EV100 Rukkilill tordil või kahel

Ma teen tihti asju, mida ma ei mõtle ja aega-ajalt leian end mõtlemas asjadele, mida olen tegemata jätnud. Õppinud olen seda, et tuleb teha peamiselt seda, mida armastad, või siis seda, mida peab tegema. Ja ka mul on üks sülem asju, mida ma sügaval südames meeletult armastan teha, aga ma poleks arvanud tegelikult, et sinna hulka mahub ja kunagi täieõiguslikult kuulub ka kõnede pidamine. Selles on midagi. Noh, kohe kindlasti see, et see meeletu tähelepanuvajadus, mis minus peitub, saab rahuldatud ja mu edevusejumalanna saab  mu paremal õlal rõõmsalt tantsu lüüa. Aga selles on tegelikult veel midagi. Ma tunnen, et ma saan mingisuguse "looma" endast välja lasta, öelda seda, mida ma tegelikult ka mõtlen ja mitte endale hommikuti ja õhtuti peeglisse, vaid laiemale auditooriumile, oma inimestele. Ma tunnen, et ma saan inimetele anda ja inimesed on valmis kuulama, kaasa mõtlema. Ehk on see see miski, mille pärast "kulutasin" nii palju aega ja energiat, miks sõitsin kilomeetreid, miks olin. Seda tegin ja teen alati suurima hea meelega ja mul on suur au olnud vabariigi aastapäeval juba 3. korda sõna võtta, seekord siis uue Mulgi Majaka ees.

Samuti oli mul au veeta õhtu toredate inimeste ja hea söögiga Viljandi valla EV100 aktusel. Siiras naer, naljad, lõbusad jutud ja koosveedetud omad hetked, vahepeal ei olegi lõõgastuseks ja muredest välja astumiseks muud vaja. Mul oli äärmiselt armas õhtu hea muusika ja seltskonnaga aitäh! Ja mis muidugi kõige parem oli, oli söök. Kilu võileivad, millest said vahepeal heeringa omad, torditükk, millest sai kaks. Täielik nauding. Julgen kohe niimoodi avalikult öelda, et kavatsen täna ka mõnuga magusat süüa, sest mis sünnipäev see ainult kapsa ja kaalikaga tegelikult oleks? Ja tegelikult, mis see minu heietus kõnepidamisest on, kui enamik teist ei kujuta ettegi, mis võis minusuguse neiu suust välja tulla. Pean ära mainima, et te jäite ikkagi suurest osast ilma, sest lugedes ei saa päris seda tunnet, mida mina edasi anda püüdsin, aga mingi ettekujutuse ma annaksin teile ikkagi, edev nagu ma olen. Täies mahus kõne täielikult teie ees!

Lugupeetud kohalviibijad, kallid kaasmaalased! Eestlased! Eesti!

Kujutlegem ette. Kujutlegem ette sügavat stagnatsiooniaega Eestis, Mustlas, aastat 1988. Kujutlegem ette kolme  põnevil silmapaari ööpimeduses helkimas, kolme rinnus rahutult pekslevat süda, mis kord ärevuse, kord hirmu nime kannavad. Kujutlegem ette neid sel ajal haruldasi, odavalt ostetud välismaiseid talvetosse, mille jäljed 30 aasta taguses veebruarikuises Mustlas võinuks tähendada noormeestele vanglatrelle, kujutlegem ette neid tosse ööl vastu 24. veebruari 1988 ärevalt krudisedes lumele jälgi voolimas, teadmata siis veel, et need jäljed ei jää vaid lumele, vaid on kord juba astudes kirjutanud end kodukoha südamesse ja Eesti ajalukku. Need samad süütud jäljed ja teinegi paar on põhjuseks, et heiskasime täna hommikul just siia Eesti vabariigi lipu. Kujutlegem ette siis ka seda, kuidas tegid seda 3 noormeest 30 aasta taguses pakases. Ohtlikult, hulljulgelt ja mässumeelselt, aga 30 aastat tagasi tõesti lehvis ärevalt 24. veebruari varahommikus tänase trikoloori asemel suusakepi otsa seotud päris ehtne eestiaegne poolpuuvillane sinimustvalge. Mõelgem selle peale. Just selle peale, mis paneb küll kolme noormeest võtma ette nii ohtliku julgustükki nii äreval ajal? Me võime liigitada seda mässumeelsuse või hulljulguse alla või nimetada seda uljaks tembuks või pisikeseks vembuks. Võime lugeda, mis tahes emotsioone või ajendeid ja kujutleda ette, mis toimus nende noorte meeste peas, aga sügaval südames teame ehk kõik, et selle taga oli vähemal või suuremal määral ikkagi ka see, mida tähistame täna siin, see kes oleme ja kellena vabasse maasse hingame. See, kelleks end sügaval südames tegelikult peame. See, millest tegelikult sajaga hoolime. Julgen ette kujutada ja täna valjult vabasse Eesti õhku puhtas eesti keeles öelda, et selles teos oli eestlust. Seda tunnet. Tunnet, mida ei saa küll katsuda kahe pehme käega, kuid mida saab hoida, ehk mitte neis kahes raskustest räsitud pihus, kuid südames soojas kindlasti. See tunne. See on kaevatud siia samasse musta mulda, millel tallume radu mälestustesse. See viheldakse välja pühapäevaõhtuti kasevihtadega saunalava. See heisatakse uhkusega vardasse igal tähtsal päeval. Seda korjatakse suvel põllult ja see päästetakse valla iidses rahutoovas metsas. See lõigatakse  sügisel maalt ja pistetakse naerul suu ja rõõmsa meelega oma kahe kuldse käega punutud korvi. See süüakse sisse mulgipudru ja seapraega ning juuakse verre kodumahla ja värske piimaga. Seda kantakse laulu- ja tantsupeol ja seda kantakse südames. Igavesti. See ongi eestlus, Eesti. Ja sellepärast on oluline mäletada. Nagu laulis ka Chalice: "Ei lõika keegi läbi meie juuri. Tean, kes ma olen, kui mäletan, kes ma olin". Mäletagem siis aastat 1988, neid samme ja rahutult pekslevaid südameid, kui vaatate üles Mulgi Majaka poole, üles selle vabal maal vabas õhus uhkusega lehviva sinimustvalge poole. Ja ma ei eeldagi, et leiate hetke või kaks igas päevas, et mõelda sellele, mis oli, sest tänases Eestis on oluline mõelda ka sellele, mis tuleb, aga ma loodan, et me kohtume, kui mitte varem, siis aasta pärast, siin samas Mulgi Majaka esisel platsil ja jätame igal järgneval aastal nende kolme noormehe auks ka enda jäljed sellesse loosse, Eesti loosse. Saagu Mulgi Majakast ja tänasest esimesest kohtumisest siin traditsioon, et me mäletaksime, seda, kes me olime ja seda, milleks on võimeline üks tunne. Tunne, mida küll keegi ei näe, kuid mis voolab meis kõigis, mis meid kõik ühtseks rahvaks seob.
Ja kui me mõtleme ehk, et polegi Eestile veel midagi kinkinud, siis see, et seisame täna siin, kahe jalaga kindlalt Eestimaa veidi konarlikul pinnal, et hingame homsesse Eestimaa rinnalt. See on ehk suurim kingitus, mille oleme teinud ja sellest piisab, kui oleme ja kui mäletame.

Head vabariigi 100. aastapäeva!   

IGNORANTSU Riho

Hola amigo!

Pole ammu näinud, mis? Näinud kohe kindlasti mitte. Ükskõik, kes Sa seda postitust ka praegu ei loeks, ma arvan, et sellest on pikalt aega möödas, kui teineteise silmades kohtusime. Või, kas üldse oleme kohtunud kuskil väljaspool neid lauseteks vorbitud sõnu? Aga ma ei heida meie olematuid kohtumisi Sulle ette. Endale võiks, aga nagu ütles üks mu välimaalasest tuttav: „It’s life“. Elu on kiire. Minul on elu, Sinul on elu. Päev tuleb ja päev läheb ja kaugus lahutab tahest tahtmata. Kui mitte südameid, siis pilke kindlasti. Võibki tõesti olla, et see üks kord elus pole mina süüdi ja ma võin kallata enda asemel hoopis elu vihast röökivate ja kurbuses vaikivate sõnadega üle. 

Ja võib ju olla, et me ei peagi nägema. Ma ei pea olema kohtunud Su siiraste silmadega ega teadma Su kirjutamatut lugu, selleks et siia kirjutada. Ja selleks ma siin ju olen. Et kirjutada. Ja kuigi kaugus on röövinud pilke, siis loodan siiralt, et see pole lahutanud meie südameid.

Ma võiks vajuda piinlikusest laukasse või põleda eriti eredalt põrgus, aga ma otsustasin end otse teie ees häbiposti lüüa. Vaikus me vahel on nii pikalt kestnud, et tõesti natuke häbi on seda numbritesse ümber sõnastada ja sellepärast ma seda ka ei tee. Eriti agarad leiavad tee numbriteni ise, nagu ikka. Ma tegelikult üldse ei imestaks, kui mu lugejad on mu ammu minevikku kirjutanud, jätnud vähemalt aastasse 2017, ja ka seda ei heida ma teile ette. Aga mul on hea meel, kui Sa loed praegu seda rida siin, seda sissekannet. Tea, et sa oled üks ütlemata tore sell ja naerata, sest Sina oledki minu inspiratsioon!

Ma hakkasin uuesti kirjutama, sest ma tahtsin. Teeme selle kohe selgeks eks. Mul ei ole mingit mul-tuleb-nii-äge-periood-elus või mul-on-nii-palju-mida-jagada asja. Tegelikult ma ise arvan, et mu elu on ikka üks suur seiklus juba olnud, ma olen ikka päris päris vingeid asju teinud ja teen ka edaspidi, aga hetkel ei tabanud mind mingi vapustus või hull tegemiste-toimetuste periood. Mind tabas üks väike, aga suur kirg, tahe. Tahe kirjutada. Mitte, et ma ei kirjutaks. Luuleridu ja isegi kõnesid tuleb mu sulest aega-ajalt küll. Aga siin blogis kestis haudvaikus juba liiga pikalt ja mina olin seda juba liiga pikalt ignoreerinud. Nii et, siin ma siis olen. Kirjutan juba kolmandat lõiku, aga polegi õieti midagi veel öelnud. Kusjuures, sellest oskusest on mul päris palju kasu ka olnud. Noh sellest "hämamisest". Eriti ülikoolis, sest mu kirjutised on toonud mulle maksimumi ja isegi punkte üle maksimumi. Kui teistel ei tule miinimum 2500 tähemärki kokku, siis mina vaevan oma pead sellega, et kuidas ja kust oma sõnu kärpida, sest maksimum 4000 tähemärki sai umbes poole peal (liialdus) ületatud. See selleks. Ma lihtsalt loodan, et sellest on edaspidigi rohkem kasu kui kahju. Vähemalt siin.

Kuulen teid küsimas "Aga miks see paus siis ikkagi sisse tekkis?"

Isegi mõtlen selle peale. Ma arvan, et mul oleks olnud millest kirjutada ja mul oleks olnud ka aega, et sellest millestki kirjutada.

Aga.

Ma mõtlen, et.

Mõtlen, kas tegelikult saab head sisu toota, kui sul pole ühtegi õlekõrt, millest kinni hoida või soovi oma aega üldse kuidagi kasutada? Ma mõtlen, et kui oled sisemiselt nii segaduses, et suuda homselegi mõelda, rääkimata tegelikult tänasest. Päris tume algus oli sügisel ja see pimedus kestis pikemalt, kui oleksin soovinud. Aga tänaseks on see läikima löödud, nii et sellel pikalt ei peatu. Mul oli lihtsalt äärmiselt raske ennast uude ellu sisse seada, sest ma kaotasin ühel hetkel rohkem, kui võitsin, olin rohkem, kui pidin. Aga nagu ma ütlesin, siis nüüd see särab nagu kuldkuul keset helesinist taevast. Ei, ma ei ütle, et mul nüüd kõik hästi on, aga tead, kui ma olin sellest otsatust stressist välja tulnud, ma mõtlen pigem, et harjunud sellega, siis ma ühel hetkel tundsin, et armastan. Tõeliselt. Ma leidsin oma tõelise armastuse ja selleks ei olnud kaks kätt hoidmas mul ümbert kinni, vaid selleks oli elu. Ma ei tea, mis oli see, mida ma armastasin või hindasin nii, et lausa naerusuil keset Tartu tänavaid kõndisin. See oli see miski rahulolu. Raske oli, aga ma olin rahul, olin õnnelik sellega, mis mul on, seal, kus olen. Kuidas? Ei oska öelda. Aga ma tahan seda uuesti tunda. See oli imeline. 

Minu viga ongi vist see, et liiga palju vaba aega on see, mis mõjub mulle vaimse katastroofina, aga katsun sellest üle olla. Ma mõtlen, et alates esmaspäevast ma ilmselt sooviksin, et mulle vabu hetki kahe peoga uksetaha tuuakse, sest lisaks tööle algab ka uus semester, nii et stressi jagub. Aga tõsiselt rääkides, siis eelistan 10 h tööpäeva kodus laisklemise asemel üsna kindlalt. Mis järgmisest nädalast saab? Ei tea. Ma ei tea, mis homsestki saab. Aga ma leian aega ka, et aega-ajalt kirjutada, seda ma tean.

Kuigi ma ei tea, millest ja mida ma kirjutama hakkan, siis ma arvan, et selle tänase laadseid emotsionaalseid väljaütlemisi hüppab ka kindlasti sisse, aga mu eesmärk on leida ka praktilisemaid vaatenurki, kui lihtsalt elust rääkimine, sest seda viimast võime sama hästi ka klaasikese veini ja taevatäie tähtede kõrvale harrastada.

Ma tahan eriliselt tänada neid inimesi, kes on mu blogi kohta küsinud ja ka pärast nii pikka pausi huvi uue sissekande vastu üles näidanud. Suur kummardus teile, kes te mu Instagrami küsitlusele jaatavalt vastasite. Teid oli äärmiselt meeldivalt palju ja teie olite viimane tõuge! Tegelikult kõige suurem aitäh mu parimale sõbrannale, sest kui tema oleks kasvõi üksinda EI öelnud ja seda ka mõelnud, siis ehk Sa poleks oma väärtuslikku aega mu uuele algusele siin praegu kulutanud.

Siinkohal on sobilik vist otsad kokku tõmmata. Kohtume juba õige pea. Ja kui ka vahepeal juhtub, et mu elu seisneb nädalate viisi voodis Kättemaksukontorit vaadates, siis nagu mu sõber ütles: "Elu ei peagi huvitav olema, see tuleb huvitaks kirjutada". Ja kui ka Sinul on miskit head soovitust mulle või mõni paeluv teema, millest hea meelega loeksid, siis joonista (kirjuta) mulle, arvestan Sinuga!

Paneme selle uuesti tööle ja kütame üheskoos tulevikku!

PS! Kui tahad mu sissekannetega esimesena kursis olla, siis pane like minu blogi Facebooki lehele!

Uute kohtumisteni!

Sinu Maarja