Ma teen tihti asju, mida ma ei mõtle ja aega-ajalt leian end mõtlemas asjadele, mida olen tegemata jätnud. Õppinud olen seda, et tuleb teha peamiselt seda, mida armastad, või siis seda, mida peab tegema. Ja ka mul on üks sülem asju, mida ma sügaval südames meeletult armastan teha, aga ma poleks arvanud tegelikult, et sinna hulka mahub ja kunagi täieõiguslikult kuulub ka kõnede pidamine. Selles on midagi. Noh, kohe kindlasti see, et see meeletu tähelepanuvajadus, mis minus peitub, saab rahuldatud ja mu edevusejumalanna saab mu paremal õlal rõõmsalt tantsu lüüa. Aga selles on tegelikult veel midagi. Ma tunnen, et ma saan mingisuguse "looma" endast välja lasta, öelda seda, mida ma tegelikult ka mõtlen ja mitte endale hommikuti ja õhtuti peeglisse, vaid laiemale auditooriumile, oma inimestele. Ma tunnen, et ma saan inimetele anda ja inimesed on valmis kuulama, kaasa mõtlema. Ehk on see see miski, mille pärast "kulutasin" nii palju aega ja energiat, miks sõitsin kilomeetreid, miks olin. Seda tegin ja teen alati suurima hea meelega ja mul on suur au olnud vabariigi aastapäeval juba 3. korda sõna võtta, seekord siis uue Mulgi Majaka ees.
Samuti oli mul au veeta õhtu toredate inimeste ja hea söögiga Viljandi valla EV100 aktusel. Siiras naer, naljad, lõbusad jutud ja koosveedetud omad hetked, vahepeal ei olegi lõõgastuseks ja muredest välja astumiseks muud vaja. Mul oli äärmiselt armas õhtu hea muusika ja seltskonnaga aitäh! Ja mis muidugi kõige parem oli, oli söök. Kilu võileivad, millest said vahepeal heeringa omad, torditükk, millest sai kaks. Täielik nauding. Julgen kohe niimoodi avalikult öelda, et kavatsen täna ka mõnuga magusat süüa, sest mis sünnipäev see ainult kapsa ja kaalikaga tegelikult oleks? Ja tegelikult, mis see minu heietus kõnepidamisest on, kui enamik teist ei kujuta ettegi, mis võis minusuguse neiu suust välja tulla. Pean ära mainima, et te jäite ikkagi suurest osast ilma, sest lugedes ei saa päris seda tunnet, mida mina edasi anda püüdsin, aga mingi ettekujutuse ma annaksin teile ikkagi, edev nagu ma olen. Täies mahus kõne täielikult teie ees!
Kujutlegem
ette. Kujutlegem ette sügavat stagnatsiooniaega Eestis, Mustlas, aastat 1988.
Kujutlegem ette kolme põnevil silmapaari
ööpimeduses helkimas, kolme rinnus rahutult pekslevat süda, mis kord ärevuse,
kord hirmu nime kannavad. Kujutlegem ette neid sel ajal haruldasi, odavalt
ostetud välismaiseid talvetosse, mille jäljed 30 aasta taguses veebruarikuises
Mustlas võinuks tähendada noormeestele vanglatrelle, kujutlegem ette neid tosse
ööl vastu 24. veebruari 1988 ärevalt krudisedes lumele jälgi voolimas, teadmata
siis veel, et need jäljed ei jää vaid lumele, vaid on kord juba astudes
kirjutanud end kodukoha südamesse ja Eesti ajalukku. Need samad süütud jäljed
ja teinegi paar on põhjuseks, et heiskasime täna hommikul just siia Eesti vabariigi
lipu. Kujutlegem ette siis ka seda, kuidas tegid seda 3 noormeest 30 aasta
taguses pakases. Ohtlikult, hulljulgelt ja mässumeelselt, aga 30 aastat tagasi tõesti
lehvis ärevalt 24. veebruari varahommikus tänase trikoloori asemel suusakepi
otsa seotud päris ehtne eestiaegne poolpuuvillane sinimustvalge. Mõelgem selle
peale. Just selle peale, mis paneb küll kolme noormeest võtma ette nii ohtliku
julgustükki nii äreval ajal? Me võime liigitada seda mässumeelsuse või
hulljulguse alla või nimetada seda uljaks tembuks või pisikeseks vembuks. Võime
lugeda, mis tahes emotsioone või ajendeid ja kujutleda ette, mis toimus nende noorte
meeste peas, aga sügaval südames teame ehk kõik, et selle taga oli vähemal või
suuremal määral ikkagi ka see, mida tähistame täna siin, see kes oleme ja
kellena vabasse maasse hingame. See, kelleks end sügaval südames tegelikult
peame. See, millest tegelikult sajaga hoolime. Julgen ette kujutada ja täna
valjult vabasse Eesti õhku puhtas eesti keeles öelda, et selles teos oli
eestlust. Seda tunnet. Tunnet, mida ei saa küll katsuda kahe pehme käega, kuid
mida saab hoida, ehk mitte neis kahes raskustest räsitud pihus, kuid südames
soojas kindlasti. See tunne. See on kaevatud siia samasse musta mulda, millel
tallume radu mälestustesse. See viheldakse välja pühapäevaõhtuti kasevihtadega
saunalava. See heisatakse uhkusega vardasse igal tähtsal päeval. Seda
korjatakse suvel põllult ja see päästetakse valla iidses rahutoovas metsas. See
lõigatakse sügisel maalt ja pistetakse naerul
suu ja rõõmsa meelega oma kahe kuldse käega punutud korvi. See süüakse sisse
mulgipudru ja seapraega ning juuakse verre kodumahla ja värske piimaga. Seda
kantakse laulu- ja tantsupeol ja seda kantakse südames. Igavesti. See ongi
eestlus, Eesti. Ja sellepärast on oluline mäletada. Nagu laulis ka Chalice:
"Ei lõika keegi läbi meie juuri. Tean, kes ma olen, kui mäletan, kes ma
olin". Mäletagem siis aastat 1988, neid samme ja rahutult pekslevaid
südameid, kui vaatate üles Mulgi Majaka poole, üles selle vabal maal vabas õhus
uhkusega lehviva sinimustvalge poole. Ja ma ei eeldagi, et leiate hetke või kaks
igas päevas, et mõelda sellele, mis oli, sest tänases Eestis on oluline mõelda
ka sellele, mis tuleb, aga ma loodan, et me kohtume, kui mitte varem, siis
aasta pärast, siin samas Mulgi Majaka esisel platsil ja jätame igal järgneval
aastal nende kolme noormehe auks ka enda jäljed sellesse loosse, Eesti loosse.
Saagu Mulgi Majakast ja tänasest esimesest kohtumisest siin traditsioon, et me
mäletaksime, seda, kes me olime ja seda, milleks on võimeline üks tunne. Tunne,
mida küll keegi ei näe, kuid mis voolab meis kõigis, mis meid kõik ühtseks
rahvaks seob.
Ja kui me mõtleme ehk, et polegi Eestile veel midagi kinkinud, siis see, et seisame täna siin, kahe jalaga kindlalt Eestimaa veidi konarlikul pinnal, et hingame homsesse Eestimaa rinnalt. See on ehk suurim kingitus, mille oleme teinud ja sellest piisab, kui oleme ja kui mäletame.
Ja kui me mõtleme ehk, et polegi Eestile veel midagi kinkinud, siis see, et seisame täna siin, kahe jalaga kindlalt Eestimaa veidi konarlikul pinnal, et hingame homsesse Eestimaa rinnalt. See on ehk suurim kingitus, mille oleme teinud ja sellest piisab, kui oleme ja kui mäletame.
Head
vabariigi 100. aastapäeva!