Teadmistest kogemusteni ehk lihtsalt ole ja tee!

Ma kohe ei teagi kust alustada. Ilmselt lõpust. Kuigi vist mõistlik oleks algusest. Alustagem siis mõistusevastaselt. Tegelikult see, mida me tegime, ei ole mõistusevastane, kui mitte arvestada asjaolu, et Viljandi asemel võtsime vastu otsuse veeta 15h vabatahtlikult, ka kooli ajast, Tartus. Tegelikult ei ole meil Tartu vastu midagi, oh kuidagi ei ole. Tegelikult veetsime me seal selle projekti raames rohkem kui 15h. Ei, me ei kahetse, et nii mõnigi koolipäev läks luhta. Ei, me ei kahetse, et me ei valinud laste asemel loomi. Ei, me ei kahetse neid bussisõite. Need tunnid, need minutid seal, need väikesed ja suured inimesed, see pere, kes võitis meie südame, see kõik oli seda väärt!

Olgu, ehk oleksin pidanud ikkagi algusest alustama. Tunnen juba teie põnevust selle salapärase "miski" ees. Tahate teada, eks? Teadmine on jah üks tore asi. Inimesed on oma loomult ikka uudishimulikud. Alati on vaja midagi teada. Kellegi elust. Kellegi tegemistest. Millegi olemusest. Ja kui ma räägin inimestest, siis ma räägin ennekõike iseendast. Teadmine on üks asi, kogemine hoopis teine. Me võime teada, kas Pille ja Priit on suhtes, miks Malle pole juba nädalaid koolis käinud, kuidas käivad presidendivalimised. Me nagu saame mingi rahulduse, kui me teame neid asju. Tunneme ennast paremana, targemana, tähtsamana. Kui palju sellest tõtt on või kuidas see kõik täpsemalt käib, keda see enam huvitab, ma arvan. Me oleme vaid külanaistelt kuulnud, kuid meil pole oma kogemust, oma silmi, mis juhtunule selge pildi annaks. Oma silm on kuningas, eksole. Aga mis siis. Vahet pole. Saame ka orjadega hakkama.

Ma tean, et ühiskonnas on palju probleeme, sealhulgas hoolitsuseta lapsed, peavarjuta pered. Samas üsna kauge teema, eksole. No oh ei! Milline ränk eksimus. See teema on nii lähedana, nii reaalne, nii problemaatiline. Ja ma poleks sellest aimu saanud, kui ma poleks jaanuaris alustanud oma kogukonnapraktikat Tartu Laste Turvakodus. Kui mul poleks seda kogemust, kui kuningas poleks pilku peale visanud.

Kogukonnapraktika on ühiskonnaõpetuse tundide raames tehtav praktika, mis aitab gümnaasiumi õpilastel näha ühiskonnas olevaid probleeme ja aidata kaasa nende lahendamisele tehes 15h vabatahtlikku tööd ühe vabaühenduse juures. Nii tegime ka meie. Kui ma räägin meist, siis ma räägin endast ja oma sõbrannadest Krislist ja Marist.

Esimest korda, kui Tartu Laste Turvakodusse läksime saime tutavateks inimeste ja oludega, tutvusime lastega ja küpsetasime muffineid. Meeldivalt üllatav oli kogu selle pere kokkuhoidev ja vaba olemine ning juba esimesel õhtul tundsime, et oleme vastsündinud perelisa. Meid võeti väga hästi vastu ja juba see valmistas meeletut rõõmu. Tundsime ka seda, kui palju rõõmu me lihtsalt oma kohaloleku ja tegevustega tuua suutsime. Tänusõnad peegeldusid laste silmades ja nende soojades kallistustes, mida meile lahkudes jagati.

Edasine plaan oli järgmine: ühendame meie hobi, tantsimise, ja laste vajaduse liikuvate tegevuste järele ja voilaa, tantsuring läks käima! Juba esimeses trennis saime pakkumise esineda Tartu Laste Turvakodu 25. aastapäevale pühendatud aktusel. Loomulikult oli meie vastus jaatav ja nii esinesidki lapsed 2. märtsil. Väga uhke ja väga vahva tunne oli. Oli näha, et lapsed olid õnnelik, lapsed tahtsid esineda. See oli ka neile põnev väljakutse. Niivõrd põnev, et isegi viimasel minutil kohalejõudnuna oldi valmis minema ja näitama, mida suudetakse. Nii kurb oli aga sealt lahkuda teades, et niipea kokku ei saa ja need on pika aja jooksul viimased kallistused neilt võrratutelt lastelt.

Lisaks neile lastele tegelesime ka Masingu kooli lastega. Kes ei tea, siis Masingu kool on kool erivajadustega lastele. See kogemus oli väga uudne, samas aga väga kasulik. Õppisime tundma neid lapsi, nende eripärasid ja asjaolu, et nendega suhtlemine on omaette kunst ja neile tuleb läheneda teistmoodi, võrreldes siis tavakooli lastega.

Mis see kõik meile siis andis? Kuigi meil oli Turvakodu alguses kõigil teine valik, minul oli kaalukausil veel loomade varjupaik näiteks, ei kahetse me keegi, et otsustasime panustada seekord laste heaolule. Me nägime, et lapsed tundsid sellest rõõmu, seda oli neile päriselt ka vaja ja vabatahtlikuna minna ja lastega tegeleda, see nõuab meilt nii vähe, aga see annab neil nii palju. Me nägime, mida kujutab endast vabatahtlik töö ja nüüd ehk oskame seda hinnata rohkem. Oskame ka näha probleeme ja on julgust midagi nende lahendamiseks ette võtta. Kõik, mida me loodame, on see, et need sidemed Tartu Laste Turvakoduga ei katke.