Kui ma olin noorem (mitte, et ma vana oleksin), kui ma polnud veel nii palju elu näinud (mitte ,et ma elukogenud oleksin). Kui minu jaoks tundus kõik see elu roosilisem ja ma ei osanud vaadata kaugemale sellest, mida paljalt silmaga näha saab. Siis ma tundsingi kõigest rõvedust ja põlastust inimeste suhtes, kelles voolab lisaks verele ka selline kogus alkoholi, mida võis reaalselt silmaga näha. Kui ma neid kuskil nägin, poe ees, tänaval, bussis, kus iganes, siis mu esimene reaktsioon oli pilk ülevalt alla ja eemaletõukav ebameeldivus. Ei muud.
Ühel hetkel ma lihtsalt vaatasin neid inimesi lihtsal olemas, ma jälgisin neid ja ma hakkasin mõtlema. See hetk võis olla pärast seda kui olin tundund ennast sellega seotud olevat. Kui olin ise joobes isikule tuletanud meelde tema elu olulisust ja eesmärke, kohustusi ning üritanud seda kõike nii, et endal pisar silmas.
Nüüd ma tunnen teisiti, aga ma ei saa öelda, et paremini. Ma ei tea kas kaastunne on parem. Ma vaatan neid säravaid silmi, mis peegeldavad vaid joodud kogust alkohli ja... miks ei võiks meelemürgi asemel peegelduda sealt õnne, rõõmu, armastust? Miks? Mis on juhtunud? Ma tahaksin teada kuhu kadus see väike laps oma unistustega? Miks on ta otsustanud lisaks muredele ka need noores eas seatud unistused, eesmärgid, tohutud võimalused ja ka eneseväärikuse pudelisse uputada? Millal see kõik juhtus? Mind tegelikult ei huvita millised olid need unistused, kui suured või kui palju neid oli, aga nad olid! Iga unistus on selle unistaja jaoks oluline, vahet pole milline see on! Elu jooksul puruneb nii mitmeidki unistusi, aga...kahju, et mõned inimesed on tapnud enamus neist unistustest ühe korraga-selle meeletust koguses alkohli pruukimisega. Ma võin küll eksida, aga ma olen üsna veendunud, et mitte ühegi alkohooliku unistus ei olnud saada kunagi tulevikus
alkohoolikuks.
Samamoodi olen ma kindel, et kõik need inimesed pole ainukesed, kes oma saatuses süüdi on. Kõik inimesed pole nii tugevad nagu nad olla võiksid. Mõnest saab elu jagu, murrab ta. Sest...kui palju muresid ja kui palju valu üks inimene kanda suudab. Kui palju petetud lootusi ja purunenud ootusi ta õlad kannatavad? Kujutage ette, et iga mure raskus on võrreldav ühe tellise massiga, vähemalt. Ja kui panna kõik teie mured telliskivide näol seljakotti ja te peate päevast-päeva selle kotiga ringi käima, puhkust pole eriti ka ööseks ja neid telliseid kotist ära ei võeta, neid lisandub ja lisandub. Inimene peab olema tugev, et selle raskuse juures kokku ei variseks. Piisavalt tugevad saavad hakkama, nad otsivad lahendusi ja hakkavad aja pikku, vähehaaval, tellistest vabanema, nad ei anna all. Nõrgemad, aga piisavalt julged, leiavad lihtsama viisi-jätta see seljakott maha. Aga maha jääb see kott vaid juhul kui jäävad maha ka meie eesmärgid,elu,
hingetõmbed,
südametuksed...
Mõned, nõrgemad, aga mitte nii julged, nemad otsivad lohutust, millestki, mis aitaks unustada, et see kott nii raske on. Alkohol on üks leebemaid varjante tegelikult. Aga see on juba piisavalt kõhedusttekitav, kui mõelda sellele, et probleemid kuhjuvad ja sellega kasvab alkoholipudelite arv laual, samuti ka organismi jõudev kogus meelemürki ning selle tulemus on õõvastav. Sõltuvus. Teadmine, et milleks ma lahendan probleeme, mu elul pole mõtet ja alkohol on justkui plaaster mu veritsevatele hingehaavadele ja kergendus mind kohekohe purustavatele probleemitellistele. Sellest välja tulemine on raske ja mõned ei tulegi sellest kunagi välja. Lõputu ring.
Mõelda vaid, et sinna lähevadki kõik need unistused, kõik need lootused. Elu eesmärgiks saab raha teenimine, et pudel alkoholi kätte saada. Mis sai eesmärgist luua pere ja elada õnnelikku elu? Mis sai kõigist teistest eesmärkidest? Kuidas asendus lootus leida enda kõrvale see õige inimene lootusega saada täna ikka endale see promill sisse, et seda valu ei tunneks..või mis iganes muul eesmärgil? Kus on need õnnest säravad silmad ja armastusest kõrvuni suu? Kadunud, surnud, tapetud, igavseks!
Kõik on läinud.
Ma ei tea kuidas asjad tegelikult on. Kuidas ja miks leiavad inimesed tee alkoholini. Kindlasti on neid teid miljoneid, aga minus alkoholism kõhedust just sellisest vaatenurgast. Ning tekitas just selliseid mõtteid, mis siia kirja said. Ma poleks iialgi arvanud, et neid mõtteid sõnadesse pannes mu silmadest pisarad voolama hakkavad, aga nii just juhtuski. Mul on tõsiselt kurb nende inimeste pärast, sest ma ei tea, mida nad läbi elanud on, kui palju telliseid nende kotis on olnud või mis on ajendanud nad asendama oma sihid drinkidega. Ning mul on kurb, sest eesmärkidega ja intelligentsed inimesed pilkavad neid samamoodi nagu mina tegin enne. Enne kui süngemad mõtted mu pea vallutasid ja kirjapanemist ootasid.
Saatus on saatanast! Iga inimene väärib toimetulemist ja õnnelikku elu! Kahju, et kõik inimesed ei saa seda, mida nad tegelikult väärivad.
