Loodus juhib

Ilm on kole ja loodus räsitud,
nagu oli vaatepilt peeglist.
Tuul sasib juukseid,
näitamaks sisemist segadust.
Vihma kallab,
taevas nutab koos sinuga.
Lehed langevad nagu viimsed lootuskiired.
Üritad neist kinni hoida,
tuul aga ei anna alla.
Kaotad.
Maa on must ja ebakindel,
nii kergelt võib kaotada jalgealuse,
nii kergelt leida ennast tasakaalutult kõikumas.
Kukkuda.
Valustalt.
Leiad piisavalt jõudu, et tõusta.
Tahad särada, aga pole päikest.
Tunned valu, aga haavad on nähtamatud.
Mis on siiski kildudeks purunenud.
Veritseb.
Kas on see siis süda?
Või on see mõistus?

-Maarja Evert