Igavesti ehk lõppev

12 aastat on koolipinki nühitud ja on üks oluline asi, mida ma õppinud olen....*trummipõrin*.... Ilmselt iga õpetaja palub käed taeva poole, et see oleks tema õppeainega seonduv, ilmselt iga sõber tahab loota, et see on tema antud nõu või mõttetera. Jah, ma tean peast Phytagorase teroeemi, tean millal oli Vabadussõda, oskan kirjutada kirjandit, arvutada raketi kiirust, teha reaktsioonivõrrandeid (neid lihtsamaid) ja rääkida nii inglise kui ka saksa keeles (erinevatel tasemetel muidugi). Ma olen õppinud ka teilt, mu sõbrad, rohkem, kui te ette kujutate. Te olete aidanud kaasa minu kujunemisele. Nii ka kool. Aga on üks asi, millele ma olen alles nüüd, 12. klassi lõpuks, 18. eluaasta lõpuks tähelepanu pööranud. See on fakt, et mitte miski ei kesta igavesti. Seda on rõhutanud ka üks mu õpetajaid, aga kõige rohkem on seda mulle ninaalla hõõrunud elu. Ei eksisteeri sõna "IGAVESTI", sest mitte miski ei kesta igavesti. Ei kesta mina, ei kesta sina, ei kesta kodu, ei hoov selle ümber, ei kesta mälestus, ei kesta unistus, ei kesta ükski tund, ega ükski vaheaeg, ei kesta see tuttav mugavustsoon ega tuttavad tunded, ei kesta ka me Maa, ei inimkond. Ühel päeval ei ole enam mitte midagi neist. See ei pruugi olla täna, see ei pruugi olla homme, ei pruugi juhtuda 100 ega 1 000 000 aasta pärast, aga ühel hetkel see juhtub. Kõigel, mis ükskord on alanud, sellel on ka lõpp. Ja me kunagi ei tea, kui palju aega on meil lõpuni. Me ei oska uneski aimata, kui rõõmustav, või vastupidi, kui valus üks või teine lõpp on. Mõnele perioodile elus on antud 12 aastat, mõnele inimesele 91, teisele 29 aastat. Mõnele tundele on antud voli eksisteerida vaid paar hetke, teine pesitseb hinges seni, kuni hingad. Mõni lõpp on ootamatu, mõnda saab siiski ette aimata. Sa ei saa inimkaotust ei ette näha ega selle tekitavat piinavat valu hinnata. Sa saada aga näha ette, et õpid 12 aastat ja siis lõpetad gümnaasiumi. Surm on julm, see sulgeb ühe ukse, rebib julmalt meie elust ühe olulise osa, sulgeb selle valguse. Kooli lõpp on aga uks uude maailma. Jah, see on ka omamoodi valus, ikkagi 12 aastat samade inimestega samades ruumides, see on justkui lahkumine teisest kodust, aga see lõpp avab sulle uusi võimalusi, ukse ukse järel. See lõpp on uue ilusa algus, ilma, et peaksid end ennem maast kokku korjama ja uuesti üles ehitama. See on erinevus nende kahe lõpu vahel, aga oh my, maailmas on lõppe nii palju ja nii erinevaid, nii kuradima palju, nii kuradima erinevaid.

Nad on alati olemas. Igalpool meie ümber, meie sees. Igal lõpul on oma nägu ja oma tegu, aga on ka üks asi, mis neil ühist on. Neil on üks eesmärk, üks ülesanne täita. Nad panevad meid proovile. Sunnivad meid alustama uuesti, tegema midagi, mida me pole varem teinud, kogema midagi, mida pole varem kogenud. Olgu lõpp hea või olgu ta halb, see on ikkagi millegi lõpp, mis tähendab, et see kaob, selle asemele tuleb midagi uut. Mis? Selles seisnebki erinevus. Mõni lõpp paneb sind  naerul näo ja põleva hingega uusi mägesid vallutama, uusi teid rajama. Mõni teine aga tallab su maa põhja, lükkab su kuristikku pisaraist märja näo, kurbusest valutava pea ja valust röökiva südamega.