Mis õige inimene mina tegelikult sellest rääkima olen. Ise olen vaid kuu aega tööl käinud. Aga kui nüüd aus olla, siis oli juba esimese nelja päevaga on minus igasuguseid erinevaid emotsioone. No alustuseks pean mainima, et töötan klienditeenindajana, Maksimarketis.
Esimene päev õppisin. Kurat, kõik tundus nii keeruline. Ja teine päev lasti mind juba ise kassasse, nagu üksinda. Okou, esmased emotsioonid olid küll nagu, issake, kuidas nad julgevad?! Aga näete, hakkama sain! Kinga pole veel saanud. Eks probleeme tekib ikka ja abi pean küsima, aga loogiline ju ka, algaja. Täielik võhik.
Kui ma nüüd sellele mõtlen, kui lihtsalt ma selle töökoha endale sain ja et seda ametit saab kutsekoolis õppida, siis tekivad küll natukene judinad üle kere. Kahju neist, kes reaalselt raiskavad aega oma elust ja õpivad klienditeenindajaks, poemüüjaks, kui samal ajal võhikuid nii kergekäeliselt nii suurt vastutust võtma lastakse. Mingid eelised õppinutel küll on, aga mulle jääb küll viimasel ajal mulje, et keda see paber kotib. Kui tahet on oled tööle võetud. Hah, kui hädasti ikka töölist vaja on, siis võetakse tööle ka. Kusjuures kellel huvi, siis Maksimerketisse otsitakse müüjat! Töökaaslased on toredad ja vahvad, minge ja proovige! :)
Kui juba vastutusest juttu tuli, siis reaalselt, ärge alahinnake klienditeenindajaid palun! Nüüd, olles ise selle maailma sees, ma mõistan täielikult, miks tekivad pikad järjekorrad, millised probleemid tekivad ja nii edasi.See töö pole lihtsalt, et piiks piiks ja võta raha ja voilaa valmis. Hommikuti ja õhtuti tuleb kassa teha, raha lugeda, oluline on täpsus, tuleb kliente austada ja nende probleeme lahendada. Näiteks küsis üks vanaproua minult ükspäev, kas Viru Valge viinaga saab taruvaiku lahustada. Nagu what? Hahah, kas ma tõesti nägin välja nagu ma teaksin, mis koostis sellel viinal on ja kas sellega toimib? Ju vist. No tegelikult mul polnud õrna aimugi, aga olukord sunnib midagi välja mõtlema, lahenduse otsima. Eks ma siis vaatasin ja üritasin midagi vastata. Kõige naljakam on see, kui küsitakse, kus poes mingi asi asub. Nagu päriselt, ma ise ka ei tea, ma olen hädas, kui ma pean minema mingi toote koode vaatama näiteks, hahah. Ma tean, ma saaksin ka maru vihaseks, nagu mida eite, ise sa JU KURAT TÖÖTAD SIIN. (nii pole veel öeldud, aga mõeldud ehk kindlasti) Aga olgem ausad, ma töötangi just seal, selles kassas, ma olen full time müüja, ma ei käi eriti palju saalis ringi, ma pole saalitööline. Aii, kuidas ma eile ühelt kliendilt pähe sain. Härra ostis mingisugused õlled ja ütleb, et väljas on teine hind, et selline pettuse tunne tekib. Ma ütlesin, et ma ei tea midagi, et võib-olla oli mingi teine asi üldse ja et mina neid hindu välja ei ole pannud. Peale seda öeldi mulle otse näkku: "Jah teie ei tea, te olete ju selle firma esindaja" Aii kurat, tahtsin niimoodi vaielda, aga mul oli viisakust, erinevalt kliendist. Ütlesin ilusti, et võime minna vaatama siis, aga ei, tema aeg olevat kallim. Ilmselgelt sai ise ka aru, et tema viga, oleks ju päris valus seda avastada olnud. :)
Nüüd ma juba vaikselt ikka tean ka, kus mis on, ikka peab mingeid asju tagasi viima ja saalis jalutama, aga alguses olin küll confused. Kõige hullem on see kui pean minema mingeid koode otsima, sest kaubal pole ja siis on sellised x asjad ka mida ei oska otsida ja siis on veel pikk järjekord ka ja ma jooksen maratoni seal riiulite vahel, kehalise kasvatuse õpetaja oleks uhke mu üle ;) Aga noh, haters gonna hate, klienditeenindaja töö pole üldse lihtne ja ma ei kiru neid kunagi enam ja ma tahaks kõigi käest kellesse olen halvasti suhtunud vabandust paluda. Inimesed on ikka imelikud, mõistmist ei ole eriti ja nüüd ma saan selles aru.
Kui ma nüüd sellele mõtlen, kui lihtsalt ma selle töökoha endale sain ja et seda ametit saab kutsekoolis õppida, siis tekivad küll natukene judinad üle kere. Kahju neist, kes reaalselt raiskavad aega oma elust ja õpivad klienditeenindajaks, poemüüjaks, kui samal ajal võhikuid nii kergekäeliselt nii suurt vastutust võtma lastakse. Mingid eelised õppinutel küll on, aga mulle jääb küll viimasel ajal mulje, et keda see paber kotib. Kui tahet on oled tööle võetud. Hah, kui hädasti ikka töölist vaja on, siis võetakse tööle ka. Kusjuures kellel huvi, siis Maksimerketisse otsitakse müüjat! Töökaaslased on toredad ja vahvad, minge ja proovige! :)
Kui juba vastutusest juttu tuli, siis reaalselt, ärge alahinnake klienditeenindajaid palun! Nüüd, olles ise selle maailma sees, ma mõistan täielikult, miks tekivad pikad järjekorrad, millised probleemid tekivad ja nii edasi.See töö pole lihtsalt, et piiks piiks ja võta raha ja voilaa valmis. Hommikuti ja õhtuti tuleb kassa teha, raha lugeda, oluline on täpsus, tuleb kliente austada ja nende probleeme lahendada. Näiteks küsis üks vanaproua minult ükspäev, kas Viru Valge viinaga saab taruvaiku lahustada. Nagu what? Hahah, kas ma tõesti nägin välja nagu ma teaksin, mis koostis sellel viinal on ja kas sellega toimib? Ju vist. No tegelikult mul polnud õrna aimugi, aga olukord sunnib midagi välja mõtlema, lahenduse otsima. Eks ma siis vaatasin ja üritasin midagi vastata. Kõige naljakam on see, kui küsitakse, kus poes mingi asi asub. Nagu päriselt, ma ise ka ei tea, ma olen hädas, kui ma pean minema mingi toote koode vaatama näiteks, hahah. Ma tean, ma saaksin ka maru vihaseks, nagu mida eite, ise sa JU KURAT TÖÖTAD SIIN. (nii pole veel öeldud, aga mõeldud ehk kindlasti) Aga olgem ausad, ma töötangi just seal, selles kassas, ma olen full time müüja, ma ei käi eriti palju saalis ringi, ma pole saalitööline. Aii, kuidas ma eile ühelt kliendilt pähe sain. Härra ostis mingisugused õlled ja ütleb, et väljas on teine hind, et selline pettuse tunne tekib. Ma ütlesin, et ma ei tea midagi, et võib-olla oli mingi teine asi üldse ja et mina neid hindu välja ei ole pannud. Peale seda öeldi mulle otse näkku: "Jah teie ei tea, te olete ju selle firma esindaja" Aii kurat, tahtsin niimoodi vaielda, aga mul oli viisakust, erinevalt kliendist. Ütlesin ilusti, et võime minna vaatama siis, aga ei, tema aeg olevat kallim. Ilmselgelt sai ise ka aru, et tema viga, oleks ju päris valus seda avastada olnud. :)
Nüüd ma juba vaikselt ikka tean ka, kus mis on, ikka peab mingeid asju tagasi viima ja saalis jalutama, aga alguses olin küll confused. Kõige hullem on see kui pean minema mingeid koode otsima, sest kaubal pole ja siis on sellised x asjad ka mida ei oska otsida ja siis on veel pikk järjekord ka ja ma jooksen maratoni seal riiulite vahel, kehalise kasvatuse õpetaja oleks uhke mu üle ;) Aga noh, haters gonna hate, klienditeenindaja töö pole üldse lihtne ja ma ei kiru neid kunagi enam ja ma tahaks kõigi käest kellesse olen halvasti suhtunud vabandust paluda. Inimesed on ikka imelikud, mõistmist ei ole eriti ja nüüd ma saan selles aru.
Okei, mu pealkiri näeb ette, et ma räägin teile kuidas üle elada 11h tööpäevad. Noh, näete, ma elan ju näiteks. Mis siin siis ära ei ole, pff. Kui keegi küsib, kas mulle meeldib see töö mida teen, siis täiesti oleneb millal ta seda küsib. Mõnikord tööl olles on küll siuke tunne, et kurat tahaks koju. Kuigi ma pole mitte kunagi veel mõelnud sellele, et damn, miks ma küll selle töö võtsin. Jah, kurnav ta on, aga siiski, on töö, on vaheldus, on oma raha teenimise võimalus, on kogemus, on uus asi CV's. Ma räägin teile siis nüüd läbi oma kogemusi, kuidas ellu jääda ja teha oma tööd armastusega, ehk leiate abi.
1) SA PEAD TEGEMA SEDA, MIDA SA ARMASTAD! Okei, ma ei saa öelda, et ma armastan kliente 11 tundi teenindada, aga ma teen seda tööd vaid natukene üle kuu, mitte eluaeg, aastaid. Aga siis, kui olud sunnivad töötama esimesel ettejuhtuval kohal, et kuidagi ära elada, siis
2) TULEB ÕPPIDA ARMASTAMA SEDA, MIDA SA TEED. Kõigepealt tuleb enesele teadvustada, et mida helli ma siin vingun, ma ei saa midagi parata, ma pean seda tööd tegema ja tuleb õppida pisiasjadest rõõmu tundma. Nagu see ülbe kliendi lugu, mida eespool kirjeldasin, pisar oleks ehk silmagi tulnud, aga hingasin sügavalt sisse, mõtlesin sellele, et üks ennasttäis härra ei suuda ma tuju rikkuda ja naeratasin järgmisele kliendile.
3) Peamine asi, mida ma avastanud olen on see, et SEDA, MIDA SA TEISTELE ANNAD, SEDA SAAD KA TAGASI. Naeratan klientidele, räägin sõbralikult ja seda kõike ma saan tagasi, see tekitab hea tunde ja annab mingit imelikku energiat ja paneb oma tööd armastama.
4) ÄRA MÕTLE PAUSIDELE JA ÄRA VAATA KOGUAEG KELLA. Noh hea rääkida, aga ma teen seda üsna tihti ja siis kui ei tee, siis läheb aeg kiiremini, that's life. Oodates läheb aeg väga aeglaselt, vahet ei ole kui palju minuteid ja sekundeid see endas peidab. Ja see on juba nagu fakt peaaegu.
5) Sellest tulenevalt, HOIA END PIDEVALT TEGEVUSES, siis läheb ka aeg kiiremalt. Neile noortele, kellega koos töötan, meeldib töötada kassades, kus pole nii palju tööd, aga mina juba ootan sinna kassasse minekut, kus on tööd kõige rohkem, kus käib kõige rohkem kliente. Mulle meeldib klientidega suhelda ja mulle meeldib, kui mul on tegevust. Ja see pole mitte ainult tööjuures mu kiiks, vaid üldse. Noh, tehke omad järeldused. Enamus päevi, mis mul vabad on, olen ma lennus. Küll perega reisimas, küll sõpradega, küll ühes või teises kohas, aga mitte kodus. Mitte, et mulle ei meeldiks kodus olla, ma armastan seda, aga mulle meeldib tegevus, mul peab olema midagi teha. Sellepärast ma ennast vist koguaeg ülekoormatud veoautona tunnengi. Ei tea, mis kooliajal veel saab, aga ma juba ootan kõike seda! :)
6) Ja mida ma veel oskan soovitada, ega ei oskagi midagi, ma pole ju mingi mega kogemustega tööinimene, aga kõigerohkem soovitan POSITIIVSET SUHTUMIST, see aitab alati, ükskõik mille puhul. Proovi ja sa ei kahetse.
7) No ja loomulikult aitab vesi ellu jääda. LONKS VETT JA VÄIKE LÕÕGASTUS. Hinga sügavalt sisse mõtle positiivselt, nagu eelmises punktis öeldud sai, ja keep goin'.
Noh, ma loodan, et mu väikestest kogemustest on teile abi. Aga nagu ma juba selline isekas olen, siis tahaks nüüd nagu midagi vastu kah. Äkki teil on mingeid oma kogemusi, häid nippe "ellujäämiskursustelt"? Kuidas teie oma 11h, 12h, 8h, 5h või ükskõik kui pikkadest tööpäevadest rõõmu tunnete? Mis on see miski, mis ei kustuta teie näolt ka tööpäeva lõpuks seda naeratust?
Sharing is caring!
1) SA PEAD TEGEMA SEDA, MIDA SA ARMASTAD! Okei, ma ei saa öelda, et ma armastan kliente 11 tundi teenindada, aga ma teen seda tööd vaid natukene üle kuu, mitte eluaeg, aastaid. Aga siis, kui olud sunnivad töötama esimesel ettejuhtuval kohal, et kuidagi ära elada, siis
2) TULEB ÕPPIDA ARMASTAMA SEDA, MIDA SA TEED. Kõigepealt tuleb enesele teadvustada, et mida helli ma siin vingun, ma ei saa midagi parata, ma pean seda tööd tegema ja tuleb õppida pisiasjadest rõõmu tundma. Nagu see ülbe kliendi lugu, mida eespool kirjeldasin, pisar oleks ehk silmagi tulnud, aga hingasin sügavalt sisse, mõtlesin sellele, et üks ennasttäis härra ei suuda ma tuju rikkuda ja naeratasin järgmisele kliendile.
3) Peamine asi, mida ma avastanud olen on see, et SEDA, MIDA SA TEISTELE ANNAD, SEDA SAAD KA TAGASI. Naeratan klientidele, räägin sõbralikult ja seda kõike ma saan tagasi, see tekitab hea tunde ja annab mingit imelikku energiat ja paneb oma tööd armastama.
4) ÄRA MÕTLE PAUSIDELE JA ÄRA VAATA KOGUAEG KELLA. Noh hea rääkida, aga ma teen seda üsna tihti ja siis kui ei tee, siis läheb aeg kiiremini, that's life. Oodates läheb aeg väga aeglaselt, vahet ei ole kui palju minuteid ja sekundeid see endas peidab. Ja see on juba nagu fakt peaaegu.
5) Sellest tulenevalt, HOIA END PIDEVALT TEGEVUSES, siis läheb ka aeg kiiremalt. Neile noortele, kellega koos töötan, meeldib töötada kassades, kus pole nii palju tööd, aga mina juba ootan sinna kassasse minekut, kus on tööd kõige rohkem, kus käib kõige rohkem kliente. Mulle meeldib klientidega suhelda ja mulle meeldib, kui mul on tegevust. Ja see pole mitte ainult tööjuures mu kiiks, vaid üldse. Noh, tehke omad järeldused. Enamus päevi, mis mul vabad on, olen ma lennus. Küll perega reisimas, küll sõpradega, küll ühes või teises kohas, aga mitte kodus. Mitte, et mulle ei meeldiks kodus olla, ma armastan seda, aga mulle meeldib tegevus, mul peab olema midagi teha. Sellepärast ma ennast vist koguaeg ülekoormatud veoautona tunnengi. Ei tea, mis kooliajal veel saab, aga ma juba ootan kõike seda! :)
6) Ja mida ma veel oskan soovitada, ega ei oskagi midagi, ma pole ju mingi mega kogemustega tööinimene, aga kõigerohkem soovitan POSITIIVSET SUHTUMIST, see aitab alati, ükskõik mille puhul. Proovi ja sa ei kahetse.
7) No ja loomulikult aitab vesi ellu jääda. LONKS VETT JA VÄIKE LÕÕGASTUS. Hinga sügavalt sisse mõtle positiivselt, nagu eelmises punktis öeldud sai, ja keep goin'.
Noh, ma loodan, et mu väikestest kogemustest on teile abi. Aga nagu ma juba selline isekas olen, siis tahaks nüüd nagu midagi vastu kah. Äkki teil on mingeid oma kogemusi, häid nippe "ellujäämiskursustelt"? Kuidas teie oma 11h, 12h, 8h, 5h või ükskõik kui pikkadest tööpäevadest rõõmu tunnete? Mis on see miski, mis ei kustuta teie näolt ka tööpäeva lõpuks seda naeratust?
Sharing is caring!
