Pages

Saturday, 23 September 2017

TASUTA SÖÖK, kasvõi keskajast









Kui keegi mind ei tunne, siis oma olemuselt olen always hungry kind of girl. Kui kuskil on söök, siis seal luusib ka 19-aastane (visuaalsel vaatlemisel ja tegeliku vanuse unustamisel pakutakse vanuseks ka hirmuäratavalt suuremat numbrit) neiu, teise nimega Nälg. Minul ja söögil on suhe. Söök on armastus. Aga ka meie suhtes on omad tõusud, mõõnad ja hetked, kui ei saa koos olla või olukorrad, kus mõistame, et mõjume üksteisele halvasti. Nagu igas tõelises armastusloos ikka, leiame ka meie ikka ja jälle tasakaalu, mõistame teineteist ja oleme raskel hetkel alati olemas. Kogu aeg ei saa kümne küünega kinni hoida, tuleb osata anda vabadust ja hingamisruumi. Seetõttu pole lisakilod mu kehasse suure seltskonnana veel sisse kolinud ja minu teine nimi Nälg ei ole alati õigustatud. Kuid suhte parimatel päevadel ja isiklikel nõrkushetkedel kutsub Söök ikkagi mind hellitavalt just selle teise nimega.

Eelmise nädala lõpus leidsin end oma endise kooli poole kihutamas (oletame, et see on kujundlik väljend), eelkõige, et saada osa millestki ajaloolisest, aga ka selleks, et oma armas kolmas kodu üle vaadata. Mind kutsuti vaatama kuidas keskaeg meie kodukohta ja laste südameid vallutama tuleb (söök oli ka kavas, nii et minu süda oli juba mõttes vallutatud). Nimelt olid Ahtme gümnaasiumi ja Tarvastu gümnaasiumi noori keskaja huvilisi erinevate töötubadega üllatamas Monika Hint, Monika Pill Bonifatiuse Gildi rõivakojast ja Olde Hansa peakokk Emmanuel Wille. Monika Hint õpetas tegema luust vilepilli, Monika Pilli juhendamisel õmblesid noored keskaegseid peakatteid ja Emmanuel Wilde valmistas koos huvilistega keskaegseid toite. Esimesest töötoast ma osa ei saanud, aga oma kurvastuseks kuulsin, et jäin millestki huvitavast ilma. Nägin piltidel ja noortel kaelas tehtud vilepille ja olid küll uhked.



Kahes järgnevas töötoas olin kohal aga nagu viis kopikat!
Reedel valmisid väga uhked peakatted. Tehti nii mütse, kui kapuutse. Lõigati ja õmmeldi täiesti ise. Noortele meeldis ja tööd jätkus tundideks ja tundideks. Pealtvaatajana tekkis küll natuke tunne nagu oleksin ajas tagasi rännanud. Ja see tunne oli mõnus.


















Nädalavahetuse tipphetkeks pean aga laupäeva! Söök! Ma mõtlen, et...kas teie olete kunagi söönud suitsetatud mandleid? Sibulamoosi? Rääkimata keskaegsest veganburgerist, spinatipirukatest ja magusast hommikupudrust, mida noored ise tegid.
Aga kõigest lähemalt!
Sibulamoosist ja mandlitest ei oska ma lähemalt rääkida, kui vaid seda, et puudutasid mu maitsemeeli meeldivalt. Eriti mandlid! Neid krõbistaks pidevalt. Sibulamoos oli magus, aga soolane ka, aga ikka pigem magus. Ja kõvasti maitsvam kui kõlab!

Alumine on sibulamoos ja ülemine miski pasteet. (Muuseas oli hinnatud kokal kaasas teisigi huvitavaid maitseid, aga egas kõigi keskaegse kraam nimetused ja retseptid meeles püsi + jäin tutvustusest ilma).


No ja need mandlid...





Põhimõtteliselt sellest vasakpoolsest sai parempoolne. Kuigi tegemist on burgeriga, kus pole liha ja võib-olla ei jäta eriti maitsvat muljet olin ma väga üllatunud kui esimese ampsu võtsin. See oli tõsiselt maitsev. Burgeri vahel on läätsesupp, salatileht ja idud.



Teine roheline kraam, mis üllatas oli spinati saiake. Natuke oli nagu muru maitset ka, aga muidu oli OK! Ausalt ka!


Vaadake nüüd seda pilti. Vaadake veel. Noh, teen sellise hommikupudru valmis, tulete sööma?  Esmamulje on petlik, sõbrad (nagu enamasti ikka) ja te kahetseksite kui ei tule. Üldjuhul, kui peaksite hommikul minu kõrval ärkama (ma ei tea küll miks), siis söögiks ma putru ei paku, sest ma pole pudruusku (olen pudruta ka vaadake kui suureks kasvanud, mis siis veel oleks saanud kui putru oleks hommikuti näost sisse kühveldanud...). Ma pole kunagi pudruga sina peale saanud, aga see asjandus siin pildil, seda võiksin vabalt igal hommikul mõnuga süüa (kui keegi selle valmis teeks). Tegemist on odra tangudest pudruga, mis maitseb nagu piparkoogid. Tõeline nauding ja minu selle päeva suurim üllataja! (VÕITJA)



Ma pole päris kindel, millega tegu on, aga see asi oli hea! Ehk natuke liiga magus, aga maitsev. See, mida ma tean on see, et kõik, mis pildilt paistab pole päris see, millena ta paistab (vihje sellele, et valge vahukoor on tegelikult vahustatud kikerherne vedelik).




Ja natuke seda ka, mis roll minul sel päeva oli.


Kokkuvõtteks võin öelda, et nii minu kui ka teiste noorte säravad naeratused ja põlevad silmad rääkisid vaid sellest, et üks osa projektist on õnnestunud. Nimelt on tegemist keskaegse karnevali projektiga, milleks noored nendes töötubades ettevalmistusi teevad. Karnevali kohta infot veel ei jaga (ega ei oskakski väga jagada), kui õige aeg käes kuulete sellest! 

PS! K.K.Alp märgistusega pildid klõpsutas noor tulevikulootus Karl Kristofer Alp, teised on minu amatöörlikud katsetused.

Mina tänan ja olge tublid! Tehke uusi asju ja katsetage, ka neid, mis teis esialgu vastumeelt tekitavad, sest võite avastada tõelisi pärleid sügavalt mere põhjast!

Teie Maarja  





No comments:

Post a Comment