Ole sa neetud, Nathaniel Baldwin!

Muusika on asendamatu. Minu jaoks. Ja päris kindlasti pole ma ainuke. Kui palju on näiteks tänavatel, spordisaalis, bussis inimesi, kes kõrvaklappidest muusikat kuulavad. Kes ennast ümbritsevast maailmast välja lülitavad. Ei. Päris tõsiselt lülitavad ennast kõigest ümbritsevast välja, keskenduvad vaid muusikale ja oma mõtetele. On vahe kas kuulata muusikat kõrvaklappidest või valjult peol või autos. Kõrvaklapidest tuleb muusika otse sinu kõrva, otse sinu sisse ja täidab su nii, et millegi muu jaoks tähelepanu ei jätku. Ja just see ongi ühiskonna probleem. Kõrvaklapid on nii kuradima ohtlikud, oh my god, ma räägin päris ausalt. Ma võin kõlada küll nagu seniilne, aga ma pole. Asi on tõsine. Hämmastav, et mina, Maarja, sõltlane, muusikasõltlane, seda ütlen. Kõrvaklapid on osa mu elust nagu suitsetajal sigaretid või alkohoolikul pudel viina. Ükskõik kuhu ma lähen on nad minuga. Ja ma olen üsna kindel, et see on sõltuvus. Ma tean, mu sõnadel pole küll mingit tõestust, mingit teaduslikku alust. Minu isiklik arvamus. Aga kurat, mul peab õigus olema! Muusikast saab sõltuvusse jääda. Keegi väga ei hooli sellest, sest selle kahjulikkus pole veel 100% teaduslikult tõestatud, aga aastate pärast te veel tuletate mu sõnu meelde. Kõrvaklapid mõjuvad kuulmisele kindlasti. Mõtle, päevad läbi taovad 86 pöialpoissi vasaraga sulle pähe. Päevad läbi muusikat kuulates peaks elamus ehk ligilähedane olema. Selle mõju on aga kindlasti sama. See on üks asi. Sellest faktist olen ma mööda vaadanud aastaid ja ilmselt vaatan ka edaspidi. Keegi pole tõestanud seda ju. Naljakas. Naljakas, et inimestel on alati mingit kuradi tõestust vaja, et midagi uskuda. Umbes nagu, et üheksa hambaarsti kümnest nõustus sellega või lihtsalt, et uuringud näitavad. Tegelikult nagu tekib küll küsimus miks see üks hambaarst ikkagi ei nõustunud ja millised uuringud tehti, aga me vaatame sellest mööda, jällegi. Jah, mulle ka ei meeldi inimene olla.
Tegelikult polnud see aga see, millest ma rääkida tahtsin. Tahtsin rääkida midagi, millele on mul isiklikku tõestust pakkuda.   Emotsioon on nüüdseks juba küll selline, et hea, et olen õnnega koos, et elan veel. Nimelt ma tahan rääkida lähemalt kõrvaklappide kasutusest. Nimelt selle kasutusest liikluses. Issand, ma tõesti kõlan nagu tänitav täiskasvanud, aga pühajumal, see on nii kuradima õige ja nii kuradima tähtis! Liiklus ja kõrvaklapid ei sobi kokku! Ühel hetkel tundub hea, aga kui ikka pauk ära käib siis pole enam üldse nii hea. Valus, kuradi valus. Noh juhul kui sa pärast kokkupõrget oled võimeline üldse midagi tundma. Okei? Saate aru? Te ei pruugi enam mitte kunagi mitte midagi tunda! Kõrvaklappidest kostuv muusika viib su nii oma maailma, kus on sinu mõtted ja sinu tunded ja ununeb kõik mis on su ümber ja ühel hetkel oledki ehk pikali maas tänaval ja vaagud hinge, sest sa ei kuulnud tagant lähenevat autot või ei pannud teed ületades tähele, et mootorsõiduk 110km/h  sinu poole kihutas. Selle esimese olukorra kohta mul see näide ongi. Noh hinge ma ei vaagu, tänu jumalale ja niivõrd väiksele liiklusele ja mõistlikule autojuhile. Nimelt velotan mina siis sõbranna juurde. Tee on selline rõvedalt kivine ja ikka valid sõitmiseks selle siledaima koha. Üldjuhul on selleks vaid need kaks vertikaalset riba, mille on autod sisse kulutanud. Valisin minagi selle parempoolse jälje. Ma mõtlesin korduvalt sellele, et pean ikkagi vaatama, et ühtki mootorsõidukit ei lähene. Seda ma tegingi, jälgisin pidevalt ka oma seljatagust, aga teate, ühel hetkel lihtsalt mõte ujus minema. Olin kuskil teises maailmas ja ehmusin selle peale kui auto vaikselt minust vasakult möödus. Esialgu oli mul hirm, siis kohutvalt piinlik. Laiutan siin keset teed, kurat, mis see juht minust arvab. Nüüd mõtlen ikka, et kui õnnelikult asi lõppes. Silme ees on siiani pilt kuidas autojuht niimoodi hästi põlluäärt mööda sõitma pidi. Täiesti hull! Viga keegi ei saanud. Olen elus ja terve õnneks, vaimselt rabatud aga vähemalt tunnen midagi. Just sellel hetkel viskasin kõrvaklapid taskusse ja ei ole rattaga sõites neid enam välja võtnud. Just sellistel hetkedel hakkad mõtlema kui habras on elu. Ühel hetkel võib sind lihtsalt enam mitte eksisteerida. Ja ongi kõik või? Et vahet pole? Oh jumal, kõik need täitumata unistused ja tegemata jäänud teod.. Elu on ilus, sõbrad! Isegi, kui praegu on sitt(vabandage väljenduse pärast, aga paremat sõna selle kirjeldamiseks ei eksisteeri), siis see on meie tuleviku väetis. Ühel päeval sa vaatad sellele kõigele tagasi ja naeratad. Aga mõtle kui sa ei saagi enam mitte kunagi oma elule tagasi vaadata..
Elu on habras ja ohtlik. Surm võib tulla nii ootamatult. Ohte on nii palju. Äge ise neid ohte juurde tekitage, palun, palun! Te olete kõik ilusad ja teie elud on elamist väärt! Kõrvaklapid on küll saatanast, aga bussis ja spordisaalis ei ohusta sa enda elu. Kui nüüd need pöialpoisid välja arvata. Sellegi poolest, nautige muusikat. See on parim sõber ja hingehaavade ravimiseks asendamatu, aga kui liikled, siis liikle!

Imelik, imelik, maailm on nii imelik

Teate seda tunnet, kui teil on olemas kõik see mida te ihkate?
Mina ka mitte.
Alati on miski või siis ka keegi, keda me tahame ja kellelt midagi loodame. Nii on see alati olnud ja nii see ka alati jääb. 
Asjatud lootused ja valusad pettumised. Mõttetu ootamine. Või kui meil veab. Ma mõtlen, et kui meil kohe hullupööra veab, siis need inimesed ja need asjad jõuavad ühel ilusal päeval meieni. Üldjuhul on selleks vaja aga roppu tööd ja vaeva, asjade puhul. Inimeste puhul aitab vaid ootamine, vist.
Kõige valusam ongi see ootamine, sest sa ei tea kunagi, kas sellel on mingi mõte või mitte. Kas ootad midagi, mida mitte iialgi ei tule või ootad sa midagi, mis on ootamist väärt. 
Tobe. See ootamine ja see lootmine on nii tobe. Ma mõtlen küll vahest, et kõik oleks palju lihtsam, kui me ütleksime inimestele, mida me tegelikult tahame, mida nende vastu tunneme. Pigem õudne lõpp kui lõputu õudus. Lihtne, saab eluga edasi minna. Kõik peakski nii tegema. Hah, aga mida mina teen. Istun siin ja mõtlen kas oodata rongi mis võib-olla enam ammu siiapoole ei sõida või minna bussijaama. Valin rongi, otsimata kuskilt andmeid, kas see rong on veel kunagi siia teel.
Miskipärast on raske sellest rongist loobuda. Helistada ja saada teada, et see rong on igaveseks läinud, tundub kriipivalt valus. Nii ma siis istun siin, päeva, kaks, nädala, võib-olla kuid, võib-olla aastaid. Aga mis saab siis kui pärast seda pikka ootamist seda rongi ikkagi ei tule? Kas on siis vahet sellel kas saad sellest teada kohe või pärast lootusrikast ootamist? Jah. Kui oleksid sellest varem teada saanud oleksid saanud oma raisatud aastatega midagi suurt ära teha. Kogeda ja elada! Valus on küll jah täpselt samamoodi, pärast pikka ootamist ehk valusamgi. Me kõik teame seda, me teame, et teeme valesti, aga ikkagi me teeme seda. Me elame ise oma elu raskeks ja valusaks. Me justkui kükitaks koguaeg mingis augus ja ootaksime, et seal välja saaksime samal ajal ise selleks mitte midagi tehes. Korduvalt kaevame end vaid sügavamale ja sügavamale. Ise kaevame oma jalgealust, kuid süüdistame selles kõiki teisi. Mitte kunagi aga iseend. Ränk. Kohutav mõelda sellele, mida kõike me endale teeme. Peaks ehk midagi muutma? 
Pff, muidugi mitte, milleks? Vinguda ja virised on ju alati lihtsam. Teha haiget endale ja süüdistada siis selles kedagi teist, vinge. Me oleme ikka kuradi vinged ma ütlen. Inimesed või asjad. 
Palun, palun, vaatame rohkem endasse! Süveneme enda probleemidesse ja lahendame need! Ärme kaeva seda auku veel sügavamaks, teeme iga päev midagi, et saaksime auguäärelt ilu näha! Ärme oota seda kõigeparemat rongi. Teeme kindlaks, kas on mõtet oodata ja siis vastavalt kas ootame või liigume oma eluga uue rongi suunas. Uute väljakutsete, uute inimeste, uute unistuste suunas! 
Elame ja armastame, ei saa ju raske olla?