Inimesed on nii rumalad, Rumalamad kui ma arvasin. Ja keerulisemad kui ma arvasin. Mitte et ma ei üritaks neid mõista. Mitte et ma ei üritaks kedagi tema otsuste ja valikute põhjal mitte hukka mõista. Ma teen seda. Ma võiks öelda isegi, et teen seda rohkem kui peaksin. Ma olen harjunud armastama inimesi hoolimata nende otsustest, nende veidratest valikutest ja mulle mõistmatutest seisukohtadest. Ja ma olen nüüdseks kindel, et sellest tuleneb ka minu suurim viga-näha ja uskuda inimestest kõigepealt vaid kõike head.
Aga nii ju peabki tegema? Ei, see on naiivne. Sa ei saa, sa ei tohi pigistada silma kinni tema halbade omaduste juures, sest need hakkavad mingil hetkel rõhuma ja suruvad ennast nendest headest omadustest karmilt, aga õiglaselt läbi. Lõpuks kui sa silmad avad on ka need viimased head omadused verises võitluses alla jäänud ja muutunud tuhaks. Sa ei näe neid enam, sa ei tunne neid enam. Võib-olla neid ei olnudki seal?
Kuid miks on need inimesed ikka nii rumalad? Mis õigusega? Kas pole kuskil seadustikus keeldude all seda kirjas? Ma mõtlen, et kui loll peab olema, et teha haiget inimestele, kellest hoolitakse? Me kõik oleme teinud seda. Ja me kõik oleme olnud lollid. Kas ei oleks aeg seda muuta? Nii kuradi ebaõiglane ja nii kuradi valus on. Mitte ainult neil, kellelt röövite õnne, vaid ka teil endil, meil endil. Karma. Või lihtsalt liiga hilja mõistmine, kes on tegelikult tähtis ja kui väga me ikkagi nende hinge puudutasime, kui väga nemad meid puudutasid ja kui vähe me lasime neil seda teha. Miks ei lubanud neil puutuda meie hinge sügavusi, peituda meie südamesse? Miks me ei lasknud neid siis sisse kui nad nii valjult koputasid? Ometi me ei kuulanud neid. Ja siis kui mõistame, et keegi justkui üritas meisse pugeda, siis pole enam seda kedagit. Ja ei tule enam temast paremat. Ta on läinud, igaveseks. Sul oli võimalus, sul oli tema. Sul pole enam võimalust ja sul pole midagi. Sa võid anudes tema poole joosta, aga kas ta ootab sind?
Võib-olla koputas keegi tema südmeuksele varem kui sina.
Loll olid
Mõelge selle peale.
Mõelge selle peale kui mitu korda te olete endale öelnud või kasvõi mõelnud, et teie otsused ja tehtud teod on olnud lollid. Et teie olete olnud lollid. Ükskõik milles.
Eluvõimalused on teil peos ja teie otsustate kas lasete neil minna või haarate neist kahe käega.
Oma otsused.
M♥
No comments:
Post a Comment