Pages

Tuesday 22 August 2017

LEMBITU Et homne saaks parem

"Lembitu-kuningas ilma kuningriigita" - tingimata minu selle suve parim teatrielamus. Mitte, et ma nüüd hirmpalju ennast kultuurselt hariks või midagi (ilmselt leiaks tee teatrisse sagedamini, kui oleks sõpru, kelles sõna "teater" umbes samasuguseid tundeid tekitab nagu viieaastasel põngerjal pulgakomm). Kuid alati, kui mul võimalust on ja midagi võimast toimumas on, üritan end kohale vedada. Seekordki olin valmis astuma võitlusesse üksinda. Tähendab olin valmis võitlust vaatama üksinda. Mu maailma vahvaim sõber kinkis mulle pileti ja ma ei jõudnud mõeldagi, kui juba leidsin end Lõhavere linnamäe poole kihutamas. Lõhavere linnamägi on muidu ka ajaloohõnguline paik, kus meelsasti jalutada ja ajaloo tunnis õpitut meenutada, aga reede õhtul oli teiselpool piletikassat justkui teistsugune maailm. Astusin samm sammu haaval edasi, aga leidsin, et astun iga sammuga ajas aina tagasi ja tagasi. Päris mäe otsa jõudes oli tehnika ainuke, mis veel tänapäeva meenutas. Õhustik oli juba see, mis aitas tulevasse etendusse mugavalt sisse elada. 
Oma rõõmuks leidsin rahvamassist ka oma sõpru ja tuttavaid ja seadsin end nende kõrvale sisse ja olin sajaga valmis etendust nautima. 
Olgu siinkohal öeldud, et mulle etendus väga meeldis. Miks? 
Esiteks seetõttu, et mitmele ei meeldinud. Mitte, et ma oleks mingi põhimõttemees, kes armastab asju lihtsalt sellepärast, et teised vihkavad. aga ma leian, et see teeb asjad atraktiivsemaks.  Nii ka selle teatritüki. Mulle meeldib, et tänapäevases kergemeelses ja ilustatud maailmas suudetakse toota sellist kraami, mis kõnetab inimesi-kasvõi viisil, et sunnib poole etenduse pealt lahkuma (jah, seda juhtus Lembitul). Järelikult on etendus suutnud puudutada seda kõige valusamat kohta või on võitluses õrnalt aga kindlalt mõõgaga riivanud. Kui sa suudad teha midagi, mis suudab publikus ka negatiivset reaktsiooni vallandada, siis minu meelest oled teinud midagi vägevat! Kummardus lavastajale! 
Antud etendusele heideti ette selle jämekoomikat ja "vägistamist". "Karmid kriitikud" tundsid ilmselt piinlikust kerkimaks esimeseks teiste tunnete kõrval ja see muutus niivõrd talumatuks, et sundis jalad selga võtma ja tuhatnelja põrutama. Samas neelatakse isuga "Klassikokkutulekut" ja muid lihtfilm, mis klišeedest hullemini kui suved sääskedest kubisevad. Kusjuures Lembitu-tükk sellele märkimisväärselt alla jääb. Tegelikult see vägistamise temaatika suutis ka minus tekitada pisut negatiivseid vaateid, aga pigem sellest küljest, et seda ühte asja prooviti toppida sellesse etendusepurki liiga palju ja seda hakkas natukene üle ääre ajama. Õnneks imes kõrrega liialdused ära fakt, et tabav nali õiges kohas suudab unustada negatiivsed tunded. 
Rääkides najast, siis seda jätkus algusesse ja keskele ja lõppu. Kogu ajaloolisuse ja loo sügavuse juures suutis see stoori panna ka südamest naerma. Eriti meeldis mulle see kutt, kes Ümera all käinud oli ja selle järgi elu seadis. Lause "Aga me Ümera all.." suutis juba näole muige tuua. Ta saab minupoolt lemmiktegelase tiitli!
Muidugi oli üks mu lemmiknäitleja ka Kristjan Lüüs, kes suutis muidugi oma rolli hästi sisse minna, aga ilmselt ka sellepärast, et ta on ju meie Kristjan (loe: tunnen teda juba varasemalt) Pärast suur taplemist ajasime temaga ka paar sõna juttu ja tegime ka "fännipilte". Nii harva näeb, siis peab ikka jäädvustama ka eksole. Igatahes oli megavahva jälle näha. Ja kõik tänu mu lemmikule Kevinile, kes kasutas ära oma võimu ja mulle etenduse telgitaguseid ja muud näitas. Huvitav oli näha lava ka teistelt poolt, seda nii otsese kui ülekantud tähenduses! Kuuni ja tagasi Kev! Aitäh sulle! 








Omamoodi vahva oli ka see, et laval nii palju tuttavaid ringi vuras. Või, et üldse nii paljud inimesed oli rolli saanud. Taustanäitlejaid oli nii palju, et mu silm ei osanud neid kokku lugeda, aga jah, neid oli umbes täpselt palju. Ja see andis tervikule nii palju juurde ja see oli võimas! Igaüks ajas oma asja ja andis sellega oma osa tervikusse, mis kokkuvõttes superäge oli! 
Kõige vägevamaks kujunes muidugi lahing. Oli verd ja pisaraid, nagu lahingus ikka. Ja täitsa tõetruu mulje suutis jätta. Kogu etendus suutis. Ja ma olen väga rahul, et oma reede niimoodi veetsin. 
Lavastuses oli näha seda eestlaste jäärapäisust ja kodumaa-armastust, võitlust kuni surmani. Samuti võib selle kaugest minevikust ainest saanud loost tõmmata paralleele tänapäevaga, kohe rohkesti. Peabki ju olema ka meil, tänapäeva inimestel sellest loost midagi õppida. Oli nii peidetuid kui ka väga otseseid vihjeid. See oli lahe! 

Noh, kui ma päris aus olen, siis ma suutsin etenduse ikka niimoodi ära vaadata nagu mulle kombeks-korraldan midagi piinlikku või naljakat. Eks seegi kord. Vedasin enne etendust enda kondid ju tublisti tribüüni kõrgeimale reale ja kui parasjagu vihma kallama hakkas olin tubli ja tegin kiire jopevahetuse ja kohe nii kiire, et mu kallis nutitelefon tegi suure lennu alla murule. Õnneks oli ekraan juba katki ja selle pärast ma ei muretsenud. Ma tegelikult üldse ei muretsenud, enne kui sõber kõrvalt küsis, et noh, kavatsedki telefoni vihma kätte ligunema jätta või. Loll Maarja, rumal. Kerge paanika hakkas juba tekima, aga kui ma ümber jõudsin end keerata ja oma kadunud sõbrale julgustuseks lehvitada oli ta juba jalad alla saanud ja minekut teinud. Etenduse vaheajal jõudsin aga vaevalt tõusta, et oma kallist jooksusõpra otsima asuda nägin, et mu härra oli leidnud Peep Maasiku nimelised jalad ja härra lavastaja teavitas rõõmsalt kogu pealtvaatajaskonda, et keegi on toredasti telefoni lendu lasknud. Ja mitte, et mul vähe piinlik oleks olnud, lehvitasin lavastajale suurelt ja laialt, et noh peale lavastaja ikka kogu rahvas näeks, et mina olen see tubli lennutaja. 
Ühesõnaga etendus läks igati korda! 




 Ja mul on hea meel teie kõigi üle, kes te ka seda nägite! Ja ma kuulaksin hea meelega ka teie arvamusi, nii et kommenteerige, kirjutage ja joonistage julgesti!

Teie Maarja

No comments:

Post a Comment