Mulgimaa Uudishimulikud Loovad Koolinoored 2

Täna olen siin, homme võib-olla mind ei ole. Olen seal kaugel ja mind justkui ei ole. Olen otsinguil. Otsin maid ja otsin uusi avastamata teid. Otsin põnevust ja otsin seiklusi. Otsin rahu ja vaikust. Otsin kõrvulukustavaid helisid ja hingematvaid elamusi. Otsin teisi. Otsin iseennast. Kes olen mina? Miks ma olen? Mis on minu mõte? Mis on mu elu mõte? Mis on see mis puudutab hinge? Kus on see mis tekitab selle sooja tunde?  Kodutunde?

Ma ei tea. Olen otsinguil. Kõik mida ma tean on see, et olen hetkel siin ja kogen elu. Vaatan elu läbi erinevate võimaluste ja õpin, õpin, õpin. Eelkõige õpin seda, mida elu mulle õpetab. Õpin tundma erinevaid kohti ja õpin tundma erilisi inimesi. Kogen, kogen, kogen.

Milline saab olla parem viis leidmaks ennast ja avastamaks teisi, kui haarata igast võimalusest kahtlemata kinni? Mittemiski. Milleks mulle see nädalavahetus meediahuviliste seltsis, ma ei taha ehk astuda ajakirjandust õppima? Aga kuidas sa tead, et sa ei taha, kui sa ei teagi mis see on? Kogemused on need, millest õppida ja kuidas leida ennast. 

Sul on alati selliste pakkumist korral kaks varianti: 1. sa istud kodus ja oled oma inimestega ja teed oma asju; 

2. sa ületad oma hirmud ja eelarvamused nii sõidad sinna kohale ja vaatad, kas see on see asi mida sa tahad. Sa tutvud uute ja huvitavate inimestega.

Sa koged ja sa õpid olenemata sellest, kas sulle lõppkokkuvõttes meeldis see või mitte. 

See lõpuks ei loegi nii palju. Loevad need inimesed, keda õpid tundma. Need võimalused mida proovid. Need tarkused, mida omandad. Need kohad, mida avastad.

Kerstenhof. Kärstna mõis. Kui ma oleksin otsustanud nädalavahetusel kodus olla, siis ei tekitaks see nimi, see koht mitte ühtegi emotsiooni, mitte ühtegi mälestust. Aga ma otsustasin minna välja ja osaleda meedialaagris Mulgimaa Uudishimulikud Loovad Koolinoored 2. Kuuldes seda nime ja nähes seda kohta tulevad nüüdsest alates mu silmeette pildid sellest nädalavahetust, nendest inimestest ja koosveedetud hetkedest. 

Kui ma sinna laagrisse läksin, siis mul ei olnud mitte mingeid suuri lootusi ega midagi. Võin isegi öelda, et tundsin, et võib-olla poleks pidanud ütlema, et tulen. Aga ma olen sõnapidaja. Mis on öeldud, see saab ka tehtud. Nagu nüüd see laager siis. Nüüd võin kindlalt väita, et ma oleksin kindlasti kahetsenud, kui ma poleks läinud.

Ma olen käinud oma elu jooksul üldse kokku nüüdseks neljas erinevas meedialaagris (nii kooli, kui ka noorte meediaklubi omades) ja võib arvata, et sellel pole mulle enam midagi pakkuda. Otse vastupidi! Igas laagris on midagi, mis on uus ja huvitav. Seekord tutvusime lähemalt ristmeediaga, mis on üldiselt uus mõiste meediamaastikul, kuid meie saame nüüd targa näoga küsijatele öelda, et teame, mis see on. Samuti valmisid meie käe läbi huvitavad šokolaadipaberid ning erinevad Kärstnat tutvustavad asjad, millest osad on veel 
täiustamisel. 

Võib ju oletada, et kui laager on oma kooli õpilastega, siis inimesi sa tunned ja selle koha pealt ei ole midagi õppida, aga nii see ei ole. Sa võid teada inimest nägupidi ja tema nimegi, aga kui sa näed teda koolipeal ja vahetate vaevalt mõned laused päevas kui sedagi, siis sa ei tunne neid. Selle laagri jooksul õppisin ma nii mõndagi inimest rohkem tundma. Leidsin aega inimestele, kellele pole muidu seda aega pühendada osanud. Ja see oli väga võimas. Leidsin inimesed, kellega läksime öösel mingi x legendipõhiseid kummitusi otsima. Need, kellega läksime öösel mõisahoonest elu mõtet otsima. Inimesed, kellega lõime suure mõisasaali muusikast kajama. Inimesed, kellega olime õelad ja ei lasknud teistel magada. Inimesed, kellega tundsin end koduselt. Inimese, kes laulis mulle, kes õpetas mulle kitarri.  Inimesed, kellega sõitsime Veisjärve äärde pildistama. Inimesed, kellega valmisid ilusad asjad meeskonnatöö tulemusena. 

Olen nüüd rikkam. Mul on kogemusi. Mul on tutvusi ja uusi armsaid inimesi mu elus. Mul on hea tunne ja ma tahan öelda teile kõigile, kes te seal olite SUUR AITÄH! Ilma teieta poleks see olnud see. Ja teistele lugejatele tahan öelda, et lihtsalt haarake võimalustest, katsetage kõike, leidke sõpru ja otsige iseennast. Kogege ja saage rikkaks!

"PÄEVAD, MIS AJASID SEGADUSSE"

Uus Eesti film "Päevad, mis ajasid segadusse", kindlasti olete sellest kuulnud, sellest räägitakse nii meeletult palju ja eile hakkas see kinodes jooksma. Ma käisin ka eile juba seda Tartus vaatamas. Enne kui ma räägin sellest kinoelamusest ja oma arvamusest, räägiks ma sellest kuidas mina selle filmiga seotud olen. "Päevad, mis ajasid segadusse"..seda nime olen ma kuulnud arvatavasti rohkem kui enamus teist, ma olen sellest rääkinud ilmselt rohkem kui enamus teist ja ma olen sellega seotud pisut rohkem kui enamus teist. Miks küll? Aga sellepärast, et ma olen osa sellest filmist. See osa paistab küll väiksena, kinoekraanil ainult hetketena, aga minu jaoks on see meeletult suur. Minu jaoks on see esimene kogemus filmimaailmaga ja selle telgitagustega. See oli meeletu kogemus. Nimelt jah, mind võib näha seal taustanäitlejana. Tundub väike osa eks? Aga minu jaoks on see meeletu. Sellest, millised olid tunded ja mõtted vahetule peale võtteid ja üldse kuidas ma sinna sain ja kuidas kõik toimus loe SIIT :)

Nüüd siis jõudis see film kinodesse. Plaanisime Krisli ja Keviniga (mõlemad käisid võtetel ka) ja Mariga minnagi siis kohe seda vaatama ja lubatud tehtud. Ega alguses väga mingeid emotsioone ei olnud, ma mõtlen Tartusse sõites. Siuke ikka, et tuleb tore kinoõhtu, ei midagi erilisemat. Kinosaali jõudes hakkasin sellele mõtlema, et vau, äkki ma näen ennast ka täna. Heh, oma kohtadele istudes tabas meid ka meeldiv üllatus, nägime Krisliga Kristjan Lüüsi, kes näitles ka selles filmis ning kellel me hiljem töövarjuks käisime. Tervitasime muidugi. Võttis kohe mõtlema sellele, et sealt filmi võtetel tekkiski ju mõte saada temast ja tema tegemistest rohkem teada.. :)

No filmi alguses oli küll siuke tunne, et noh, kuna nüüd see peo koht tuleb :D Aga ikkagi otsustasin filmile keskenduda ja olgem ausad, mulle väga meeldis see film. Mitte selle pärast, et ma selles osalesin vaid sellepärast, et see oligi hea. See oli teistsugune, omamoodi. Minu arvates on see film küll parem kui populaarsust kogunud film "Klassikokkutulek". Ma üldse ei saa aru tegelikult miks see film nii pop on, nagu jah. Huumor on hea, aga mulle meeldib see sügavamõttelisus rohkem.  Igal ühel küll oma arvamus, aga minu meelst on "Päevad, mis ajasid segadusse" sisukam film. See story, mis selle 90ndate melu taga on on mõtlemapanev ja kirjeldab selle ajastu eluolusid. Mulle meeldis. Ma ei hakka teile rääkima, millest see film rääkis, te ehk enam vähem teategi, aga kui ei, siis MINGE KINDLASTI VAATAMA! :)

Ja kui tuli see peostseen, siis ikka süda hakkas vaikselt puperdama ka, ja mis põhiline, ma OLIN PILDIS! Küll korraks, paaris kohas, aga siiski ;) Elamus missugune ja kogemus samuti :) Tunne oli hea :)

Ja päriselt ka, ma soovitan kõigil seda filmi vaadata, sest see on eriline, teistmoodi. Jah, seal on palju roppusi ja kõike muud, aga see ongi selle ajastu teema. Põnev igatahes :)

Paar treilerit ka teile ;)