Kurjus on ilmas

Meid ümbritseb kurjus. Meid ümbritseb vägivald, jõhkrus. Meid ümbritsevad hirmunud inimesed ja oht. Ja me ei saa sellest lihtsalt niisama mööda vaadata. Nagu on öelnud üks minu õpetajatest, et liblika tiivavärelus ühes maailma otsas võib põhjustada maavärina teises otsas. Kõik see süsteem on omavahel seotud ja me ei saa sellest mööda vaadata. Homme võime meie olla samas olukorras. Meid ei pruugigi homme enam olla. Hävime meie ja hävib maailm.
See on valus.
See on hirmus.
See ei juhtunud siin,
aga need pisarad on tõelised, hirm on tõeline.
Mis toimub küll inimeste peas, et süüdimatult nii palju süütuid inimesi tappa. Mul jookseb judin üle selja juba siis kui vaesele teole kogemata peale astun. Ja oma liigikaaslastelt elu võtta, mis kuradi õigusega? Mis kuradi tundega te seda tegite? Mis siin kurafi maailmas toimub? Kahju, et emake loodus on unustanud kõigile indiviididele stardipakki südame kaasa panna. Te ei teinud haiget ainult neile kellelt südametult elu võtsite, ka mitte ainult nende lähedastele, mitte ainult Prantsusmaale. Te haavasite kogu maailma, te röövisite meilt turvatunde homse ees. Nii valus on kuulata inimesi mu ümber. Kui inimene, kes on elanud nõukogudeajal ütleb, et ta pole elu sees nii suurt hirmu tundnud. Ta polnud sel ajal ka nii suure teadmatuse ja homes päeva kartuse ees kui nüüd.
Midagi on ju valesti, kui inimesel tekib hirm ka teartisaalis istudes, kui ei saa etendusele minna ilma kujutluspiltideta, nii et ei mõtle sellele, et äkki astuvad järsku igast uksest sisse relvastatud inimesed ja see on su viimane päev, sa ei näe oma lähedasi ja oma kodu enam.
Valus on kuulata sõpru mõtisklemas selle üle, mis siis, kui lähed hommikul kooli ja sealt enam ära ei tulegi.
Aitäh teile, südametud mõrtsukad!

Feel the light

Öeldakse, et kui sa midagi väga tahad, siis sa pead pingutama higi, vere ja pisarataega.
Õige.
Öeldakse, et kui sa midagi väga tahad, siis sa ei anna alla.
Õige.
See kõik on õige senikaua, kuni see "midagi" osutub inimeseks. Kui sa tahad kedagi. Jah, mõnikord sa tahad seda kogu hingest, oleksid valmis tooma teisele inimesele kuu ja tähed, annaksid kõik. Aga see ei ole piisav. See, ei ole see, mida peaksid ka päriselt tegema, sest see inimene, kelle nimel oleksid valmis nahast välja pugema ei vääri seda. Ja mõnikord ei saa sa sellest enne aru kui oled lõpetanud üritamise. Kui oled täielikult alla andnud ja kaotanud inimese vastu austuse. Siis mõistad alles kui loll sa olid, kui kuramuse loll, et ootasid armastust inimeselt kes armastab vaid iseend. Mõnikord sa peadki alla andma, pead alla andma kui tema on alla andnud. Kui ta on sind oma elus välja viskanud. Ära raiska aega järgi lohisedes. Lase lahti. Kukkudes on valus. Aga see valu on ajutine ja pole võrreldav sellega, mida pakub sulle mõttetult järel lohisemine. Kokkuvõttes jäävad vaid mõned valusad armid selle asemel, et su hing on täielikult  armistatud. Armistatud ja pikaks ajaks suletud. Oska lahti lasta, oska alla anda. See on  valus ja raske, aga see on ajutine. See on parim mida sa selles olukorras teha saad. Ja ainuõige. Lase lahti, anna alla. Nii teed ruumi inimestele, kes ei laseks sul iialgi pingutada kuu ja tähtede toomisega, kellele piisab vaid sinust. Kelle jaoks oled sina kuu ja tähed. Pane oma aeg ja pingutused neile. Fokuseeri ennast sellesse mis on väärt sinu pingutusi, sellesse mis tahab su hoolitsusi. Lase väärtusetutel tühjadel inimestel minna ja tee ruumi iseloomuga inimestele, neile kes panevad sind lisaks armastusele ja hoolivusele ka õnne tundma, panevad sind tundma, et elu on muud kui järel jooksmine, elul on mõte ja see ei seisne valedest köitest kinni hoidmises. Osa sellest seisneb õigetest lahti laskmises. Õpi hindama inimesi kes hindavad sind. Anna neile võimalus, anna uutele inimestele võimalus tõestada ennast. Ela. Tunne. Armasta.

Paberõhuke ja paberõrn

Kui tihti me sõimame ja ütleme halvasti inimestele, kes on meie ümber... Kui tihti mõtleme aga sellele, mis saab kui neid enam pole? Nad pole ju igavesed. Inimelu on paberõhuke ja paberõrn. See võib ühel hetkel lihtsalt puruneda ja alles siis mõtleme, mis oleks kui poleks nii halvasti käitunud. Kui tihti me aga mõtleme sellele, et mõni inimene on sunnitud elama ilma selle inimeseta, keda sina nii kohutavalt vihkad? Saatuse tahtel on selle inimese elust see osa välja lõigatud. Kui tihti mõtled sellele, mis selle inimese elust selle tõttu puudu on, milline osa on jäänud saamata? Kui tihti tajud, kui palju armastust ja lähedust ta on vajanud, aga ta pole saanud, temalt on see röövitud. Sul on see hetk mööduv, sa saad oma vihast üle ja otsustad kuidas seda inimest oma elus edasi hoiad. Aga temale pole seda võimalust antud. Ta ei saa ise otsustada. Temalt on jõuga see inimene käest võetud. Ja võib-olla väga suur osa tema õnnest, tema täisväärtuslikust elust. Armastusest. Ta on jäetud hooleta ja üksinda. Kui tihti sa sellele mõtled? Kui tihti sa tajud seda valu ja piina mis tema on pidanud taluma. Kui tihti sa tegelikult sellele mõtled? Sul on vedanud, sa oled kuradima õnnelik, et sul on see inimene oma elus. Jah, me kõik eksime, vihastama, pettume, aga sellegi poolest armastame. Ole õnnelik, et sul on keda armastada, sest mõnel seda võimalust pole. Mõtle enne, kui loobid tühje sõnu. Kui ütled halvasti neile, keda armastad. Miski ei ole igavene. Ka tema mitte. Mõnele jõuab see hiljem kohale, teine on selle teadmisega pidanud elama pool oma elust. Väga varakult on ta pidanud mõistma, et igaühele pole antud võimalust armastada neid, keda peaksime saama armastada. Vara ja valusalt.

Kõik, kes te olete sellest koledast ja ebaõiglaselt valusast maailmast lahkunud, puhake te rahus ja ma loodan, et olete leidnud oma rahu, vähemalt seal, kui te siin seda ei leidnud!
Rahulikku hingedepäeva!

Loodus juhib

Ilm on kole ja loodus räsitud,
nagu oli vaatepilt peeglist.
Tuul sasib juukseid,
näitamaks sisemist segadust.
Vihma kallab,
taevas nutab koos sinuga.
Lehed langevad nagu viimsed lootuskiired.
Üritad neist kinni hoida,
tuul aga ei anna alla.
Kaotad.
Maa on must ja ebakindel,
nii kergelt võib kaotada jalgealuse,
nii kergelt leida ennast tasakaalutult kõikumas.
Kukkuda.
Valustalt.
Leiad piisavalt jõudu, et tõusta.
Tahad särada, aga pole päikest.
Tunned valu, aga haavad on nähtamatud.
Mis on siiski kildudeks purunenud.
Veritseb.
Kas on see siis süda?
Või on see mõistus?

-Maarja Evert