Elu nagu muinasjuturaamatus!

"Tee iga päev üks heategu". Kõlab nagu oleks palju palutud, tegelikult ju ei ole. Ei ole vahet, kas sa avad võõrale neiule ukse, aitad vanainimesel kotte tassida, ütled sõbrale, kui oluline ta on, naeratad võõrale, kes tänaval vastu tuleb või kogud lasteaedadele raamatuid. Mina tegin viimast. Mitte, et ma neid teisi asju ei teeks või oleksin kogunud raamatuid üksi ja ühe päevaga. Ei. Selle projekti alagatas MTÜ Noored Sotsiaaldemokraadid, et tuua lastele lugemisrõõmu, rõhuda alghariduse rahastamise murkohtadele ja aidata kaasa varase lugemisharjumise tekkimisele. Seda tehtid üle Eesti ja sellega on seotud paljud paljud inimesed. Mina olin selles projektis üks väike osa: Tarvastu valla vabatahtlik ehk organiseerisin Tarvastu Gümnaasiumisse kogumiskasti, kuhu kõik soovijad said raamatuid tuua ja hiljem sorteerisin raamatud ja viisin lasteaedadesse. Kuid selles projektis osalesid ka Sina, kui Sul oli harivaid ja huvitavaid raamatuid ja Sa need lastele annetasid. Ilma Sinuta poleks Tarvastu lasteaed raamatute võrra rikkam! Siinkohal oleks sobilik tänada Teid kõiki, kes te selle vaevaks võtsite! Siirad tänusõnad minu, kordinaatorite, lasteaia esindajate ja kindlasti ka laste poolt! Ilma Teieta poleks see projekt nii vägevalt välja kukkunud.


Kuidas see projekt siis välja nägi? 
Minuga võeti ühendust, kas oleksin nõus Tarvastu piirkonnas see vabatahtlik olema. Ma olen üsna kindel, et mind ei pidanud paluma. Mulle meeldib head teha, sest ma leian, et sellel on suur väärtus. See on oluline. Ühesõnaga, kõigepealt hakkasin kokku leppima kohta, kuhu võiks kogumiskasti üles panna ning siinkohal aitäh Tarvastu Gümnaasiumile, kes selleks loa andis! Tarvastu Gümnaasiumi esimesele korrusele oli kõigil valla inimestel võimalus tulla ja kasti oma kunagine lemmikraamat või spetsiaalselt Tarvastu lasteaia lastele ostetud raamat poetada. Kast sai üles pandud jaanuaris ja märtsiks oli see raamatuid täis. Imeline! Kui aus olla, siis ma isegi ei julgenud loota ega oodata, et neid nii palju tuleb. Aga näed sa, inimesed on head!
Märtsis viisimegi lasteaiale raamatud üle. Oma osa said Kärstnas, Soel ja Mustlast asuvad Tarvastu lasteaia rühmad ning isiklikult arvan, et neil on sellest palju kasu, rohkem kui te arvatagi oskate. Mõelge vaid, võtate ette tee kodust kooli, kaasas raamatud, mis muidu kapil tolmu koguksid, panete need ühte kasti ja tänu sellele saavad lapsed lugeda ja põnevaid jutte kuulata, Jah, just nii vähe ongi vaja, et maailm paremaks muutuks ja rohkem naeratusi nägudel oleks!



Olge head ja tehke head. Väikesed sõnad ja väikesed teod on need, mis teevad suuri imesid!

Teadmistest kogemusteni ehk lihtsalt ole ja tee!

Ma kohe ei teagi kust alustada. Ilmselt lõpust. Kuigi vist mõistlik oleks algusest. Alustagem siis mõistusevastaselt. Tegelikult see, mida me tegime, ei ole mõistusevastane, kui mitte arvestada asjaolu, et Viljandi asemel võtsime vastu otsuse veeta 15h vabatahtlikult, ka kooli ajast, Tartus. Tegelikult ei ole meil Tartu vastu midagi, oh kuidagi ei ole. Tegelikult veetsime me seal selle projekti raames rohkem kui 15h. Ei, me ei kahetse, et nii mõnigi koolipäev läks luhta. Ei, me ei kahetse, et me ei valinud laste asemel loomi. Ei, me ei kahetse neid bussisõite. Need tunnid, need minutid seal, need väikesed ja suured inimesed, see pere, kes võitis meie südame, see kõik oli seda väärt!

Olgu, ehk oleksin pidanud ikkagi algusest alustama. Tunnen juba teie põnevust selle salapärase "miski" ees. Tahate teada, eks? Teadmine on jah üks tore asi. Inimesed on oma loomult ikka uudishimulikud. Alati on vaja midagi teada. Kellegi elust. Kellegi tegemistest. Millegi olemusest. Ja kui ma räägin inimestest, siis ma räägin ennekõike iseendast. Teadmine on üks asi, kogemine hoopis teine. Me võime teada, kas Pille ja Priit on suhtes, miks Malle pole juba nädalaid koolis käinud, kuidas käivad presidendivalimised. Me nagu saame mingi rahulduse, kui me teame neid asju. Tunneme ennast paremana, targemana, tähtsamana. Kui palju sellest tõtt on või kuidas see kõik täpsemalt käib, keda see enam huvitab, ma arvan. Me oleme vaid külanaistelt kuulnud, kuid meil pole oma kogemust, oma silmi, mis juhtunule selge pildi annaks. Oma silm on kuningas, eksole. Aga mis siis. Vahet pole. Saame ka orjadega hakkama.

Ma tean, et ühiskonnas on palju probleeme, sealhulgas hoolitsuseta lapsed, peavarjuta pered. Samas üsna kauge teema, eksole. No oh ei! Milline ränk eksimus. See teema on nii lähedana, nii reaalne, nii problemaatiline. Ja ma poleks sellest aimu saanud, kui ma poleks jaanuaris alustanud oma kogukonnapraktikat Tartu Laste Turvakodus. Kui mul poleks seda kogemust, kui kuningas poleks pilku peale visanud.

Kogukonnapraktika on ühiskonnaõpetuse tundide raames tehtav praktika, mis aitab gümnaasiumi õpilastel näha ühiskonnas olevaid probleeme ja aidata kaasa nende lahendamisele tehes 15h vabatahtlikku tööd ühe vabaühenduse juures. Nii tegime ka meie. Kui ma räägin meist, siis ma räägin endast ja oma sõbrannadest Krislist ja Marist.

Esimest korda, kui Tartu Laste Turvakodusse läksime saime tutavateks inimeste ja oludega, tutvusime lastega ja küpsetasime muffineid. Meeldivalt üllatav oli kogu selle pere kokkuhoidev ja vaba olemine ning juba esimesel õhtul tundsime, et oleme vastsündinud perelisa. Meid võeti väga hästi vastu ja juba see valmistas meeletut rõõmu. Tundsime ka seda, kui palju rõõmu me lihtsalt oma kohaloleku ja tegevustega tuua suutsime. Tänusõnad peegeldusid laste silmades ja nende soojades kallistustes, mida meile lahkudes jagati.

Edasine plaan oli järgmine: ühendame meie hobi, tantsimise, ja laste vajaduse liikuvate tegevuste järele ja voilaa, tantsuring läks käima! Juba esimeses trennis saime pakkumise esineda Tartu Laste Turvakodu 25. aastapäevale pühendatud aktusel. Loomulikult oli meie vastus jaatav ja nii esinesidki lapsed 2. märtsil. Väga uhke ja väga vahva tunne oli. Oli näha, et lapsed olid õnnelik, lapsed tahtsid esineda. See oli ka neile põnev väljakutse. Niivõrd põnev, et isegi viimasel minutil kohalejõudnuna oldi valmis minema ja näitama, mida suudetakse. Nii kurb oli aga sealt lahkuda teades, et niipea kokku ei saa ja need on pika aja jooksul viimased kallistused neilt võrratutelt lastelt.

Lisaks neile lastele tegelesime ka Masingu kooli lastega. Kes ei tea, siis Masingu kool on kool erivajadustega lastele. See kogemus oli väga uudne, samas aga väga kasulik. Õppisime tundma neid lapsi, nende eripärasid ja asjaolu, et nendega suhtlemine on omaette kunst ja neile tuleb läheneda teistmoodi, võrreldes siis tavakooli lastega.

Mis see kõik meile siis andis? Kuigi meil oli Turvakodu alguses kõigil teine valik, minul oli kaalukausil veel loomade varjupaik näiteks, ei kahetse me keegi, et otsustasime panustada seekord laste heaolule. Me nägime, et lapsed tundsid sellest rõõmu, seda oli neile päriselt ka vaja ja vabatahtlikuna minna ja lastega tegeleda, see nõuab meilt nii vähe, aga see annab neil nii palju. Me nägime, mida kujutab endast vabatahtlik töö ja nüüd ehk oskame seda hinnata rohkem. Oskame ka näha probleeme ja on julgust midagi nende lahendamiseks ette võtta. Kõik, mida me loodame, on see, et need sidemed Tartu Laste Turvakoduga ei katke.