Õnne valem

Inimesed on imelikud. Ma ei taha solvata, sest ma kuulun ise ka siia hulka. Aga ma ei saa ka eitada, et ma pole imelik. Ma olen ka inimene. Kõigest inimene. Kui tihti me vabandame selle lausega enda tegusid. Me õigustame tegusid ja olukordi sellega, et me oleme kõigest inimesed, kui absurdne. Või siis mitte, kui mõelda sellele, et need kõigest inimesed oleme me ise ja me süüdistme tegelikult vaid iseenda. Vahet ei ole, et olen ise ka inimene, ma tahan ka inimkonda süüdistada. Inimkonda ja ühiskonda, keskkonda. Ma tahan nii väga kedagi süüdistada, aga ma ei oska tegelikult kedagi otseselt, sest ma ei tea kes süüdi on. Kes on süüdi selles, et inimesed on imelikud? Miks nad on? Kas nad peavad olema? Tegelikult ei ole mul vahet. ei ole vahet senikaua kuni see valusalt minuni jõuab. Ma ei tea tegelikult kas see on valus või olen ma lihtsalt liiga sügavalt pettunud. Ma ei saa nimetada ühte inimeste kelle peale ma on viha välja tahaksin välja valada, sest siis ma ilmselt oleks seda juba teinud. Jah, ma oleksin talle arvatavasti kõik näkku öelnud. Ma tahaksin praegu ka, aga ma ei tea kellele, sest ma ei tea kes on süüdi. Kas mina olen süüdi selles, et ma tahan vahepeal olla õnnelik? Kas teie olete süüdi, et te mind sellepärast hukka mõistate?  Pisut valus ehk on kuulda kui kõik see mille nimel pingutad tundub teiste jaoks veider. Lausa nii veider, et mul soovitatakse abi otsida. Peaksin vist olema õnnelik, et hullumajabrigaad pole veel mu uksele koputanud ja mind vastu tahtmist valgete seinte vahele rahunema pannud. Ma olen terve elu püüdlenud õnnelikkuse ja naeru poole. Teie olete. Me kõik oleme. Ja püüdleme edasi. Aga miks on siis nii raske lasta olla inimesele õnnelik? Miks naereva ja energilise inimesena peaksin abi otsima, miks ei kästa mul otsida abi kui ma olen mures, kurb, stressis, masendused, kui kõik on kõige halvemini, kui raske on oma eluga endasi minna, kui tundub kergem alla anda. Kui on pohui. Kõigest. Miks ma sellel hetkel pole kuulnud kordagi neid sõnu? Inimesed ei märka. Ja ei taha märgata. Tänapäeva maailmas tundub olevat tavaline kui sa oled kurb ja depressioon on su üle võimust võtnud, sest kedagi ei koti. See on nii igapäevane, nii tavaline. Ja nii kurb. Kurb on see, et naer ja rõõm tunduvad iga päevaga ühe enam muutuvat haruldaseks. Võib-olla jõuame niimoodi maailma kus kellelegi muige näole saamine läheb tähtsatesse riigipaberitesse kirja. Mul ei ole valus, ma ei ole kurb. Sest nüüd tuleb hetk, kui minul on pohui. Mind juba ammu ei koti mida minust arvatakse. Ja mida suuremaks ma kasvan, mida vanemaks saan, seda vähem see mind kotib. Sest, kas mina lasen võtta endalt õnnelikkuse, selle killukese, mis mu see on, lihtsalt sellepärast, et see tundub teistele veider? Ka teie lasete? Kas olla õnnelik ei olegi teie eesmärk? Kui ei ole, siis mis üldse on?
Aga mul on teist, kes te peate naeru ja õnne, energilisust imelikus, veidraks, kahju. Sest teil on tõeliste väärtuste hindamine jäänud tahaplaanile. Kurb, Kuid rohkem teil kui minul.


M♥