"Mida sa nüüd peale gümnaasiumi teed?"

See sama küsimus. “MIDA SA PEALE GÜMNAASIUMI TEED?” See painas mind ennast mõni aeg tagasi. See on paratamatult iga kooli lõpetava lapse kõige hirmsam unenägu. Lisaks sellele, et see piinab teda päeval, kummitab see ka teda öösel unenägudes ja sunnib higimullid otsa ees ehmatusest kell kolm voodis istukile kargama. Aga ka see pole veel piisav. Siis tulete Teie. Teie olite veel hullemad. Iga küsimuse “Noh, mis nüüd edasi teed?” peale kerkis sisemuses viha, mingi kirjeldamatu soov pöörata ots ringi ja lihtsalt minema jalutada. Õnneks asendusid kõik vastused nagu “aga mis see sinu asi on?” või “kust kurat ma seda praegu tean” naeratuse ja sõbraliku vastusega “ajakirjandust ja kommunikatsiooni”. Jah, hetkel kui ma olin kõige ebakindlam vastasin ma maailma kõige kindlamalt, et ma lähen õppima ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Ma polnud selles üldse nii kindel, kui kindlalt mu sõnad tol hetkel ruumis kõlasid. Ma põdesin. Ma olin rohkem kindel, et ma ei saa sinna kooli siis, kui selles, et ma saan. Ma kahtlesin endas tohutult, sest iegi, kui gümnaasiumi lõpetajal on soovid ja unistused, siis ta kahtleb, tal on hirm. Rääkimata siis veel sellest, kui lõpetajal pole endalgi kindlat sihti silme ees. Tal on keeruline. Ja siis tulete teie.  Teie, kes te mitte kuidagi seda perioodi kergemaks ei te. Teie,  kes te juhite selle kõige õudsema õudusuneäo kõige õudsema stseenini. Ma mõtlen näiteks seda, et kuidas ma peaksin selgitama teistele, mis on mu suurim unistus, kui ma pole suutnud seda unistust veel enda jaoks plaanidesse panna? Mis siis saab, kui ma ei saagi sinna kooli sisse, kas olen suguvõsa häbiplekk? Kas olen see saamatu sõber?

Ei. Ärge nüüd valesti aru saage. Ma armastan Teid kõiki endiselt sama palju kui enne!  Ma tegelikult ei ole kuri, ei ole pahane, sest ilmselt olen ise sama uudishimulik ja küsin järgnevatelt lõpetajatelt “Mida sa peale gümnaasiumi teed?” sama rõõmsa näoga nagu teie minult küsisite. Lihtsalt sellepärast, et ma saan ja lihtsalt sellepärast, et ma tahan, mind huvitab. See on paratamatus. Üks elu osa. Seda on tehtud enne teid ja seda tehakse ka pärast mind. Mitte midagi erakordset selles erakordselt hallis maailmas. Mitte ühtegi uut halli varjundit.

Ah ja, kui teid siis nüüd endiselt huvitab ja miskil seletamatul põhjusel veel ei tea siis jah tere Tartu ja tere ülikool, mina lähen sügisel Tartu Ülikooli ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima. Karm võitlus on selja taga ja õppekoht on kinnitatud. Palju õnne mulle!

Ma ei kujuta ette, mis minust kuu aja pärast saab, kes minust saab. Mu senine elu on pea peale keeratud ja ma ei tea, kas ma saan hakkama. Aga ka see on paratamatus, see on elu. Küll Te peagi kuulete minust ja minu tegemistest, sest pürgin läbi raskuste tähtede poole.