Paberõhuke ja paberõrn

Kui tihti me sõimame ja ütleme halvasti inimestele, kes on meie ümber... Kui tihti mõtleme aga sellele, mis saab kui neid enam pole? Nad pole ju igavesed. Inimelu on paberõhuke ja paberõrn. See võib ühel hetkel lihtsalt puruneda ja alles siis mõtleme, mis oleks kui poleks nii halvasti käitunud. Kui tihti me aga mõtleme sellele, et mõni inimene on sunnitud elama ilma selle inimeseta, keda sina nii kohutavalt vihkad? Saatuse tahtel on selle inimese elust see osa välja lõigatud. Kui tihti mõtled sellele, mis selle inimese elust selle tõttu puudu on, milline osa on jäänud saamata? Kui tihti tajud, kui palju armastust ja lähedust ta on vajanud, aga ta pole saanud, temalt on see röövitud. Sul on see hetk mööduv, sa saad oma vihast üle ja otsustad kuidas seda inimest oma elus edasi hoiad. Aga temale pole seda võimalust antud. Ta ei saa ise otsustada. Temalt on jõuga see inimene käest võetud. Ja võib-olla väga suur osa tema õnnest, tema täisväärtuslikust elust. Armastusest. Ta on jäetud hooleta ja üksinda. Kui tihti sa sellele mõtled? Kui tihti sa tajud seda valu ja piina mis tema on pidanud taluma. Kui tihti sa tegelikult sellele mõtled? Sul on vedanud, sa oled kuradima õnnelik, et sul on see inimene oma elus. Jah, me kõik eksime, vihastama, pettume, aga sellegi poolest armastame. Ole õnnelik, et sul on keda armastada, sest mõnel seda võimalust pole. Mõtle enne, kui loobid tühje sõnu. Kui ütled halvasti neile, keda armastad. Miski ei ole igavene. Ka tema mitte. Mõnele jõuab see hiljem kohale, teine on selle teadmisega pidanud elama pool oma elust. Väga varakult on ta pidanud mõistma, et igaühele pole antud võimalust armastada neid, keda peaksime saama armastada. Vara ja valusalt.

Kõik, kes te olete sellest koledast ja ebaõiglaselt valusast maailmast lahkunud, puhake te rahus ja ma loodan, et olete leidnud oma rahu, vähemalt seal, kui te siin seda ei leidnud!
Rahulikku hingedepäeva!