Kurjus on ilmas

Meid ümbritseb kurjus. Meid ümbritseb vägivald, jõhkrus. Meid ümbritsevad hirmunud inimesed ja oht. Ja me ei saa sellest lihtsalt niisama mööda vaadata. Nagu on öelnud üks minu õpetajatest, et liblika tiivavärelus ühes maailma otsas võib põhjustada maavärina teises otsas. Kõik see süsteem on omavahel seotud ja me ei saa sellest mööda vaadata. Homme võime meie olla samas olukorras. Meid ei pruugigi homme enam olla. Hävime meie ja hävib maailm.
See on valus.
See on hirmus.
See ei juhtunud siin,
aga need pisarad on tõelised, hirm on tõeline.
Mis toimub küll inimeste peas, et süüdimatult nii palju süütuid inimesi tappa. Mul jookseb judin üle selja juba siis kui vaesele teole kogemata peale astun. Ja oma liigikaaslastelt elu võtta, mis kuradi õigusega? Mis kuradi tundega te seda tegite? Mis siin kurafi maailmas toimub? Kahju, et emake loodus on unustanud kõigile indiviididele stardipakki südame kaasa panna. Te ei teinud haiget ainult neile kellelt südametult elu võtsite, ka mitte ainult nende lähedastele, mitte ainult Prantsusmaale. Te haavasite kogu maailma, te röövisite meilt turvatunde homse ees. Nii valus on kuulata inimesi mu ümber. Kui inimene, kes on elanud nõukogudeajal ütleb, et ta pole elu sees nii suurt hirmu tundnud. Ta polnud sel ajal ka nii suure teadmatuse ja homes päeva kartuse ees kui nüüd.
Midagi on ju valesti, kui inimesel tekib hirm ka teartisaalis istudes, kui ei saa etendusele minna ilma kujutluspiltideta, nii et ei mõtle sellele, et äkki astuvad järsku igast uksest sisse relvastatud inimesed ja see on su viimane päev, sa ei näe oma lähedasi ja oma kodu enam.
Valus on kuulata sõpru mõtisklemas selle üle, mis siis, kui lähed hommikul kooli ja sealt enam ära ei tulegi.
Aitäh teile, südametud mõrtsukad!