Teate seda tunnet, kui teil on olemas kõik see mida te ihkate?
Mina ka mitte.
Alati on miski või siis ka keegi, keda me tahame ja kellelt midagi loodame. Nii on see alati olnud ja nii see ka alati jääb.
Asjatud lootused ja valusad pettumised. Mõttetu ootamine. Või kui meil veab. Ma mõtlen, et kui meil kohe hullupööra veab, siis need inimesed ja need asjad jõuavad ühel ilusal päeval meieni. Üldjuhul on selleks vaja aga roppu tööd ja vaeva, asjade puhul. Inimeste puhul aitab vaid ootamine, vist.
Kõige valusam ongi see ootamine, sest sa ei tea kunagi, kas sellel on mingi mõte või mitte. Kas ootad midagi, mida mitte iialgi ei tule või ootad sa midagi, mis on ootamist väärt.
Tobe. See ootamine ja see lootmine on nii tobe. Ma mõtlen küll vahest, et kõik oleks palju lihtsam, kui me ütleksime inimestele, mida me tegelikult tahame, mida nende vastu tunneme. Pigem õudne lõpp kui lõputu õudus. Lihtne, saab eluga edasi minna. Kõik peakski nii tegema. Hah, aga mida mina teen. Istun siin ja mõtlen kas oodata rongi mis võib-olla enam ammu siiapoole ei sõida või minna bussijaama. Valin rongi, otsimata kuskilt andmeid, kas see rong on veel kunagi siia teel.
Miskipärast on raske sellest rongist loobuda. Helistada ja saada teada, et see rong on igaveseks läinud, tundub kriipivalt valus. Nii ma siis istun siin, päeva, kaks, nädala, võib-olla kuid, võib-olla aastaid. Aga mis saab siis kui pärast seda pikka ootamist seda rongi ikkagi ei tule? Kas on siis vahet sellel kas saad sellest teada kohe või pärast lootusrikast ootamist? Jah. Kui oleksid sellest varem teada saanud oleksid saanud oma raisatud aastatega midagi suurt ära teha. Kogeda ja elada! Valus on küll jah täpselt samamoodi, pärast pikka ootamist ehk valusamgi. Me kõik teame seda, me teame, et teeme valesti, aga ikkagi me teeme seda. Me elame ise oma elu raskeks ja valusaks. Me justkui kükitaks koguaeg mingis augus ja ootaksime, et seal välja saaksime samal ajal ise selleks mitte midagi tehes. Korduvalt kaevame end vaid sügavamale ja sügavamale. Ise kaevame oma jalgealust, kuid süüdistame selles kõiki teisi. Mitte kunagi aga iseend. Ränk. Kohutav mõelda sellele, mida kõike me endale teeme. Peaks ehk midagi muutma?
Pff, muidugi mitte, milleks? Vinguda ja virised on ju alati lihtsam. Teha haiget endale ja süüdistada siis selles kedagi teist, vinge. Me oleme ikka kuradi vinged ma ütlen. Inimesed või asjad.
Palun, palun, vaatame rohkem endasse! Süveneme enda probleemidesse ja lahendame need! Ärme kaeva seda auku veel sügavamaks, teeme iga päev midagi, et saaksime auguäärelt ilu näha! Ärme oota seda kõigeparemat rongi. Teeme kindlaks, kas on mõtet oodata ja siis vastavalt kas ootame või liigume oma eluga uue rongi suunas. Uute väljakutsete, uute inimeste, uute unistuste suunas!
Elame ja armastame, ei saa ju raske olla?
No comments:
Post a Comment