saa sinna kooli siis, kui selles, et ma saan. Ma kahtlesin endas tohutult, sest iegi, kui gümnaasiumi lõpetajal on soovid ja unistused, siis ta kahtleb, tal on hirm. Rääkimata siis veel sellest, kui lõpetajal pole endalgi kindlat sihti silme ees. Tal on keeruline. Ja siis tulete teie.  Teie, kes te mitte kuidagi seda perioodi kergemaks ei te. Teie,  kes te juhite selle kõige õudsema õudusuneäo kõige õudsema stseenini. Ma mõtlen näiteks seda, et kuidas ma peaksin selgitama teistele, mis on mu suurim unistus, kui ma pole suutnud seda unistust veel enda jaoks plaanidesse panna? Mis siis saab, kui ma ei saagi sinna kooli sisse, kas olen suguvõsa häbiplekk? Kas olen see saamatu sõber?

Ei. Ärge nüüd valesti aru saage. Ma armastan Teid kõiki endiselt sama palju kui enne!  Ma tegelikult ei ole kuri, ei ole pahane, sest ilmselt olen ise sama uudishimulik ja küsin järgnevatelt lõpetajatelt “Mida sa peale gümnaasiumi teed?” sama rõõmsa näoga nagu teie minult küsisite. Lihtsalt sellepärast, et ma saan ja lihtsalt sellepärast, et ma tahan, mind huvitab. See on paratamatus. Üks elu osa. Seda on tehtud enne teid ja seda tehakse ka pärast mind. Mitte midagi erakordset selles erakordselt hallis maailmas. Mitte ühtegi uut halli varjundit.

Ah ja, kui teid siis nüüd endiselt huvitab ja miskil seletamatul põhjusel veel ei tea siis jah tere Tartu ja tere ülikool, mina lähen sügisel Tartu Ülikooli ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima. Karm võitlus on selja taga ja õppekoht on kinnitatud. Palju õnne mulle!

Ma ei kujuta ette, mis minust kuu aja pärast saab, kes minust saab. Mu senine elu on pea peale keeratud ja ma ei tea, kas ma saan hakkama. Aga ka see on paratamatus, see on elu. Küll Te peagi kuulete minust ja minu tegemistest, sest pürgin läbi raskuste tähtede poole.