Väljaspool võrguteeninduspiirkonda

Kui te nüüd hästi järele mõtlete, siis ilmselt ei näinud te mind terve nädalavahetuse internetis. Mis ilmselt. Kindlasti ei näinud, sest ma ei olnud, loogiline. Ei, päris ausalt ei olnud. Ka teie, kes te teisel pool ekraani muigate, mu üle südamest naerate... käsi südamel, MUL OLI KAKS PÄEVA TELEFON VÄLJAS. Miks küll? Põhjus on siin.
Mina võtsin väljakutse vastu ja tegin selle ära! Kas sina, kes sa teisel pool ekraani naerad, kes sa minusse ei uskunud, oleksid suutnud?

Internet. Nutitelefon. See kõik juhib meid. On meie sees, meie ümber. Oleme lootusetult võtku püütud. Sotsiaalvõrgustiku võrgus. Me peame saama osa kogu sellest infost, meil on vaja suhelda. Kõik toimib läbi interneti, see on möödapääsmatu. Tunned sama? Palju õnne! Oled SÕLTLANE, internetisõltlane. Palju KURADI õnne!
Ravimine, nagu iga sõltuvuse puhul algab haiguse tunnistamisest, mida te keegi ilmselt ei tee. Ma ka alguses ei teinud. Ma ei ole haige ja sõltuvuses mingist nutitelefonist, mingist internetist, misasja. Ei. Mingi hetk hakkas pere mainima, et ma telefonis ainult olengi. Sõbratele ja tuttavatele meenusin inimesena, kes on nutiseadmesse aheldatud. Probleemi esimene samm on eitamine. Seda ma tegingi. Lõpuks ma sain aru, et jah ma päris palju ikka olen ühenduses ja ma tahtsin teha päeva ilma internetita, aga ma ei suutnud kuidagi. Nüüd siis kambavaimus tegin selle ära. MA SUUTSIN! Tänks kõigile, kes minusse alguses ei uskunud, tänu teile ma ei andnud alla.

Kuidas see kõik siis täpsemalt välja nägi? Mida ma oma eluga peale hakkasin? No juhtus olema selline nädalavahetus, kus ma olin Eesti suurimal võrgupeol interLAN (ehk kuulete sellest järgmises postituses lähemalt). Pealtvaatajate programmi tiimis, korraldajate hulgas. Nii, et oli tegus nädalavahetus. Reede õhtul tulin peolt, esinemast ja saatsin viimased kirjad, vaatasin viimased õppimised ekoolist. Tegin kõik vajaliku, et ma oma kohustusi ei unustaks. Jube raske oli see telefon alguses välja lülitada. See ilmselt oligi kõige raskem selle juures ja ma venitasin peaaegu viimase hetkeni. Lõpuks võtsin ennast kokku ja keerasin magama. Hommikul oli ka päris huvitav seik. Kuna mul ju telefon oli täiesti väljas ja ma ei võtnud ka asenduseks ühtegi nupukat, siis keegi mind kätte ei saanud. Ühesõnaga oli mu klassivend minu juures 1,5h varem kui kokku leppisime, sest plaanid muutusid. Ühesõnaga ma olin umbes 10 minutit üleval olnud alles. Aga sain poole tunniga hakkama ja kõik oli korras. Jõudsime ilusti kohale. Muid selliseid hädavajalikke olukordi ei olnudki ja seegi ei olnud nüüd surm.
Ma olin terves selles protsessis nii sees, et ma nägin viimasel ööl isegi unes, et ma kogemata avan telefoni ja teen seal midagi. Ma annan alla ja petan ennast ja petan teisi. Aga seda ma ei teinud. Täitsin missiooni libastumata. Olen nii uhke. Ma avastasin Ameerika enda jaoks. Ma ei jää kuidagi vaesemaks kui ma mõned hetked eemal olen. Ma ei jõua ära imestada, et mul ei tekkinudki vajadust internetti minna. Ma ei tundnud midagi teisiti. Mitte midagi negatiivsemat.

Millest ma siis päriselt ilma jäin?

• Messenger- 7 inimeselt kiri + 5 grupivestlust
• Facebook- 25 teadet ja 2 sõbrakutset
• Instagram- 1 tag pildil, 94 südant, 2 kommentaari
• Twitter- 3 teadet
• Snapchat- 21 inimeselt oli snappe

Mida ma avastasin?

• Ma olen ikka veel ELUS (mu vanaisa jõudis samale järeldusele) 
• Ma ei tundnud kordagi piinavat vajadust internetti minna. Nagu see oli reaalselt mu suurim hirm-ma annan alla, sest vajadus on nii suur. Ei, ma ei tundnud mitte kordagi, et damn tahaks teada mis maailmas toimub.
• Ainukesed hetked mil internetis puudust tundsin olid siis kui mul oli igav. Kui mul oli igav, siis mõtlesin, et igavuse peletamiseks oleks tore minna ja vaadata mis toimub, sest ma tean, et siis kaob aeg käest. 
• Ma ei jäänud tegelikult millestki ilma. Kõik need teated, aga mitte midagi olulist. Ma olen endiselt maailmas ja kõik on korras.
• Ma olin rõõmsameelne. Ma tundsin siirast rõõmu asjadest, mida ma tegin ja mitte kordagi polnud kurb, et terve maailm sellest ei tea. Lõin uusi tutvusi väljaspool internetti, suhtlesin, elasin.
• Ma ei tundnud ennast üksikumana kui varem. Võib arvata, et kui 2 päeva sõpradega ei suhtle, siis valitseb hinges üksindus, tühjus, aga seda polnud. Ehk ka pisut selle pärast, et olen muidu ka pisut selline üksik hing. See tühi loba veebis, kõnedes, sõnumites-see ei muuda midagi.

Aitäh Tele2! 

Tänu Teile ma seda suutsin. Omal käel olekski see ainult mõtteks jäänud. Sain nii palju targemaks, avasin oma silmad. INTERNET EI OLE ELU! Oskan nüüdsest väärtustada nutivaba aega ja kindlasti hakkab mu elu selline aeg rohkem sisustama. 

Julgen kõigile soovitada. Kasvõi 1 päev! Proovige! Te võidate rohkem kui aotate, käsi südamel!

Ah mida, jõulud tulevad v?

Õige. Varsti tulevadki jõulud juba! Ei jõua ära oodata. No, ega kaua ei peagi ootama, täna juba 2. advent.
Ilusat adventi!

Ma ootan juba jõule. Juba esimese lume saabumisest, esimese püsiva lume saabumisest, 2. novembrist. Jah, ikka veel ootan. Ootan seda rahu ja õnne ja armastust ja headust, oeh. Et juba praegu oleks hea ja jõulune, et seda õnne ja headust oleks pikemat aega, alustasin juba jõulukaunistuste ülesseadmisega. Jah, ma tean, et mõned ütleksid selle peale, et kamoon, on nii vara vaja siis jõulumeeleolu luua v? Ma tahaks selle peale vastata, et ainuke, mida luua poleks tasunud, oled sina. Atšaa, see kõlas nüüd küll natukene õelalt. Aga seda ma oskan-olla õel. Täiega oskan. Ja ma ei tea kas olla õnnelik, et ma midagi hästi oskan või.. pole see mingi oskus. Pigem kaldun arvama vastupidist ja ma üritan kõigest väest tegelikult olla kõigi vastu parem. Kuid praegu ma vist kaldun hoopis teemast kõrval.

Ühesõnaga sobrasin kapid läbi ja viskasin mõned kaunistused tuppa. Isegi kuuse tõin tuppa, voh! Milline naine!

Noh nagu te juba tähele panite, ei ole mu jõupingutus just füüsiliselt midagi väärt. Viskasin mõned kaunistused seinale ja voilaa, vat sul kuuske. Tegelikult oli sellega ikka päris tükk tööd ja ma olen selle üle päris uhke kohe! Midagi teistsugusemat ja ei võta nii palju ruumi ka (nipp neile, kellel niigi korteris/majas vähe liikumisruumi).

Minu teiseks kunstiande eksponaadiks on kompositsioon laual. Midagi väga aega ei võtnud see, võrreldes kuusega. Leidsin huvitava kujuga purgid, võtsin kuulid, isetehtud kellukesed ja muidugi ISETEHTUD linik laual. Oi, ma ei mäleta, millal ma selle tegin. Ilmselt kunagi siis, kui mul oli rohkem aega ja nokitsemistuju. Aastaid tagasi. Aga jaa, täitsa ise heegeldasin, olin väga uhke enda üle, kui selle valmis sain.

Muud ma ei teinudki. Sõna otsese mõttes. Pool päeva mässasin nendega, teine pool puhkasin. Kool ja kohustused, noh, oih. Nendega läheb viimasel ajal nii nagu lükkan. Aga ega ma vahepeal ei lükka ka piisavalt. Haigus tegi ka see nädal oma töö. Nädala esimesel poolel, kui laus palavik oli, sai ikka koolis käidud ja trennides ja esinemas, uuh, üsna tervise surm. Arvan, et nüüd oli õigustatud siis lõdvaks lasta. Kuigi jah, käest nüüd ka lasta ei saa. Tuleb leida aega kõige jaoks, hoida bilanssi. 

Lisaks sellele tuleb hoida ennast ja lähedasi! On kõige imelisem aeg aastas! Tehke see endale ja teile kõige olulisematele meeldejäävaks, armsaks! Kaunist ootust!